Aeg 1:44:04.
Kirjade järgi kõige kiirem poolmaraton, mida jooksnud olen. Samas veidi kripeldab, et kas saanuks näiteks nii 5 minutit kiiremini. Topelt, kuna siis jõudnuks spordireporter Saarnak intervjuu võtta, enne kui autasustamisele suunduma pidi :)
Hommikul maailma kõige enesekindlam tunne polnud. Viimaste päevade C vitamiini annused olid küll mingi muutuse esile kutsunud. Samas selge vahe nt nädala või 10 päeva tagusega võrreldes. Aga mõtlesin, et jõuga tagasi ka kohe alguses hoidma ei hakka.
Nii said esimese poole kilomeetrid aegade 4.38-4.53 vahemikus. Edasi pigem 4.50-5.00 vahele. Lõpus kaks raskemat kilomeetrit ka. Ja kellalt vaadates üsna suured kontrastid. Ehk kui 1.45 õhupall (rajal oli 3 tempojooksjat, abiks neile kes sihtisid kas 1.30, 1.45 või 2.00 aega) selja taha ilmus, siis järgmine kilomeeter läks ca 30 sekundit aeglasemalt kui sellele eelnev ja järgnev. Ehk korra lõi motivatsiooni ikka alla. Samas viimaste kilomeetritega on üldjoontes lihtne. Kuna oled nii pika maa läbinud, siis pea ütleb, et mis see viimane 10-20% ära pole.
Ja ilm oli ikka väga ilus. Võib-olla isegi liiga, kui temperatuurile mõelda. Nii mõnedki otsisid joostes varju ehk valisid teadlikult puudeäärse teepoole. Samas tuulevaikus.
Pluss hea rada. Hästi sätitud ja mõistlike vahemaade tagant joogipunktid. Ergutuspunktid ja inimesed raja ääres kaasa elamas.
Trass meenutab Kõpu maratoni. Alguses jooksed mäest alla. Finiš tähendab mitte küll Kõpu tuletorni juurde ronimist, aga siiski tuntavat tõusu.
Peale jooksu mõtlesin, et eks homne näitab, kas keha andis viimase ära ja viirus saab korraks voli toimetada. Või vitamiinid ja pingutus lõid ta tagasi. Nüüd õhtul usun ikkagi viimast :)
