Viimati mainisin liikumist juunikuus, olles minipuhkusel Pärnus. Proua suunamisel osalesin Võidupüha maratoni 21,1 km distantsil. Et parasjagu oli kuumalaine, siis see aitas pead nö külmana hoida. Ehk et läksin üsna rahulikult jooksma. Suutsin seda joont kogu distantsi vältel hoida. Igas teeninduspunktis jõin korralikult, kastsin end. Nii et lõpetada sain naerulsui.
Juulis osalesin KOV juhtide suvisel mitmevõistlusel. Korvpalli ja orienteerumise rikkusin ise rabistades ära. Laskmises üllatasin end aga teise koha jagamisega, tabades 90-protsendiliselt. Kuulijänn oli teine ala, kus tulemus positiivse poole peale kaldus. Samas osaliselt läks võistlus selle nahka, et Tõll põrutas vastu kaid ning sellele järgnev tähendas pidevat infovahetust ja telefoni otsas rippumist.
Samal kuul, nädal varem toimusid spordiliit Jõud suvemängud. Lisaks juhtide võistlusele osalesin sprindis ja kuulitõukes. Esimene kulges ikka väga vaevaliselt. Viimasel viiendikul kadusid jalad justkui alt ära. Ehk sain hästi aru, kuivõrd heas vormis olen :) Eriti võrreldes nt Saluri või Hausenbergi masti meestega.
Augusti alguses jooksin aga Anne Golubi mälestusvõistlusel. Veidi märjal asfaltrajal õnnestus 12,8 sekundiga 100 meetrit läbida, millest piisas esikohaks. Esimest korda elus tõmbasin jalalihase ära. Ega täpselt ei teagi, mis juhtus. Ilmselt oli külma ja treenitust (vanust ka?) arvestades soojendus ebapiisav. Kõige kurvem sealjuures oli see, et järgmisel päeval ei õnnestunud jalga korralikult liikuma saada ning Hiiumaa MV jäi sprint jooksmata.
Küll aga käisin nädal hiljem (veidi tuikava jalaga) orienteerumise MV-l sprinti jooksmas. Huvitav rada oli Suuremõisa majade vahele ja lossiparki püsti saanud. Kustu oli omaette klassist, ent teistega võrreldes täiesti võrreldav jooks. Läksin tasa ja targu, pigem täpsuse peale jooksma. Kui oleks (nagu rohkem kipun tegema) kiirusele panustanud, võinuks medali tuua. Või siis täiesti puusse panna :)
