Sõbranna, kelle pool eelmine nädal suuresti viibisin, küsis konkreetselt: "Nahhui sa tõmbled kogu aeg nende üritustega?" Et aega üldse ei ole ja raha ka ei saa. Vahel tuleb sisuliselt pealegi maksta...
Iseenesest ei olekski sellest midagi, kui ma oskaks oma puhkusegraafiku nendega hästi klappima saada. Et jaguks aega mõlemale ja nad üksteisele sisse ei jookseks.
Kui vahepeal vedasin hoogsalt puid kuuri alla ja ka Emmastesse endale. Sekka paar koosolekut ja võtsin ka venna kodusaarel üle pika aja vastu.
Siis suundusime sõpradega Saarnakile. Et nii mitu asja oli enne seda käsil, siis kõike valmis ka ei saanud, aga vaim vajas puhkust. Ja seda ta ka sai. Väga rahustav ja mõnus olemine täiesti eraldatud kohas.
Tuhkagi sa viitsid siis tagasi tuleku päeval ka teha.
Peale seda pidanuks kohe asjalikuks hakkama, aga no segavad faktorid ei lase. Endisel külajõmmil, nüüdsel merekarul on loetud päevad kodus ja veel loetumad need, kui naine ämma pool. Teadagi mis siis õhtul saab :D
Siis oli vaja sõbrannaga linnas arsti juures käia. Ja kindlasti ühtkomateist veel.
Ja siis suundud kell 10 hommikul Kassari kiigeplatsile, et järgnevad 40 (olgu, natukene jäi puudu, kell ei olnud päris 0200) tundi seal veeta. Et olin ka öövalves (lubasin paarimehe magama, ise valvasin ja lugesin ajalehti kordamööda), siis ärkvel. Päeval siis ala üles seadmine, piiramine, turvamine, parkimise korraldamine. Hiljem jälle kogu krempli kokku panek.
Peale seda oli organism päris läbi- eelnev kiire periood, puhkus ja vabatahtlik töö ühtejuttu. Sain kaks päeva päris hea unega magada. Tõsi, unegraafik oli sassis. Seega tukkusin paar õhtut ka teleka ees. Kas sealt tuleb aastaringselt selliseid saateid? Kui nii, siis ma küll aru ei saa, miks televiisorit üldse vaadata (olgu, spordisaated ja ühtteist ikka on seal). Positiivse poole peale sain panna ainult filmi Roheline miil, Taani-Prantsusmaa naiste EM vutimängu ja filmi Brick Lane. Muidu tuli kanaleid lihtsalt lapata.
Oleksin end peaaegu ära ka tapnud :) Jõin päris mitu vitamiinijooki. Vahepeal ei viitsinud tabletti vette kihisema visata, mõtlesin lihtsalt ära süüa. Ja mitte süüa, vaid alla neelata. Küll kõhus lahustub. Aga see suslik ei läinudki kõhtu. Jäi kurku kinni. Arvasin, et küll ära lahustub, kuid ei olnud põnev oodata. Kallasin aga vett peale, kõhisin, veel vett ja nii mitu korda kuni lõpuks takistusest lahti sain.
