1. jaanuari päeval sain venna ja sõpradega kokku (loomulikult polnud nad veel magama jõudnud). Plaan oli ringi sõita ja tuttavatele head uut soovida. Kõik oli tore, kuni tuli idee metsateed kasutada, et kilomeetreid kokku hoida. Üks ütles, et sealt on sõidetud. Oligi, aga mingi nädala eest äkki. ja kas vahepeal oli sadanud või jaa?
Umbes 10 meetrit ära keeramise kohast jäime kinni. Mis seal ikka- autost välja ja lükkama. Aga mida rohkem üritasime välja saada, seda enam kinni jäime. Tasapisi liikusime metsateed mööda edasi ka. Edasi on ju autot kergem lükata kui tagasi. Selge- lumelabidat on vaja. Tõime. Mõni meeter teed puhtaks ja tundus, et nüüd saame minema. Loomulikult. Saime umbes sama palju vabalt liikuda, kui palju lahti lükatud oli. Kookuvõttes lükkasime umbes 60 meetrit suvalist metsateed, mis oli ikka päris korralikult kinni sadanud, lumest vabaks. Tore oli :)
Seejärel kasutasime vaid suuri maanteid. Õhtul istusime laua taha ja arutasime, mida huvitavat uus aasta meile toob. Mõtteid jagus.
2. jaanuar. Sõber, kes hetkel Kaitseväes aega teenib, teatas, et tal on koduõlut järel. Aastavahetuseks sai puhkusele ja pani õlle käima. ja kuna 3ndal pidi ta tagasi olema, siis arvas, et head kraami ei tohi alles jätta. Ja õige sõber aitab ikka, kui sõber hädas on :)
Mingi 12 ajal kadus elekter. Algul pidi 14st tulema. Seega ei loobunud me päevakavast. Katla all vesi soojaks ja sauna tuli. Ent kas elekter tuli kell 14? Oh ei. Nüüd lubati 18 või 19. Aga kuna sauna oli tuli alla tehtud, pidi mõistust kasutama. Tõime küünlad. Elus esimest korda käisin küünlavalgel saunas. Kui oleks veidi teine seltskond olnud, oleks üpris romantiline olnud :)
Saunas tekkis veel üks tark idee. Jääauk. Aga kuna "välibassein" oli külmaga üsna veetuks jäänud, ajas asja lumi ka ära. Vist sai liiga palju kordi sinna hüpatud, sest praegu on küll hull nohu...
Aga vähemalt sai aasta ausalt vastu võetud.