11.11

Esmaspäeval oli mitu tähtpäeva. Kaitseliidu loomise aastapäev. I maailmasõja lõpu päev. Maailmas on selle tähistamiseks erinevad vormid. Euroopas eelkõige maailmasõja (kuna I sõda oli eelkõige selles maailmajaos) lõpu ja vaherahu täihstamine. Briti ühenduses Mälestuspäev. USA-s Veteranide päev.

Sain sel päeval sõnumi perelt, kus jaanuaris USA visiidil peatusin. Just seoses tähtpäevaga, kuna pereisa teenis Vietnamis. Ehk oli/on sõjaveteran. Ja meenus, kuidas USA-s austusega (vähemalt Texases) veteranidesse suhtutakse. Näiteks on neil autodel erimärgisega numbrimärk, mis annab nt parkimisel eelised. Ja nägin, kuidas võhivõõras lausus "Thank You for Your service." saades teada, et teine on sõjaveteran.

Suuremõisa ja Ametikool

Esmaspäeva hommikut oli võimalus Terevisioonis alustada.

Teemaks Hiiumaa Ametikooli ja kutsehariduse reformiga seonduv.

Saan kutsehariduse reformist ja selle eesmärkidest aru. Aga see jätab arvestamata hariduse ja haridusasutuste laiema mõju. Suurematest linnadest väljas tuleb sellega igal juhul arvestada. Praegusel juhul on Hiiumaal ka selline tulevikuvariant võimalik, et lõhutakse hästitoimiv ja õppijate seas hinnatud asutus, samas ei ole garantiid, et uus plaanitud moel käivitub.

Seega võiks teha nii:

- vald võtab üle Ametikooli taristu, misläbi Haridus- ja Teadusministeerium vabaneb ülalpidamiskuludest ja investeerimiskohustusest. Saab raha suunata puhtalt hariduse sisuteemadele, nagu soov on olnud.

- Suuremõisa Lossi kasutaksime ka edaspidi muuhulgas õppetööks. Samuti jätkub ajaloo ja kultuuripärandi tutvustamine. Aga variant on hoonesse tuua ka vallavalitsuse kontoriruumid. Seega saaks Riigi Kinnisvara AS tänase Kärdla Keskväljaku ääres asuva hoone, kus vallavalitsus, rendilepingu üle võtta ning hoonest saaks nn Riigimaja. Arvestades, et Riigimaja ehitust kavandades tehti konkreetseid plaane tänaste riigiasutuste hoonete tuleviku osas (enamjaolt müügiplaan), annaks selline liigutus võimaluse nendega edasi minna. Ehk riigitasand võidaks sellest.

Võidaks ka vald, kuna ei võtaks ainult uusi kohustusi lossi taristu ülalpidamise näol, aga vabaneks Kärdla vallamaja kuludest. Selge, et osa vallavalitsuse teenistujaid peab ka edaspidi Kärdlas olema, aga seda on võimalik lahendada ka olemasoleva valla taristu baasil. Lisaks olen välja pakkunud, et vald ja riigi tasand peaks senisest enam koostööd tegema ametnike ruumide osas. Riigi töökohtade arv saarel on 10-15 aastaga pea kaks korda vähenenud ning seega ka tegelik ruumivajadus. Kaugkontor jms on niikuinii lisaks sellele tulnud, et jääda.

Samuti saaks vald sel juhul Suuremõisas taristut tervikuna vaadata, kuna lossi kõrvalhoonetes on tänagi valla allasutused toimetamas. Võimalik, et mingeid muudatusi ruumiprogrammis või millegi asukohas tuleks samuti teha, et parem lõpptulemus saavutada.

Samas lossi taristu ruumiprogramm võimaldab mitmeid erinevaid tegevusi paralleelselt töös hoida. Ehk suures pildis ei ole probleem, et hariduse andmine, vallavalitsus ametiasutusena, ajaloopärandi tutvustamine ja külastuskeskkond ning midagi veel kõrvuti toimetavad.

- HTM jätkab Ametikoolis ja just Suuremõisas seniste erialadega, mis võivad küll osaliselt täiskasvanute jaoks tasuliseks muutuda, aga säilivad. Sellega ei lõhu me hästitoimivaid asju - tänased erialad on sisukad ja õppijatele meeltmööda (sisseastumiskatsed on selge mõõdik). Ja alahinnata ei saa aianduse eriala pakutavat sünergiat mõisapargis. Niisamuti on sel tulevikuväljundid, näiteks kliimamuutuste kontekstis on meil vaja olema inimesi, kes suudavad ehitada uusi rohealasid, mis aitaks linnadel võidelda kuuma ja (liig)sademetega. Seda saab ka põhikoolijärgse õppega siduda, noored on väga keskkonnateadlikud.

- Hiiumaa Gümnaasiumis ja koostöös Ametikooliga käivitub põhikoolijärgne kutseõpe, mille edukaks rakendamiseks panevad HTM-ile õla alla vald, Hiiumaa Arenduskeskus ja Hiiumaa Ettevõtjate Liit.

Nii saaks nii kutsehariduse reformi ellu viia, heas koostöös kogukonnaga, kuid teha asju nii, et kõik ei pea ühte raami mahtuma, vaid arvestame eripäradega ning otsime parimaid lahendusi.

Isadepäev

Kujunes nii, et isadepäev õnnestus suuresti veeta võimalikest kõige paremal moel. Ehk mitte midagi tehes. Ja paljuski täitsa voodis. Ja isegi üsna pikalt ja palju magades.

Keha leidis, et olen viiulikeeli piisavalt pingule tõmmanud ning nüüd on valida, kas riskida nende katkemisega või lasta lõdvaks. Viimane tundus parem plaan :) 

Isadepäev õnnestus juba ette ära pidada, kui sain väikese preiliga terve päeva Saaremaal veeta. Ujumas. Kohvikus. Mänguväljakul. Poes. Ja ma muidugi ei arva, et isa peab olema isadepäeval, nii nagu üleüldse tähtpäev ei ole selleks, et siis ekstra tubli olla. Pigem tuletab see mingeid asju meelde. Heal juhul paneb mõtlema, ehk isegi analüüsima. Aga loeb ikka see, kuidas 365 päeva jooksul aastas toimetad.

Kutseharidus

Suuremõisa on igati sobiv koht, kus kutseharidusest rääkida. 1824. aastal avas parun Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternberg, Kärdla kalevivabriku rajaja, siinsamas lamburite kooli. Sada aastat tagasi õpetati Suuremõisa lossis mõisatööliste lapsi. 1977. aastal sai lossist taas kutsekool, kui alustas tööd sovhoostehnikum. Kolmkümmend aastat hiljem sai sellest Hiiumaa Ametikool.

Mul on selle kooliga ka isiklik side: minu vanemad kohtusid siin tehnikumis õppides – nii et tinglikult poleks mindki siin ilma selle koolita :) 

Minu vend on lõpetanud selle õppeasutuse põhikoolijärgses õppes ehk sobiks hästi kutseharidusreformi mudelisse. Mina ise pean ilmselt silmad häbi täis maha vaatama, kuna olen see, kelle kohta haridusminister ütles „maksumaksja kulul hobihariduse omandaja. Ajateenistus mõjutas ülikooliõpinguid ja lõputöö kirjutamiseks võtsin lisa-aasta, õppides samal ajal siin Ametikoolis väikeettevõtlust. Ettevõtjat minust ei saanud, kuid omandatud teadmised on mind elus ja töökarjääris kindlasti toetanud.

Miks on kutseharidusreform vajalik?

Ühiskond ja töömaailm on muutunud – samuti on muutunud õppijate ootused. Kutsehariduses on vaja, et oskusi õpitakse töö ja praktiliste kogemuste kaudu. Märksõnaks ettevõtete vajaduste ja kutsehariduse paindlik kokku viimine. Üheks reformi eesmärgiks ongi siduda kutseharidust tihedamalt teiste haridustasemetega, luues sildu kutsehariduse, üld-, huvi- ja kõrghariduse vahele. Avatud haridusruum aitab vastata noorte huvidele ja soovidele terviklikumalt.

Regionaalsetest mõjudest ei tohi mööda vaadata.

Kutseharidusreformil on kahtlemata positiivsed küljed. Samas peame arvestama, et piirkondade võimalused on erinevad. Regionaalseid aspekte ja reformide sotsiaalmajanduslikke mõjusid ei saa eirata – eriti väiksemates kogukondades, kus kutsekoolide ümberkorraldamine mõjutab otseselt kohalikku elu ja arengut. Vähem kui 20 aastat tagasi korrastati Eesti kutsekoolivõrku ja väiksemaid õppeasutusi suleti või liideti. Tollal oleks kriteeriumide järgi tulnud sulgeda ka Hiiumaa Ametikool, kuid kool jäi alles, kuna vaadati laiemat pilti.

Kooli toonane direktor Ülo Kikas ütles: „Kui poleks olnud kooli, poleks siin tõenäoliselt enam ka hooneid ja parki.“

Viimased kuud on taas kinnitanud, kuivõrd olulised on Suuremõisa lossikompleks ja Ametikool nii hiidlastele kui Hiiumaa sõpradele. Ka tänane konverents ja suur huvi selle vastu kinnitavad seda. Siit annab edasi minna.

Tervitussõnad Hiiumaa kutsehariduskonverentsil "Kuhu tüürid, kutseharidusreform?" 

7

25. oktoobril täitus Hiiumaa vallal seitsmes tegutsemisaasta. Palju õnne kõigile hiidlastele ja Hiiumaa sõpradele!

Inimese eluga võrreldes tähendaks see hetke, kus lasteaia periood lõpeb ja algavad kooliaastad. Esimesed paar aastat olid väljakutsuvad. Seniste omavalitsuste põhimõtete, töökordade, dokumentatsiooni ühtsetele alustele viimine, samal ajal õppides üheskoos tegutsema. Kooliperioodi alguseks oleme jõudnud sinna, kus meil on üks ja ühtne vald.

Vaatame valla loomise hetke.

Hiiumaa vald moodustus Vabariigi Valitsuse otsuse alusel pärast kohaliku omavalitsuse volikogude valimisi 25. oktoobril 2017. Muuseas, sel perioodil oli ametis 49. Eesti Vabariigi valitsus ehk Hiiumaal kodu omava Jüri Ratase esimene valitsus.

Hiiu vald ja Käina vald liitusid vabatahtlikult ning said selle eest ka liitumistoetust. Emmaste ja Pühalepa vald sundliideti. Investeeringud, täpsemalt nende jaotus ülesaareliselt, tekitas esimestel aastatel ka vastuseisu. Samas valik, et ühinemise järel moodustati osavallad koos osavalla valitsustega, aitas sujuvalt kokku kasvada.

Samuti Vallavolikogus tehtud valikud investeeringuteks. Suuremad maakondlikud objektid, mis kogu saare elanikke teenindavad, näiteks Hiiumaa Spordikeskus, tulebki rajada keskusesse. Samas ei ole ühtegi piirkonda ära unustatud. Parimaks näiteks regionaalpoliitikast sadamate arendamine igas saare otsas – Orjaku ja Sõru uuendamine, Kalana jahisadama ja Naistlaiu kalasadama ehitus.

Nii jätkame ka edaspidi. Oleme üks, ühine ja ühtne Hiiumaa. Samas territoriaalne üksus osavalla näol aitab hoida kohaliku initsiatiivi ja identiteeti, kaasata elanikke kohalike küsimuste otsustamisse. Oluline on seegi, et peamised teenused ja valla hallatavad asutused tegutseksid kodanikele võimalikult lähedal edasi. On see siis sotsiaalvaldkond, haridus või kultuur.

Numbritest.

1. jaanuari 2024 seisuga elas Hiiumaal 9760 inimest. Umbes 200 enam, kui seitsme aasta eest.

Hiiumaa vallas on keskmiselt 5 500 maksumaksjat, töötuid keskmiselt 150 inimest. Maksumaksjate arv on märkimisväärselt kasvanud, kuna valla algusperioodil oli see alla 5000. Töötuse määr on viimaste aastatega Eestis kõige väiksemaks langenud, olles hetkel alla 4%.

Et meil on järjepidevalt enam elanikke ja maksumaksjaid, niisamuti on kasvutrendis saare külastajate arv, aitab väljakutsetega keskmisest Eesti omavalitsusest paremini toime tulla.

Palju õnne, Hiiumaa vald!

Hiiumaa vald, see on eelkõige Hiiumaa inimesed.

Tunnustus teile, ettevõtjad, et kõigi väljakutsete kiuste olete Hiiumaa patrioodid, arendate saart ja pakute tööd. Suur aitäh kõigile sündmuste korraldajatele, kes saarele külalisi toovad ning kohalike elu mitmekesistavad. Kiitus meie asutustele, mis pakuvad kvaliteetseid teenuseid. Näidetena toon vaid meditsiini, kus haigla on renoveeritud ja tervisekeskusel kaks kaasaegset hoonet, mis aidanud kaasa ka uute perearstide saarele tulekule. Teisena haridusvaldkonna, kus lapsesõbralikud lasteaiad ja koolid mitmel puhul saanud otsustavaks perede saarele kolimisel ja kus PISA testide järgi antakse maailma parimat haridust. Aitäh teile, head hiidlased, et oma pühendunud igapäevatööga loote tingimused, et Hiiumaa on sedavõrd meeldiv ja kaunis paik.

Tean, et alati saab ja peabki tahtma asju paremini teha. Aga kui me võrdleme end teistega, siis võime tänasel pidupäeval küll julgelt öelda, et Hiiumaa ja hiidlased on tragid ja tegusad.

Puhkus

Viimastel aastatel on üsna tavapäraselt puhkus kevadisele ja sügisesele koolivaheajale sätitud.

Sel korral võtsime suuna otse lõunasse - Saaremaale. Hommikul tervitas Sõru-Triigi laevale jõudes kaunis kuldkollane päike, mis täpselt samal ajal taevalaotusesse kerkima asus. Ja terve nädalavahetus oligi pigem üsna kena sügis.

Reede veetsime linnas ja suuresti Kuressaare kindluse juures. Kui kell hilist pealelõunat näitas, said teised tuppa ja vette suunduda. Mina liikusin puhkuse põhisündmuse ehk Saaremaa kolme päeva jooksu starti.

Laias laastus olen võistluste näol endale treenimiseks eesmärgi seadnud. Sest elu ebastabiilne rütm pigem korrapäraseid treeninguid ei soosi. Aga mingid kilomeetrid ja liikumistunnid on aasta jooksul siiski kogunenud.

Et järjest maratonidistanti jooksmiseks on alati üle nelja tunni kulunud ning kolmel päeval järjest ei ole jooksuvõistlusel kunagi osalenud, siis oli keeruline eesmärki seada. Valisin lõppajaks 3:30. Mis oleks siis umbes 5 minutit kilomeetri kohta. Kolme päeva jooksul on maraton jagatud 10, 16.2 ja 16 kilomeetristeks juppideks.

See võistlus on vahva ka seetõttu, et lisaks individuaalarvestusele on mitu võistlusklassi veel. Paarid ehk elukaaslaste arvestus. Ema ja laps, isa ja laps. Tiimid ehk kolmikud, sealhulgas ühest soost ja segatriod.

Tiimi kaasamine andis lisamotivatsiooni - ei tahtnud ju selgelt nõrgim lüli olla :)

Tagasi reede õhtusse. 10 km linnajooksu. Peamine oli alla 50 minuti joosta. Et 3:30 graafikus püsida. Samas ei tahtnud liialt vajutada, et järgmisteks päevadeks jalgu ka jaguks. Alustasin vist siiski veidi liiga kiiresti. Raja keskmisel osal taastusin ning lõpus - eriti peale tagasipöörde punkti Roomassaare sadamas - oli juba tore liikuda, sest iga kaasvõistlejast möödumine annab lisaenergiat. Lõpuks aeg 46 minutit.

Teine päev joosti Sõrve poolsaarel. Ilm imeilus. Stardijoonel olime endise peaministri Taavi Rõivasega kõrvuti ja läksime üsna sarnase taktikaga rajale - alustada 3:30 "õhupalliga" ehk tempojooksjaga ning teisel poolel tunde järgi juurde panna.

Seal oli aga üsna tihe punt, seega mitte kõige mugavam joosta. Lisaks, ilm soosis ja jalad olid esimese päevaga soojaks joostud. Seega võtsin 4.50 kilomeetri tempo ja liikusin "õhupallist" veidi eest. Peale 9. kilomeetrit läks Oskar mööda. Pidin juba tal minna laskma. Aga kuna jäi vaatevälja, siis otsustasin vahe kinni võtta ja kaasa minna. Seega olid viimased kilomeetrid 4.30 kanti ning enesetunne väga mõnus.

Arvutades ja arvestades teise päeva aega 1:17 võis lõppeesmärki kõrgemale kruvida. Kui viimasel päeval sama kiiresti suuta liikuda, siis saaks 3:20 peale lõppaja. Selle sihiga õhtul jalgu basseinis leotatud saigi.

Pühapäev oli pigem sügisene. Ehk mitu kraadi külmem ja tuult ka rohkem. Aga ei midagi hullu siiski. Ning et tegemist oli viimase päevaga, oli sellevõrra rohkem motivatsiooni. Seekord läks Oskar juba nii kolmandal kilomeetril mööda. Vaiko oli mõlemal päeval kohe kiiremini alustanud. Otsustasin mitte kaasa minna ja tunde järgi liikuda. Kokkuvõttes ilmselt õige käik, sest viimased kilomeetrid oli taas väga mõnus liikuda. Ka selles mõttes, et mitmed tulid selg ees vastu ja endal oli samm kerge neist mööda keksida. Nii läks korraldaja vigurite - jooksuring ümber kindluse ja staadioniring - läbimine samuti rõõmsal meelel ja veidi õnnestus 1:17 ajast kiirem olla.

Kokkuvõttes said kõik eesmärgid täidetud. Lõppaeg alla 3:20. Edestada Rõivast. Tiimi koguaeg alla 10 tunni hoida. Ja tiimis teistest mitte liiga kaugele jääda.

Hea algus puhkusele :)

Laevaühendus on eluliin

Heltermaa-Rohuküla laevaliin ehk ühendus mandriga on märksa enam kui pelgalt üks ühistranspordiliin. Hiidlaste ja Hiiumaa sõprade jaoks eluliin. Ülioluline ka puhtalt igapäevaelu toimimise mõttes.

On loomulik ja ootuspärane, et elu areneb järjepidevalt edasi, teenused muutuvad mugavamaks ja kasutajasõbralikumaks. Nii ei kujuta me ilmselt täna ette, et peaksime sõitma laid-tüüpi alusega või et esimene graafikujärgne reis väljuks kell 0430. Samas ei ole need näited mitte väga kaugest minevikust.

Tänaseks on välja kujunenud töökindel graafik ja püsiühendus. Hiiumaa valla algusaastatel lepiti riigi, valla ja ettevõtjate esindajatega kokku kuue põhilaeva väljumisgraafik, mis püsib aastaringselt muutumatuna. Vastavalt hooajale ja nädalapäevale lisandub sellele rohkem või vähem reise.

Vaadates statistikat, siis 2018. aastal kasutas Heltermaa-Rohuküla laevaliini 600 000 reisijat ja üle mere veeti 260 000 sõidukit. Selleks tellis riik 5300 reisi. Keskmine täituvus oli seega 113 reisijat ja 49 sõidukit ühe reisi kohta.

Möödunud aastal veeti üle mere 670 000 reisijat ja 310 000 sõidukit. Selleks telliti 5888 reisi. Keskmiselt pea 114 reisijat ja 52 sõidukit reisi kohta. Reisijate arvu kasv astub reiside arvu kasvuga täpselt ühte jalga, sõidukite arv kasvab kiiremini kui üle mere veetavate reisijate hulk.

Tausta loomiseks. Leiger ja Tiiu mahutavad 700 reisijat ja 150 sõidukit.

Hästi üldistatult tähendab see seda, et kui kolme suvekuu suurusjärgus 2000 reisiga veetakse üle Väinamere keskmiselt 100 sõidukit reisi kohta, siis ülejäänud üheksa kuu veidi vähem kui 4000 reisiga on keskmine üle mere veetavate sõidukite arv 30.

Samas vajadus ning õigus liikuda on inimestel aastaringselt.

See tähendab seda, et ülioluline roll on planeerimisel.

Laevakompaniilt saavad nii ministeerium kui vald operatiivselt ja igakuiselt ülevaate üleveo statistikast. Sama regulaarsusega toimub jooksev infovahetus. Korra kvartalis ka suurema ringi arutelud ning lisaks kohtumised sidusgruppidega – ettevõtjate liit ja turismiklaster.

Nende ridade kirjutamise ajaks on alanud töö 2025. aasta graafiku ja üleveomahu taotlemiseks riigilt. Teame, milline on olukord riigieelarvega ning et kõik ministeeriumid ja valdkonnad on sunnitud kärpima ja teenuseid kokku tõmbama. Sellest lähtuvalt on meie esmane selgitustöö olnud ja on kuni veomahu kinnitamiseni, et laevaühendus mandriga on saareelanikele eluliselt oluline ning siit ei kannata kokku tõmmata.

Piletihinna muutmisest ei ole ametlikult juttu olnud, aga eelnevas lõigus mainitud põhjusel ei saa välistada, et see teemaks kerkib. Täna kehtiv hinnakiri jõustus 1. märtsist 2022. Ennetavalt oleme selgitanud, et hinnatõus tooks paratamatult kaasa märkimisväärse mõju regionaalarengule ja elukeskkonnale tervikule. Sellest tulenevalt peab see põhinema kindlal metoodikal, mis aitab mõista selle loogikat ja vältima peab hüppelisi tõuse. Samuti on oluline, et suursaared ning siinsed esindusorganisatsioonid oleks protsessi kaasatud.

Selleks, et graafikud vastaks võimalikult täpselt vajadustele, on oluline võimalikult varakult võimalikult täpset infot omada. Just saarel toimuvatest sündmustest, mis toovad siia arvestataval hulgal külalisi ning mille kohta nii vallavalitsus kui turismiklaster infot koguvad ja millega laevakompaniiga graafikuid planeerides arvestame.

Lisaks põhigraafikule on meile aastaks eraldatud mõnikümmend reisi reserviks. Seda saab kasutada, kui aasta jooksul selgub, et sündmustekalender mõneks konkreetseks nädalaks on siiski esialgsest tihedam saanud või kui külastajate tegelik arv ületab prognoositut. Et üha enam ostetakse pileteid eelmüügist, siis see tänuväärselt aitab sellele teadmisele kaasa.

Esmasena jälgib seda laevakompanii, kel kõige vahetum info ülesõiduplaanidest. Aga seirab ka vallavalitsus. Ja meie ootus on, et kus vähegi vajadust ning võimalust, sinna lisataks täiendavad reisid.

Laeva korralised hooldused on ette teada ning need lepitakse põhigraafikut tehes kokku. Kahjuks on osa dokitöid ilmastikukriitilised, mistõttu neid ei saa ainult talvekuudele sättida.

Merelisel maakonnal on oma selged võlud ja valud. Igapäevase töö, andmeanalüüsi ja pika vaatega planeerimisega püüame saavutada seda, et teekond üle mere Hiiumaale ja siit mandrile oleks võimalikult sujuv ja töökindel. Päris üks-ühele võrreldav see maismaapiiri ületamisega olema ei saagi. Aga see peab olema mugavuselt võimalikult selle lähedane.

Ilmus 17.10.24 Hiiu Lehes

Suuremõisa

Kogu lõppeva suve on kuum teema olnud Suuremõisa lossikompleksi ja Hiiumaa Ametikooliga seonduv. Tähelepanu on üldjuhul tore. Tõsi, sellisel kujul seda pigem ei oota ega otsi.

Samas positiivsest vaatevinklist - sai kinnitust, kuivõrd Ametikool ja Suuremõisa loss hiidlastele ja Hiiumaa sõpradele korda lähevad.

Ümberkorralduste vastu kogus Suuremõisa Loss MTÜ paartuhat allkirja, mis ministritele üle antud. Arvamust on avaldatud ja selgitustööd tehtud nii vahetute kontaktide kaudu kui (sotsiaal)meedia vahendusel.

Regionaalminister Piret Hartman külastas 2. augustil Hiiumaad, kus rääkisime muuhulgas selsamal teemal. Seejärel andis minister ametliku kirjaliku kinnituse, et ümberkorraldusi tuleb vaadata ka regionaalsest aspektist ning Regionaal- ja Põllumajandusministeerium peab oluliseks aianduse eriala Hiiumaal säilitada.

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas selgitas teemat 6. septembril saadetud kirjas. Muuhulgas tõi välja, et Hiiumaa Ametikooli ja Hiiumaa Gümnaasiumi baasil alustab  2026/27 õppeaastast tööd Hiiumaa Hariduskeskus. See tähendab Ametikooli väljakolimist Suuremõisa lossist ning muudatusi pakutavate erialade valikus. Selleks ajaks töötatakse Hiiumaa Ametikooli eestvedamisel ja koostöös kohaliku kogukonnaga välja vähemalt üks uus õppekava põhikooli lõpetajatele.

Loodan, et ministri Hiiumaa külastuse kuupäev saab lähipäevil selgeks.

Riigieelarve seisu ja kõigis ministeeriumites toimuvaid kärpeid arvestades on selge, et HTM loobub mõisakompleksidest, sealhulgas Suuremõisas.

Juba on kõlanud, et õpetajate palga alammäär 2025 ei muutu. Samuti kärbitakse huvihariduse toetust. Kas ja mis üllatusi veel tuleb, ei tea.

Seega tuleb keskenduda olukorrale, et lossi omandiseisund muutub.

Oksjonil müüa on kindlasti üks lahendus ning seeläbi võib kompleks saada hoolika omaniku. Samas on sel kindlasti ka märkimisväärsed riskid. Ei suudeta investeerida ja/või püsikulusid katta ning hoone seisukord halveneb. Või valitakse tegevussuund, misläbi taristule juurdepääs saab piiratud olema.

Arvestades mõisakompleksi kultuuriloolist-ajaloolist väärtust, on õige seda avalikus kasutuses hoida. Liiatigi tegutseb lossis tänagi valla Suuremõisa põhikool ja osa Pühalepa raamatukogust.

Pühalepa vald on panustanud ja toetanud varasemaid renoveerimistöid. Hiiumaa vald on jätkanud koostööd riigikoolidega. Lihtsamad, aga olulised näited on olnud lastehoiuteenuse pakkumine kutseõppuritele või et vald maksab osa gümnaasiumiõpilaste lõunasöögi kuludest, kuna HTM rahaeraldusest ei piisa ning me ei soovi, et õpilastelt omaosalust küsitaks. Viimase aasta Hiiumaa valla otsused – osta Suuremõisa katlamaja ning see uuendada – on samuti suuresti mõisa huvides, sest loss tarbib soojusenergiast poole.

Õppeasutus ja külastuskeskus toimetavad täna edukalt käsikäes. Pole ühtegi põhjust, miks nii ei saaks ka edaspidi. Või et miks sinna kõrvale ei mahu täiendavaid tegevusi lisandväärtust looma.

Seni on liikunud üsna erinev info mõisakompleksi ülalpidamiskulude ja investeerimisvajaduse kohta. Kindlasti on olulisi ja ka kiireloomulisi renoveerimisvajadusi, samas on püütud koondsummat võimalikult suurena näidata. Majandamiskulude analüüsiga oleme vallavalitsuses koostöös Ametikooliga alustanud.

Saarel on ringi liikuma hakanud variant, et vallavalitsus võiks lossi ruumidesse kolida. Teiste seas on mõtet levitanud volikogu liikmed Andrus Ilumets ja Antti Leigri. Minu meelest samuti kaalumist väärt idee. Eriti kui arvestame, et oleme täna üüripinnal hoones, mille 25-aastaseks kasutamiseks 2008. aastal leping sõlmiti. Elu teeb huvitavaid keerdkäike. Nii oli tollal Kärdla linnavolikogu esimeheks Ivo Eesmaa, kes täna Ametikooli direktor.

Niisamuti ei näe probleemi ruumikitsikuses või et vald kaugele kaoks. Peamine valdkond, kus on oluline kodanikele maksimaalselt lähedal olla, on sotsiaalvaldkond. Igal pool mujal on märkimisväärne osa tööst ja suhtlusest veebi kolinud. Samuti jäävad meil alles vallamajad teistes punktides üle saare. Näiteks Emmaste või Kõrgessaare. Ja soodustame seda, et teenistujad võiks töötada kodulähedal.

Ruumipindade võimalikust muutmisest. Loomulikult võib Hiiumaa Kultuurikeskuse projekti veel laiemaks mõelda, sh ühendada see Riigimaja või Hariduskeskusega. Et Riigimaja rajamine Kärdlasse on hetkel külmutatud (ja kas kärpepoliitika raames üldse üles sulatatakse?), samas jääks tänane hoone vallavalitsuse Suuremõisa kolimisel üsna tühjaks, võib arutada ka Keskväljak 5a kujundamist Riigimajaks.

Vallavalitsuses ja volikogu liikmetega suheldes on jäänud kõlama, et Hiiumaa poolt peab Suuremõisa lossikompleksi üle võtmise üks tingimus olema aianduse eriala Hiiumaale jäämine. Ja õpe peab toimuma justnimelt Suuremõisas, kus on selleks suurepärane õppekeskkond. Samuti kvaliteetsed ja sisukad õppekavad, hakkajad ja oskajad õppejõud. Lihtsalt mõõdetav kinnitus sellele on sisseastumise konkurss. Kolm inimest kandideerib ühele õppija kohale. Ehk rumal on toimivat asja ära lõhkuda.

Kokkuvõtvalt. Suuremõisa mõisakompleks nõuab uut lahendust haldamise mõttes. Samas on meil piisavalt aega, et see leida ning jätkata nii, et loss on ka edaspidi avalikus kasutuses. Lisaks teistele hästi toimivatele erialadele nagu palkmaja ehitus ja väikesadama spetsialisti on võimalik leida lahendus ka aianduse eriala õppe jätkumiseks Suuremõisas. Selge on, et põhikoolijärgne kutseõpe taasalustab saarel. Arvestades potentsiaalsete õpilaste arvu, siis tõenäoliselt rätsepalahendustena. Arutelud võimalike erialade osas on igal juhul alanud ja jätkuvad.

 

Full disclosure. Olen 2010. aastal lõpetanud Hiiumaa Ametikooli väikeettevõtluse erialal. Õppisin tasuta kohal. Lõpetamise järel asusin tööle õpetaja, mitte ettevõtjana. Samas, kuigi seda on keeruline mõõta või uuringus-raportis kajastada, on õpitu mind edaspidises elus erinevate tegevuste juures, sealhulgas tööalaselt, tuntavalt toetanud.

Tallinna maraton

Aeg 1:44:04.

Kirjade järgi kõige kiirem poolmaraton, mida jooksnud olen. Samas veidi kripeldab, et kas saanuks näiteks nii 5 minutit kiiremini. Topelt, kuna siis jõudnuks spordireporter Saarnak intervjuu võtta, enne kui autasustamisele suunduma pidi :)

Hommikul maailma kõige enesekindlam tunne polnud. Viimaste päevade C vitamiini annused olid küll mingi muutuse esile kutsunud. Samas selge vahe nt nädala või 10 päeva tagusega võrreldes. Aga mõtlesin, et jõuga tagasi ka kohe alguses hoidma ei hakka.

Nii said esimese poole kilomeetrid aegade 4.38-4.53 vahemikus. Edasi pigem 4.50-5.00 vahele. Lõpus kaks raskemat kilomeetrit ka. Ja kellalt vaadates üsna suured kontrastid. Ehk kui 1.45 õhupall (rajal oli 3 tempojooksjat, abiks neile kes sihtisid kas 1.30, 1.45 või 2.00 aega) selja taha ilmus, siis järgmine kilomeeter läks ca 30 sekundit aeglasemalt kui sellele eelnev ja järgnev. Ehk korra lõi motivatsiooni ikka alla. Samas viimaste kilomeetritega on üldjoontes lihtne. Kuna oled nii pika maa läbinud, siis pea ütleb, et mis see viimane 10-20% ära pole.

Ja ilm oli ikka väga ilus. Võib-olla isegi liiga, kui temperatuurile mõelda. Nii mõnedki otsisid joostes varju ehk valisid teadlikult puudeäärse teepoole. Samas tuulevaikus.

Pluss hea rada. Hästi sätitud ja mõistlike vahemaade tagant joogipunktid. Ergutuspunktid ja inimesed raja ääres kaasa elamas.

Trass meenutab Kõpu maratoni. Alguses jooksed mäest alla. Finiš tähendab mitte küll Kõpu tuletorni juurde ronimist, aga siiski tuntavat tõusu.

Peale jooksu mõtlesin, et eks homne näitab, kas keha andis viimase ära ja viirus saab korraks voli toimetada. Või vitamiinid ja pingutus lõid ta tagasi. Nüüd õhtul usun ikkagi viimast   :)

Puhkus

Vaatasin, et seadusandja poolt loodud võimalusest - 30 päeva tasustatud isapuhkust - on mul veidi kasutamata. Tänasest ehk reedest proovin siis 3 päeva tööasjadest ja -mõtetest eemal olla.

Üldiselt läks kogu selle aasta suvise puhkusega nii. Et vabu päevi nappis. Aga need, mis olid, neist püüdsin maksimumi võtta. Keegi tark on öelnud ka umbes nii, et päev, kus täielikult pühendud, on parem kui nädal, kus keha on kohal, aga pea ikka mujal.

Hetkel pealinnas. Ehk sättisin vabad päevad jooksmisega kokku. Ei taha vabandada, aga vormi timmimine läks ikkagi veidi nässu. Ilmselt töö-trenn-puhkus/pereelu tasakaal pole hästi paigas olnud. Igal juhul mingi viirus puges ligi. Olen püüdnud viimastel päevadel rohke C vitamiini ja teiste toredate abiliste, täna nt ingverishotid, toel organismi turgutada, aga ilmselgelt enam rekordit jooksma ei lähe. Vaim oli iseseisvuse taastamise päeval kontrolljooksu tehes igatahes valmis.

Maksumaksjad

 

Tuletornid

Tänases Postimehes ilmus lugu Hiiumaa tuletornidest.

Artikli pealkiri on eksitav - tuletornidest laekuv piletitulu läheb sihtotstarbeliselt tuletornide ja seda teenindava taristu parendamiseks. Tegevused lepitakse kahepoolselt kokku. Kõpu tuletornile mõeldud raha ei ole keegi vähendanud või ära võtnud. Kuigi saan aru, et selline pealkiri (ja pilt Kõpu tuletornist, mis sest et teema puudutab Ristnat - üks Hiiumaa kõik 😃 ) müüb paremini. Loodan, et tegemist on autori inimliku eksitusega ja siin ei mängi rolli tema 20-aasta pikkune karjäär erakonnas Isamaa.

Et meie vastused ja selgitused on loos üsna napilt lehepinda leidnud (tõsi, ajakirjanikku saab kiita, et minuga seotu saadeti eelnevalt tutvumiseks), avan veidi tausta juurde.

Tean, et eelinfo saadeti ajakirjanikule siitsamast saarelt ning püüdes luua seost, et keegi saab sellest tee-ehitusest isiklikku kasu. Nagu loos märgitud - vallavalitsusel ei ole olnud suhtlust Moonsund Ecoga ning meie oleme lähtunud ettepanekust parendada juurdepääsu Ristna tuletorni kompleksile ja ranna-alale. Piletitulust korrastatakse see teeosa. Tee tagumise osa eest tasub ettevõte. Allolev pilt annab ehk hea ettekujutuse, kui suures osas on tee vajalik tuletorni taristu ja avaliku kasutuse tarvis ning kui vähe erakinnistuni (Sireeni) pääsuks.

Tuletornid anti Kõrgessaare vallale kasutada 2007. aastal toonase Veeteede ameti poolt (tänane Transpordiamet). Hiiumaa vald on selle õigusjärglane ning alates 2018. aastast on valda suhtluses Transpordiametiga esindanud Kõrgessaare Osavalla Valitsus.

Kõik tegevused, mis piletitulust tehakse, lepitakse kahepoolselt kokku. Tulu on aastast 2017, mil see oli 62 000 eurot, kasvanud eelmisel aastal pea 130 000 euroni. Kõik see läheb tuletornide ja seda ümbritseva taristu (just seda viimast ei tasu ka unustada!) heaks. Järgmisel aastal kavandame töid 320 000 euro eest.

Varasematel aastatel on näiteks uuendatud läbipääsusüsteeme, renoveeritud Ristna tuletorni kütteladu, tellitud eri tornide tööde tarvis ehitusprojekte ning nende alusel parendusi tehtud. Samuti on Transpordiamet nõustunud, et selle raha eest renoveerime Kõpu tuletorni juures olevat kohvikut või ehitame Ristansse kanalisatsioonisüsteemi või paigaldame Tahkunasse välikäimla. Kõik on ju tuletornide kui külastuskeskuste heaks.

Niisamuti ei peaks me tõmbama punast joont riigi ja omavalitsuse vahele vaid ühiseid eesmärke ühiselt täitma. Tänane seis on, et riigil teeinvesteeringuteks vahendeid napib, mistõttu tuligi lauale ettepanek antud tee-ehitus (milleks kohtulahend kohustas) katta piletitulust.

Samas on oluline, et piletitulust rahastatakse tee esimene osa, mis hakkab teenindama tuletorni ja seda teenindavaid hooneid, avalikku veevõtukohta tuletorni puurkaevust ning tekib juurdepääs avalikule ranna-alale.

Enne kui vallavalitsus otsuse langetas, palusime teemat arutada vallavolikogu eelarve- ja majanduskomisjonil, kes toetas antud tee-ehituse lepingu sõlmimist.

Tuletornide olukorra parandamine jätkub, valla ja Transpordiameti heas koostöös. Vastavalt igas tuletornis läbi viidud auditile ning kahepoolses kokkuleppes iga-aastases tegevuskavas.

Harda Roosna, endine maakonnalehe peatoimetaja ja Kõpu kandi elanik võttis teema sotsiaalmeedias kokku: Tee ehituse tegelik põhjus on mitte vallavalitsuse otsus, vaid see, et transpordiamet kaotas kohtuvaidluse kinnistule juurdepääsu pärast veeteede ameti endise töötajaga. Ja transpordiamet peab nüüd kohtu otsusel endise töötaja eraomandis olevale Ristna kinnistule ehitama juurdepääsutee. Ristna kinnistust ja pikalt kestnud kohtuvaidlusest ei räägi selles loos keegi, aga Ristna kinnistu on tuletorni taga ja otse Sireeni kinnistu kõrval. Just selle, Ristna kinnistu juurdepääsu tagamiseks pärast selle tee ehitus algas. Kõik tuletornid kuuluvad transpordiametile, varem veeteede ametile ja tegelikult oli transpordiameti otsus kasutada selle tee ehituseks tuletornipääsmete müügist saadud raha. Nagu loost aru saada, siis seda juppi, mis Ristna kinnistust edasi läheb Sireeni kinnistule, siis selle ehitust rahastavad omanikud ise.

Hiiumaale tasub tulla

Tänane Maaleht avaldas vastukaja jaanipäevajärgsele Rein Siku loole, milles viidati, et jaanipühadeks oli saartele keeruline pääseda ning inimesed, kes sinna trügisid, pigem rumalavõitu.

Maalehes ilmunu kattub suuresti minu FB seinal ilmunud mõtetega. Aga jagan tänase lehe lugu siin ka.

Rein Sikk kirjutas 25. juunil Maalehe arvamusloos, et jaanipäevaks suursaartele sõitmine on piinarikas – järjekorrad, peod, järjekorrad tagasi tulles…

Teksti avalõik selgitab, miks arvamuslugu sisu poolest nii ebatäpne on. „Ma pole kunagi jaanipäeval Saaremaale ja Hiiumaale rüsinud ja praamijärjekordades aega viitnud, et kuulsal saarel end vinti võtta ja taas järjekorratades koju tagasi kihutada,“ kirjutab Sikk. Ehk siis ta vahendab muljeid asjast, mille osas vahetu kogemus puudub.

Olen Reinuga ühte meelt – Eestimaa on ilus ning siin on palju hääd, mida uudistada. Samas on saared isegi selle ilu sees silmatorkavalt kaunid ja ligitõmbavad. Et neid väärtustatakse, kinnitab järjepidev kasv laevareisijate arvudes.

Seega võib Reinuga nõustuda ka selles osas, et suursaarte mainekujundajad on teinud silmapaistvat tööd. Aitäh selle eest!

Küll eksib Rein ja eksib rängalt selles, mis puudutab saartele saamist. Jah, see erinebki mis tahes mandril asuva piirkonna külastamisest. Saarele saamiseks tuleb sõita üle mere. See tähendab planeerimist, arvestamist, läbi mõtlemist. Samas selles müstilisuses on oma võlu. Ja praktika näitab, et üle mere saamine ei ole sugugi piinarikas.

Tõsiasi on, et jaanipühade eel osteti eelmüügist laevapiletid suhteliselt varakult ära. Aga see ei tähenda, et laevale ei saanud. Vastupidi! See näitas, et inimesed oskavad hästi planeerida – ostavad pileti ette, mitte ei oota üldjärjekorras. Ja oluline on teada, et umbes kolmandik laevast täitub üldjärjekorras ootajatest. Lisaks – kel võimalik, liikus hommikuti või hilisematel õhtutundidel, mitte tippajal ehk pärastlõunal ja õhtul.

Lõppenud jaanipühade ajal vähemalt Hiiumaa liinil järjekordi sisuliselt polnud. Lisaks reisijate endi planeerimisoskusele tuleb selle eest kiita laevakompanii töötajaid. Autoderivi mahutati laevadele – eeskujulik planeerimine ja paigutamine.

Kusagilt meediast jooksis läbi, et inimesed jätsid järjekordade hirmus autod Rohukülla. Tegelikult on see pigem oskuslik planeerimine ning parkla on sadamas nädalavahetuseti pidevalt täis. Kui on võimalik liikuda saarel muudmoodi (teine sõiduk, ühistransport, takso, sõbrad-tuttavad) ja suuri kompse ei ole, siis miks mitte jala üle tulla.

Ettevõtte TS Laevad andmetel veeti vahemikus 21.–25. juuni mandri ja suursaarte vahel üle mere 75 492 inimest ja 28 942 sõidukit. Nii reisijate kui ka sõidukite arv on perioodi 21.–25. juuni rekord. [Pikemat perioodi ja trendi avab see postitus]

Tõepoolest. Hiiumaal ja saartel õnnestub päriselt puhata. Ühtpidi on Hiiumaa väheste maakondade seas, kus rahvaarv järjepidevalt kasvab ning see omakorda on aidanud kaasa sellele, et saare seltsielu ja kultuuriprogramm on väga tummised. Teisalt on saarel rohkelt ruumi, et soovi korral otsida see oma kadakas, mille all rahus pikutada. Kuulata merelainete laksumist, linnulaulu ning hingata puhast õhku. Ehk päriselt puhata.

Laevaliiklus

Nagu näha, oli 2019 suhteliselt hea aasta ning 2020 esimesed kaks kuud lootusrikkad. Siis pani koroona oma pitseri. Samas kui piirangud maha võeti ja välisriikidesse puhkama sisuliselt ei saanud, oli kesksuvi saarel suurepärane. 2020 on ka ainus aasta, mil kahel kuul üle 100 000 reisija üle mere Heltermaa-Rohuküla vahel veeti. Juuli ja august. 2021 oli läbi aegade parim juulikuu 132 000 reisijaga, aga muud kuud tagasihoidlikumad.

Alates aastast 2020 on väike, aga kindel kasv iga-aastaselt jätkunud. Kuude lõikes on tegureid palju - ilm, saarel toimuvad sündmused, nädalavahetuse arv konkreetses kuus jne.

Riigikogu

Tänasest alustab Riigikogu liikmena Vladimir Arhipov. Endine Maardu linnapea. Vähem on aga teada tema seos Hiiumaaga. Nimelt on tal esivanemate talukoht Hellamaal, mida ta taastanud on ning kus teda kohati võib.

Kuigi ka Jüri Ratas, kelle asemel Vladimir parlamenti suundub, omab sidemeid saarega, mõtlesin, et päris palju on tänases Riigikogu koosseisus ühte- või teistpidi Hiiumaa-usku inimesi.

Tiit Maran, Tõnis Lukas ja Raimond Kaljulaid, kes kandideerisid teises ringkonnas. Vangerduste ja muudatustega on ringkonnast 5 hetkel parlamendis Urve Tiidus, Helle-Moonika Helme, Reili Rand, Madis Kallas, Kalle Laanet, Jaanus Karilaid, Mart Maastik ja Kalev Stoicescu.

Tuul

Viimases volikogus küsiti minu MTÜ-desse, täpsemalt Hiiu Tuulde kuulumise kohta. Seejärel saatis hea volinik kirja paarikümnele Riigikogu liikmele, süüdistades, et sinna MTÜ-sse kuulumine on sisuliselt oht riiklikule julgeolekule.

Selle ilmestamiseks on MTÜ põhikirjast leitud sobivad punktid ja neid omatahtsi tõlgendatud. Eks tervikteksti ongi keeruline hoomata.

Ilmselgelt on tegemist poliitilise rünnakuga, millesarnaseid Aivar viimase kuu jooksul korduvalt teinud, pärast seda kui tema valskus valla varaga ilmsiks on tulnud ja töösuhe lõppenud.

Kui ei oska argumenteeritult väidelda, siis ründa isiklikult - see pole ka uus taktika maailmas.

Väär on juba väide, et minu kuulumine antud MTÜ-sse üllatusena tuleb. Ei ole saladus olnud ning on ka maakonnalehest aastate eest, aga see-eest mitmel korral läbi käinud. Aasta 2017 alguses oli see info teada ka süüdistajale, kui meil oli otsesuhtlust, kus see ilmnes. Nimelt ei toetanud mina toona Hiiumaa lähistele hiigeltuulepargi rajamist, tema oli poolt ja samas ka tuuleenergia tööstuse otsene kasusaaja, kirjastades Hiiu Öko alt infolehti, mida kõigisse saare postkastidesse jagati.

Teatmik.ee andmetel on see MTÜ seejärel maksnud 3600 eurot tööjõumakse, mille järgi saab ka (infolehe koostamise) töötasu välja arvutada.

Aus oleks sellistes debattides ise avada, kui ollakse otsest kasu saanud. Veel parem, ausalt ka kogu lepingulise suhte maksumus välja tuua.

Mis aga seda MTÜ-d puudutab, siis vaatasin Äriregistrist majandusaasta aruandeid. Arusaamatuks jääb, kas raamatute kirjastamise ja müügi pealt, millega aastaid tegeletud, on üldse makse tasutud? Aruannetest jääb mulje, justkui mitte...

Enda juurde naastes, siis olen elu jooksul lugematu arvu tunde vabaühendustesse panustanud. Juhtides näiteks külaseltsi, spordiklubide või noortekogu tegevusi. Lihtliikmena olen kuulunud või kuulun märksa enamatesse ühendustesse. Alates 2018. aastast, mil asusin tööle Hiiumaa vallas, olen jäänud neis ühendustes passivseks liikmeks.

Hiiu Tuulega liitusin, väljendamaks poolehoidu puhtale ja kaunile looduskeskkonnale: ühingu eesmärk on Hiiumaa ja sellega piirneva mereala looduse hoidmine, säästliku, inimväärse ning esteetiliselt kauni keskkonna kaitsmine, hoidmine ja taastamine. Ühing väärtustab Hiiumaale ja selle merealadele omast loodusliku koosluse mitmekülgsust ja terviklikkust unikaalsena terves maailmas.

Ei leia, et sinna kuulumine kuidagimoodi valda või selle tegemisi kahjustanud oleks. Kõrvalepõikena - kindlasti aitab saare arengule ja tegemistele kaasa, kui viia parlamenti seakisa, millega püütakse jätta mulje, et omavalitsuses on tohutud probleemid. Mõistlikult lahkas teemat ka Hiiu Lehe juhtkiri.

Vaadetest. Ma toetan taastuvenergia arendamist ja kasutusele võttu. Samas eelistan päikeseenergia kasutamist ning hajutatud tootmisüksuseid, mitte suuri tuuletööstusparke. Eriti juhul, kui nendega kaasneb negatiivne keskkonnamõju. Hiiumaa lähistele planeeritu osas ei ole mina veendunud, et keskkonnakahju puudub või see on väheoluline. Minu meelest on ka riigi tasandil ebaselge, et kui looduskaitselised eesmärgid ristuvad taastuvenergeetika tootmise eesmärkidega, siis kuhu kaalukeel langeb ehk mis on prioriteet? Minu jaoks on oluline, et inimene mistahes asju ette võttes ei seaks ohtu loodust. Ehk looduse ja elukeskkonna hoidmine on esmatähtis.

Märksõnad, mis valla ja taastuvenergiaga seotud.

Energia- ja kliimakava. Hiiumaa vald oli tõesti esimene, mis selle vastu võttis. Aivar oli toona volikogu esimees. Ausalt öeldes ei mäletagi, et peale tolle aasta kevadel Postimehes antud teemal arvamuse avaldamist oleks ta kordagi selle kava vastu huvi tundnud. Sealhulgas vallavalitsuse liikmena, kus olnuks uurepärane võimalus asjale hoogu anda, kui siiralt selle vastu huvi oleks.

Koostööleping. Valla esindaja on viimased aastad olnud abivallavanem Üllar Laid. Vald on täitnud omapoolsed kohustused. Muuhulgas toimuvad regulaarsed kohtumised ja infovahetused. Vallavanem oma tegevuse või tegevusetusega seda takistanud ei ole.

Võidupüha

Pärast Võnnu all saavutatud võitu andis kindralmajor Ernst Põdder oma päevakäsuga korralduse, et samal päeval, 23. juunil 1919

„saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maakohtades saaks lipud välja pandud ning kohalikes garnisonides sõjaväeparaadid toime pandud.”

 

Vabadussõda ei olnud veel lõppenud, kuid just selle võiduga olid eestlased ületanud psühholoogilise barjääri vaenlase ees ja Põdderi käsk heisata lipud igati õigustatud.

 

Hiiumaa Muinsuskaitse Seltsi juhatuse esimees Dan Lukas rääkis kuu alguses, Eesti lipu päeval, et on silma peal hoidnud lipupäevadel hiidlaste hoolsusel lipp heisata. Arenguruumi kahtlemata on. Kuigi pilt muutub aasta-aastalt paremaks.

Lipu heiskamine on vähim, mida saame tähtpäeval teha. Eriti täna, Võidupühal, mil meenutame edu Võnnu all. See päev aitas rahvuslikul ühtekuuluvustundel uuesti sündida.

 

Ühtekuuluvust on Eestil väga vaja. Tunnet ja teadmist, et oleme üks riik, üks rahvas. Usku, et üheskoos suudame rohkem. Vahel rohkemgi kui see esmapilgul võimalik tundub.

 

Sümpaatne, et tänane Võidupüha paraad peeti Narvas. Kahe aasta eest seisin koos mitmete teiste siinolijatega kaitseliitlaste rivis Kuressaares. 2015. aastal võõrustas paraadi Kärdla.

 

Sellega anname selge sõnumi, et riik on tervik. Eesti on kõik meie linnad, metsad, jõed ja järved ja nii edasi. Eesti eest seisame üheskoos, iga inimese ja iga tüki eest selle territooriumist.

 

Head hiidlased.

 

Kohe jagame Võidutuld, et seda kodukülla ja kodutallu viia saaks. Võidupüha, mida aastast 1934 ehk juba 90 aastat tähistatakse, sulandub sujuvalt Jaanipäevaks.

 

Oleme igati ära teeninud ühe pidu- ja puhkepäeva. Samas on minu meelest sümboolne, et need kaks tähtpäeva nõndamoodi kokku kasvanud. Aitab meeles hoida, tänu kellele me omal maal end vabalt tunda saame. Tänu millele me võime pidupäevi üheskoos ja oma valitud moel tähistada.

 

Head Võidupüha ja turvalist Jaanipäeva!

 

Elagu Hiiumaa!

Elagu Eesti!

Tervitus Võidutule saabumisel Kärdla sadamas 23.06.2024.

14 juuni

14. juuni on Eestis leinapäev.

Mälestatakse 1941. ja 1949. aasta küüditamise ohvreid, Läände põgenemisel hukkunuid, arreteeritutena maha lastuid või laagrites hukkunuid, II maailmasõja ajal ja järel hukkunuid.

13. juunil 1941 Moskvast antud korralduse kohaselt tuli Eestist küüditada 11 102 inimest. Kõiki ei õnnestunud siiski tabada. Samas, kes ära viidi, see reeglina enam koju ei jõudnud… Ja teisedki said selleks võimaluse alles pärast Stalini surma.

14. juunil 1941 toimunud massiline küüditamine hõlmas umbes 10 000 eestlast. See on kogu Hiiumaa elanikkond. Lisaks Eestile, Lätile ja Leedule veel ka Valgevene, Ukraina ja Moldaavia alasid, kust deporteeriti Siberisse kokku pea 100 000 inimest.

Nõukogude võimu eesmärk oli viia kodumaalt välja omariikluse olulisemad kandjad: riigiametnikud, sõjaväelased, majandustegelased, jõukamad talupojad ja teised, keda käsitleti vastastena. Sealjuures individuaalset süüdimõistvat otsust nende suhtes mitte kunagi ei langetatud.

1922 sündinud ja 2018 taevastele radadele suundunud Heino Noor töötas II ilmasõja eel Emmaste koolis õpetajana. Minul tekkis temaga suhtlus 2010. aastast, mil ise sealsamas tööle asusin.

Haapsalust pärit Heino nägi ema ja isa viimati oma sünnipäeval, 1941. aasta 24. aprillil. Isa polnud kodus, oli saeveskis tööl. Küsis, kuidas poisil saare peal läheb ja mida seal lastele koolis õpetab. Hüvastijätul surus isa kätt ja ütles lihtsalt head aega.

Ema oli küpsetanud kaasavõtmiseks koogi, pakkinud kompsukesse sinki ja juustu. „Jää terveks. Taevaisa hoidku sind,“ olid ema lahkumissõnad.

Küüditamisest Heino pääses, kuigi oli tagaotsitav.

Hävituspataljon leidis ta üles. Heino topiti Läti aurikule. Puupüssid, venevastaste sõnadega rivilaul, naride kohal loosung „Jõuluks koju!“. Kodu asemel tuli tal orja kombel ehitada alumiiniumitehast, mille toodangust valmistati sõjalennukeid.

NSV Liidust võiks pääseda ja ehk kojugi jõuda, kui pageda Iraani, mõtles ta. Selle plaani eest andis üks laagrikaaslane 1943. aasta jõululaupäeval Heino üles - nõukogudevastane tagaotsitav, ema-isa vangis, olla tedagi üle piiri ässitanud.

Sverdlovski sisevangla surmamõistetute kamber. Hommikuste karjete saatel lohistati minema neid, kellele polnud määratud tagasi tulla.

„Mind eriti ei piinatud, no jalaga löödi... Aga psüühiline töötlemine on veel raskem kui kurkupekstud hambad,“ meenutas Heino, kes ühel hetkel võttis vastu betoonpõrandat teravaks lihvitud püksipandla ja sundis paremat kätt vasakut ründama.

Verd lahmas. Valvur jõllitas. Enesetapja sai paar matsu, käsi seoti kinni. See oli surmakambrist tavalisse pääsemine.

Kolm kuud hiljem loeti ette määrus: 8 aastat vangilaagrit nõukogudevastase tegevuse eest.

Kui Heino lõpuks Eestisse pääses, sai ta kätte ema kirja, mis oli teda 12 aastat oodanud.

Loomavagunist välja visatud läkitusel seisis vaid saaja nimi. Selle järgi leiti üles Heino tädi.

Ruudulisel paberitükil seisid read:

„Kui sul on võimalik, abiellu. Ela ausalt minu mälestuseks. Me ei näe teineteist vist iialgi. Sinu õnnetu Ema.“

1989 sai Heino uue järelepärimise peale vastuse ENSV prokuratuurilt: Salme Noor on täielikult rehabiliteeritud. Surmaotsus mahalaskmise teel täide viidud 24. aprillil 1942 Sverdlovski oblastis Sosva asulas.

„Kui jõudsin kuupäevani... kui mõtlesin sellele, et ema pidi tundma surmakuuli oma poja sünnipäeval ja teadma, et kuu aega varem oli samas surmalaagris lastud maha tema mees. Ma elan selle mõtte mõju all siiamaani, ma ei saa sellest lahti,“ rääkis Heino Noor.

Lõpetan tema hüüdlausega: „Käised üles Eesti tuleviku nimel, müts maha Eesti mineviku ees!“

Lehtmas. Leinapäeva mälestushetkel. 14.06.2024

Eesti lipp 140

Head hiidlased ja Hiiumaa sõbrad.

Gustav Suits on kirjutanud:

Tõsta lipp! Et teis­te tu­luks

me­rel siin ei elu ku­luks,

oma pla­gu kan­naks laev,

teist ei rah­vas see ei or­jaks,

et ta ise tõuseks, kor­jaks,

mi­da oma loo­nud vaev.

Sinimustvalge rahvuslipu ajalugu ulatub 140 aasta tagusesse aega.

Ärkamisajal valisid eesti tudengid endale tunnusvärvideks sinise, musta ja valge. 1884. aasta varakevadel otsustas proua Paula Hermann muretseda Eesti Üliõpilaste Seltsile tunnuslipu. Preilid Miina Hermann (hilisem Härma) ja Emilie Beermann õmblesidki lipu valmis.

Esimene sinimustvalge lipp pühitseti Otepää kiriklas 4. juunil 1884. Kirikla saalis toimus lipu võimas pühitsemine ja õnnistamine: esmalt pidas tollane Seltsi esimees Peeter Hellat avakõne, seejärel pühitses lippu kirikuõpetaja Rudolf Kallas, seletades piiblisalmi najal, et nõnda nagu kepp muutus maoks, kui Aaron selle maha viskas, muutub mahavisatud truudusetõotus hädaohtlikuks truuduse murdjale enesele. Pühitsusakti lõpus lõi Kalevipoja-õhtute algataja Heinrich Rosenthal hõbenaela ajaloolise sinimustvalge lipu vardasse.

24.02.1918 kuulutati sinimustvalgete lippude all välja Eesti Vabariik.

21.11.1918 kinnitas Ajutine Valitsus riigilipuks sinimustvalge rahvuslipu.

Eesti võimu tähisena heisati sinimustvalge lipp 12.12.1918 Pika Hermanni torni.

Eesti lipu päeva seadis Riigikogu sisse 14. aprillil 2004.

Esimest korda tähistati Eesti lipu päeva täna, 20 aastat tagasi.

Meie lipu värvid on rahumeelsed ja sümboliseerivad sinist taevast pea kohal, musta mulda harimiseks ja valget rahu enese teostamiseks. Kui need on olemas, siis ülejäänud asjadega saab eestlane ise hakkama - seda teadmist kandsid meie esivanemad.

Meie lipp on koos Eestiga üle elanud nii paremaid kui halvemaid aegu. Et Eesti elaks, peame hoidma korras silda, mis ühendab eilset tänase ja homsega. See kaitseb meid ajaloo tormide kordumise eest ja kindlustab meie püsimajäämise.

Hoiame oma lippu.

Elagu Hiiumaa!

Elagu Eesti!

Tervitus hommikusel lipuheiskamisel, pühendatud Eesti lipu 140. sünnipäevale.

Veredoonor

Laupäeval täistööpäev ehk umbes kaheksa tundi metsas. Kilomeetreid sai kokku suurusjärgus 30. Kuna kella aku vastu ei pidanud, siis täpselt ei tea.

Täpsemalt Tihu Kevad 2024. Seekord oli tiimi kokku saamine keeruline - suur suvi kätte jõudnud ja tegemisi palju. Aga metsa me saime.

Suur suvi on ka temperatuuri mõttes kätte jõudnud. Samas see nii väga ei häirinudki. Küll aga sääsed. No neid oli ikka jõhkralt. Ilmselt ka asukoht - päris kesk-Hiiumaa lähedal, kus vesine piirkond - aitas kaasa. Ja võpsik, millest tuli end läbi pressida, sest paar kontrollpunkti oli korraldajatel õnnestunud nii metsa viia, et ka parema tahtmise juures korralikku rada, teest rääkimata, sinna ei läinud.

Sääski õnnestus aga nii palju sööta, et ilmselt täna enam veredoonoriks minna ei tohi, muidu varavarud kriitilise piiri peal :)   aga eks andsime neile kõvasti vastu ka ning iga matkaselli kontole jäi ilmselt kolmekohaline arv laipu.

Nagu selliste sündmuste puhul ikka - lõpujoone ületamine on nii magus, et eelnev ununeb. Ja selle tunde nimel seda tehaksegi :)

Hiiumaa saatkond Riigikogus

Tere, head hiidlased ja Hiiumaa sõbrad. Teeb rõõmu, et meid siin vähemalt sama hästi vastu võetakse kui Soome Presidendi visiiti.

Hiiumaal läheb hästi. Paljuski kuna inimesed on toredad ja tegusad. Aga ka seepärast, et meil on sõpru ja toetajaid. Väga tore, et Riigikogus on loodud Hiiumaa toetusrühm. Väikese piirkonna jaoks on väga oluline omada oma saadikut parlamendis, millist rolli Reili Rand edukalt täitnud on. Toetusrühma näol on meil nüüd konkreetne ja erakondadeülene koostööpartner. Aus on märkida, et ülesande toetusrühma loomiseks pani Hiiumaa Vallavolikogu eelmisel sügisel arengukava uuendades. Aitäh, et selle ellu viisid ning aitäh teile, kes te sellega liitusite ja kellele Hiiumaa korda läheb.

Täna võtsime siia kaasa tükikese heast ja paremast, mida meil saarel on. Nii muusika kui maitsete näol. Aga tõesti vaid tükikese. Enama kogemiseks tuleb ikkagi saarele tulla.

Ja kui juba külakosti tõime, anname edasi ka paar soovi ja mõtet, kuidas Hiiumaa heale käekäigule omalt poolt kaasa aidata saate.

Peamine märksõna on ühendused

Üldplaanis on asjad aasta-aastalt paremaks muutunud. Nii sai eelmise aasta novembris lahenduse olukord, mis saarlasi, see tähendab Saaremaa elanikke diskrimineeris. Ehk et neil ei olnud võimalik hooajaväliselt Hiiumaad iga päev külastada. Saarlasest minister Madis Kallas sai ilmselt kodusaarelt ohtralt pöördumisi ning nüüd on miinimum aastaringselt kaks väljumist nii Sõrult kui Triigilt.

Laevaühenduse osas tahaks, et Riigikogu vaataks seda kui maanteepikendust, see tähendab, et praamisõit peaks olema hinnaga, mis on võrreldav kuluga, kui sama vahemaa maad mööda läbida. Detailsemalt suhtleme juba ministeeriumi ja Transpordiametiga.

Teine oluline punkt on elektriühendused ja taastuvenergia. Hiiumaal ei saa uued liitujad alates aastast 2022 taastuvenergiat võrku müüa. Selle kitsaskoha lahendamine ja tulevikus ennetamine peaks riigi energiapoliitikas olema üks prioriteetne teema.

Eesti riigikaitse jaoks vajaliku Kõpu radari ehituse käigus oleks mõistlik lahendada ka Kõpu poolsaare elektriühenduse probleemid, uuendada Kõpu-Lauka liinid ja viia elektriliinid maakaablisse. 

Viimased aastad on näidanud, et suuremate tormide korral on kõige suuremad ja pikaajalisemad katkestused saartel. Vaja on täiendavaid ja erakorralisi investeeringuid elektrivõrgu ilmakindluse tõstmiseks. 

Riskitegur ja murekoht on ka lühiajalised voolukõikumised ja elektrikatkestused. Viimati tõstatas Hiiumaa Ettevõtjate Liit selle kohtumisel rahandusministriga 21.mail.

Omalt poolt suhtleme regulaarselt energiaettevõtetega, aga omanik on riik ja teie saate tegevusi suunata.

Konkreetsed rahasoovid

Hiiumaa on ainus maakond, kus puudub Vabadussõja mälestusmärk. Hiiumaa Muinsuskaitse Selts on ära teinud suure töö – olemas on täielik nimekiri hiidlastest, kes sõjategevuses osalesid. Mälestusmärgi tööd on aga pooleli. Loodame riigieelarvelisele toetusele summas 300 000 aastal 2025. Eriti just tänases keerulises julgeolekuolukorras on vajalik meeles pidada Eesti riigi sündi ja eestlaste võitlust vabaduse eest. 

Hiiumaa vallal, Riigikogul, vabariigi valitsusel ja kultuuriministeeriumil on lähiminevikust välja tuua suurepärane koostööprojekt – Hiiumaa Spordikeskuse rajamine. See on oluliselt parandanud sportimisvõimalusi ja suurendanud liikumisharrastust. 

Valmistame ette Hiiumaa Kultuurikeskuse rajamist. Arvestades heliloojate Rudolf Tobiase ja Erkki-Sven Tüüri, kelle pärandit seal tutvustada, rolli Eesti kultuuriloos, on tegemist suisa riikliku tähtsusega objektiga. Seda ja valla eelarve võimalusi arvestades soovime keskuse rajada koostöös riigiga ja palume see riigieelarvestrateegiasse aastatele 2027-2028 mahus 6 miljonit lisada. Sellele lisandub samas suurusjärgus vallapoolne panus.

 

Veelkord, aitäh kutsumast Reili ja Hiiumaa toetusrühm. Aitäh korraldamast, Kristel Peikel ja turismiklaster, Liis Lukas ja Arenduskeskus ning kõik Hiiumaa ettevõtjad ja kultuuritegijad, kes saatkonna sisustasid.

Hiiumaa saatkonna avamisel Riigikogus 29.05.2024

Ungari

 Osa 2

Hommikud olid pikad ja rahulikud. Ärkamine ei olnudki ehk hiline, aga piisas, et välja puhata. Rahulikuks tegi asjolu, et said ise tegemisi ja nende sooritamise kellaaegasid valida.

Söömas käisime kohaliku aja järgi seitsme ajal. Üllatusin, kui paljud sel ajal juba einestasid. Eestis pigem siis söögisaal alles avatakse ja rahvarohkem on tund-kaks hiljem.

Aga kohalikud ongi varase ärkamise ja toimetamisega. Nii avatakse toidupoed siin kell 7 või pigem isegi 06.30.

Viimasel hommikul nägin, et haljastustöölised olid sel ajal samuti juba tööl.

Võtsin eesmärgiks igal hommikul väike jooksuring teha, et sedakaudu linna avastada. Esimene hommik oli sombune, aga motivatsioon kõrge. Teisel peibutas soe päike. Kolmandal sai kinnitust tõdemus, et trenni raskeim osa teekond diivanilt välisukseni  :)

Kui poode mainisin, siis mulle lõunapoolsete riikide puhul meeldib väikeettevõtluse levik. Pisikesi ärisid oli palju ja suuri kaubanduskeskuseid torkas linnas märksa vähem silma.

Apteeke jagus ohtralt. Ja enamjaolt kas varahommikust hilisõhtuni või lausa ööpäev läbi avatud. Samuti 18+ väikepoode, sarnaste lahtiolekuaegadega.

Kasutasime ühistransporti, mis busside-trammide mõttes polnud midagi erilist. Samas puhas, täpne ja kiire. Äpp tegi kasutamise mugavaks, ka turisti vaatest. Ja eriti meeldis reaalajas vaade ehk teadsid, kaugel sõiduk peatusest või kus ise asud.

Linna liiklusest meeldisid ratturitele loodud head sõiduvõimalused. Eraldi ja piisavalt laiad rajad ning nagu märkidest võis aru saada, eraldi rattateed, mis linnast välja viisid.

Nagu kirjas, plaanisime mitte liiga palju asju ette planeerida. Ja suuresti õnnestus.

Hommikuse sörkjooksu sai üsna õhukeses vormis teha. Lisaks olid kohvris viisakamad lühikesed püksid. Ja kui need kaasa võetud, tuleb neid ju ka kasutada. Teisel pikemal päeval olid need igati asjakohased. Päike silitas kenasti ja Gellerti mäele turnides olnuks rohkem riided selgelt üleliigseks koormaks.

Esimene pikem linnapäev oli aga sombune, pigem suisa vihmane. Seal andis kangekaelsus soojema kliima riiete eelistamisel tunda. Aga eks tark õpibki teiste, rumal enda kogemustest  :)

Samas pool madjarite pealinnast on nüüd läbi käidud ja selge. Jõudsime ohtralt liikuda, sh jalgsi 20 000+ sammu päevas, ning avastada. Mis oligi eesmärk.

Planeerimise ehmatus oli ärasõiduhommikul. Igal pool ei ole nii vingeid turvaväravaid ja seega peab vedelikud eraldi suletavatesse kilekottidesse panema. Taassuletavaid meil polnud ja kodule lähimast poest ka ei leidnud. Õnneks jagati neid lennujaamas. Ja priipäralt. Turvakontroll ise oli ka mugav ja kiire. Ehk sellistel aegsasti kohale minevatel turistidel jäi veel üksjagu aega lennujaama avastada.

Lennukis lugesin raamatut "Lingvistiline mets". Sobitus kenasti Helsingi lennujaamas esimese paari tunniga tunnetatuga. Ära lennates oli ikkagi vedamine, et kiireks läks ja lennujaamas olemiseks aega ei jäänud. No kohe kuidagi ei sobi mulle meeletu (võib võtta nii suuruse kui käitumise kontekstis) inimmassi sees olemine. Ühed kiirustavad, et kuhugi jõuda. Teised ei tea, kuhu minna.

Ahjaa. Paradoks. Lennukeid proovitakse teha väiksemaks. Samas kui inimeste kohvrid ja kaasa veetav pagas muutub suuremaks.

Ungari

Osa 1

Juba lennukis võis aimata, et õhk siin on soojem ja kuivem. Sama paistis Bolt takso aknast (taaskord sain kinnitust, et Eestit teatakse välismaal selle firma kaudu hästi). Uuringud sai lukku lüüa lähivaatluse ja teaduslike katsetustega pealelõunase jalutuskäigu ajal.

Taksojuhiks sattus maailma näinud ja avara vaatega härra. Teadis Eestistki ühtteist. Selgitas, miks Ungari on keerulises seisus. Tugevad majanduslikud seosed Venemaaga, samas ajalooliselt läbi põimunud ka Ukrainaga. Viimaste aastate meeletu inflatsioon ja keeruline majanduslik olukord avaldavad riigis mõju. Ütles, et toimetab ka ise kahel töökohal, et soovitud tasemel toime tulla.

Kas asi selles, et erinevalt eelmisest korrast oleme seekord pealinnas või ongi inflatsioon oma töö teinud, aga hinnavahe Eestiga väga märgatav ei ole. Samas keskmine palk on meil kaks korda kõrgem.

Plaan oli, et võtame rahulikult, vaatame, kuidas asjad kujunevad ja üle ei planeeri. Minusugusele selline lähenemine muidugi paras väljakutse :)