Esimesed õppetunnid

Nädal tagasi kuulutas vabariigi valitsus välja eriolukorra. Sellest hetkest alates on olukord päevade, kui mitte tundide jooksul suurte hüpetega arenenud.

Täna on kindlasti vara hinnanguid anda või järeldusi teha. Küll saame vaadata, mis on esimese pingelise nädala jooksul toimunud ja välja tuua õppetunde, mida see juba pakkunud.

Kuigi koroonaviirus ei tekkinud üleöö, eskaleerus olukord märkimisväärselt just möödunud nädalal.

Hiiumaa kriisikomisjon vahetas nädala jooksul tihedalt infot. Neljapäeval kuulutas valitsus välja eriolukorra. Reedel kogunes Hiiumaa kriisikomisjon.

Juba siis oli meil laual mõte mereväravad kontrolli alla võtta. Ent suhtluses Saaremaa ning valitsusega oli selge, et see ei realiseeru.

Laupäeva hommikuks oli olukord juba sootuks teine. Kella 11-ks, mil kriisikomisjon uuesti kogunes, oli sündinud otsus piirata ühendusi suursaartega. Sellega olid päri nii valitsus kui saarte kriisikomisjonid.

Jäi vaid detaile lihvida. Ja mida enam mõtlesid, seda enam sai selgeks, et nüansse jagub. Politsei- ja Piirivalveameti ning Kaitseliidu jaoks ei oleks probleem saared niiöelda lukku panna. Hoopis keerulisem on piirata liikumist nii, et on seatud tingimused, mille järgi tehakse erandeid.

Aga erandeid tuleb teha. Alates inimlikust aspektist, et näiteks planeeritud arstilkäigud saaks toimuda. Või majanduslikult mõeldes, et meie ettevõtted ellu jääks. Samas on kogu aeg kuklas mõte, et eesmärk on viiruse levikut tõkestada ehk piiri tõmmates kõnnid õhukesel jääl.

Kui peaminister kirjutas alla korraldusele piirata saartele ja saartelt liikumist, avasime valla infotelefoni. Laupäeva õhtul tehti nelja tunni jooksul üle 600(!) kõne. Enamjaolt tunti muret, kas need, kes hetkel mandril, tagasi koju pääsevad ning need, kel vaja esmaspäevast mandril tööl olla, sinna sõita saavad.

Sai selgeks, et üksinda ei jõua telefonile vastata. Nii leidsime inimesed, kes pühapäeva hommikul vahetustega kahe kaupa telefonile vastama hakkasid. Päev-päevalt jääb helistajaid vähemaks, aga pigem on mõistlik liin avatuna hoida.

Hiiumaa valla lühikesel eluajal on kriisikomisjon ühistööd teinud, sealhulgas nn lauaõppuseid. Tänane on aga see, mis tegelikud õppetunnid annab. Reaalne olukord. Täpselt sama seis nö piirikontrolliga, mille osas sain kolmapäeval ise veenduda, et mõne päevaga on selge ja töötav süsteem välja kujunenud.

Laiemalt vaadates on tänane eriolukord proovikivi meie e-riigile ja digipädevustele. Kuidas koolid pinnale hulpima jäävad, kui polegi muud varianti, kas uju või upu. Kuivõrd tulevad e-teenused toime hüppeliselt suurenenud mahuga jne.

Samas on mõttekohad ka üksikisiku tasandil. Hoogne poodlemine, mis nädalavahetusel toimus, andis aimu, kui väikesed on keskmise pere kriisivarud.

Täna me ei tea, mida see eriolukord või koroonaviirus laiemalt maailmas kaasa toob. Kuidas mõjutab Eesti majandust. Kindel on, et sellel on mõju. Ja mitte positiivne. Vähemalt lühemas perspektiivis.

Rõõm tõdeda, et esimesed reaalsed sammud on siiski astutud. Näiteks Töötukassa otsus 250 miljonit raskustes ettevõtete toetuseks eraldada. Usun, et meetmeid tuleb veelgi.

Hiiumaa kontekstis on oluline viiruse pääs saarele ajaliselt võimalikult kaugele lükata ning levik minimaalsena hoida. Seda rahvatervise seisukohalt.

Aga ka mõõna ületamiseks. Näiteks avaldab tänagi positiivset mõju asjaolu, et Hiiumaa jäi seagripist puutumata. Paralleeli annab ka siia tõmmata. Ehk tänased otsused ning nende tulemid mõjutavad meid otseselt järgmiste aastate jooksul.

Kõige olulisemaks pean aga seda, et kogukonnana sellest ühtse ning tugevana välja tuleksime. Täna on juba häid näiteid. Inimesed, kes pakuvad tuge neile, kes seda vajavad. Näiteks toidu koju viimise kaudu. 

Hoolimine üksteisest ning nõrgema märkamine ja toetamine on tugeva ühiskonna tunnused.

Tervist ja jõudu meile.

Ilmus 20.03 Hiiu Lehes