Jüripäev

Koolis ehk tööl on kiire periood justkui mööda saanud. Arenguvestlused ja lastevanemate koosolekud toimunud. Täpsed mõtted ja plaanid paigas, mis ja kuidas maikuus juhtuma hakkab. Ehk ainult töörõõm on jäänud veel :)

Lõppeva nädala esimesed päevad olin Haapsalus koolitusel ja laupäev jõudis tavapärasest veelgi kiiremini kätte.

Eile toimetasime siis spordikompleksis. Mulle ei meeldi inimestele nö pinda käia, et nad ikka kohale tuleks. Eks kõigil ole omi tegemisigi. Usun, et kui info silme eest läbi viia inimestel, siis nad tunnevad ise südames ära, kas spordikompleks on midagi, mille heaolu nimel kodust välja peaks minema.

Märgates positiivset, siis ka Õngult ega isegi Saaremaalt (elukohaga küll Kärdlas) ei ole kaugel kohale tulla.

Ja kuigi meil tekkis ekstsess töövahenditega (või õigemini nende puudumisega), siis ega sellised väikesed takistused ei sega talgupäeva. Saime teised, samaväärsed töövahendid, mis seal ikka.

Ja kui enam kui 60 töökätt midagi teeb, siis on tulemust ka. Võrdluseks mõni klõps aastast 2014, kui esimest korda spordikompleksi heakorraga talgute raames tegelesime.

Kas on muutuseid- ja on see siis progress või regress?-, seda saab ise kohapeale kaema tulla.

Seda enam on nukker, et vallavalitsuse, eelkõige vallavanema (võimuorgani nimel ei taha sõna võtta, üksikisiku puhul on seda tema käitumise põhjal võimalik teha) poolt pole sisulist huvi (lindilõikamine ei lähe paraku arvesse) spordivaldkonna, laiemalt inimeste aktiivse vaba aja veetmise võimaluste vastu.

Mis iseenesest ei olegi nii suur probleem. On selge, et inimene ei saa igal alal ekspert olla, rääkimata sellest, et igas valdkonnas ei jõua panustada. Vähemalt sel juhul ei saa, kui tal on võime pädevalt enda oskuseid ja ressursse hinnata.

Küll on taunimisväärne, kui töötatakse vastu. Eraisikuna võin ma seda kas rumaluse või pahatahtlikkuse korras ju teha, ent täitevvõimu rollis ehk kodanike teenistuses kindlasti mitte.

Mul puudub vahetu kogemus, aga usaldusväärsete inimeste andmetele toetudes tean, et Emmaste spordielul ja -kompleksil oli Anne ajal hing sees. Samas oli aastaid hiljem näha, et poole kohaga sporditöötaja (tagantjärele analüüsides ei taha teha etteheiteid konkreetse inimese suunas, vaid mõelda süsteemi puudujääkidele) eesmärki täiemahuliselt ei täida. Eriti kui suur osa tööajast pidi minema administraatori tööle ehk uste avatuna hoidmisele.

Hetkel oleme olukorras, kus isiklikud vastuolud pärsivad edasiminekut. Väikeses kohas on eriti ilmne, et ainult ühiste jõududega on võimalik midagi ära teha. Mõeldes tagasi eilsele, siis panuse andsid nii treenerid, trenninoored, hoolekogu liikmed, VAKi töötajad, Kaitseliidu noorteorganisatsioonid ja sealsed noortejuhid, aga ka lapsevanemad.

Spordiklubi ERNST juhatuse esimees ütles MTÜ asutamiskoosolekul, et peaksime keskenduma sisule ja sellele, miks üldse spordiklubi loomine ette võetud on. Mitte vaatama, et see või teine on SK liige ja siis sellest eemale hoidma või kohe, süvenemata sisusse kriitilised olema.

Ilmselt pidanuks seda mõtet mõne teise auditooriumi ees veel põhjalikumalt lahti rääkima...

Ma ise leian, et kodanikuühiskonna toetamine ja kolmanda sektori kaasamine valla elu arendamisse on enam kui tervitatav. Olen aru saanud, et päris üksi ma selliste ideedega siin Emmastes ei ole. Ka vallajuhtide tasandil.

Küll ei tohiks seda teha valikuliselt. Ei pea Einstein olema, et taibata, miks spordiklubi ja vallavalitsuse vahel koostööst asja pole saanud. Kindlasti ei ole põhjuseks soov MTÜ-dele siin rolli mitte anda. Konkurss ju korraldati. Samas oodanuks, et enne seda või selle ajal potensiaalsed huvilised kokku kutsutaks ja läbi räägitaks, mis on ikkagi (mõlemapoolsed) ootused. Tegevjuht ju selle eest palka saabki, et sääraste asjadega tegeleda.

Lisaks on aprillikuu volikogus Sõru väikelaevasadama ja sellega seotud maa ning hoonete kasutuslepingu pikendamine sealse MTÜ-ga. Vallavalitsus toetas ideed üksmeelselt. Ehk suund kolmanda sektori kaasamise suunas on juba võetud. Ja jällegi pole palju vaja, et kaks ja kaks kokku panna, taibates, miks selle lepinguga asjad muretumalt sujuvad. TP ja TL saavad lihtsalt isiksuste tasandil palju paremini läbi. Aga vallavanemalt ootaks laiema pildi nägemist ja isiklike eelistuste taandamist valla huvidest (arvestades et vald ei võrdu vallavanemaga) lähtuvalt.

Kui me ka jätame kolmanda sektori kõrvale ning lähtume plaanist, et asjaga peaks tegelema palgatöötaja (kes siis ehk otsib ise vajadusel kontakti kohalike aktivistidega), siis ka siin on isiklikud vastuolud protsessi seganud.

Valla eelarve võeti vastu veebruaris ja sporditöötaja jaoks on palgafond VAKi ridadel märtsikuust alates. Samas oli kohe siis teada, et konkurss ning asjaajamine võtab aega ja reaalselt võiks ses osas midagi toimuma hakata aprillis.

Paraku on vallavanem otseselt sekkunud allasutuse juhtimisse, kirjutades ette mismoodi see oma töötajaid otsima peaks. Ehk et konkurssi ei tohiks korraldada- peljates, kes kandideerida võivad?- ja selle asemel tuleks skeemitades keegi ajutiselt palgata.

Saan aru, et kui sulle varbale astutakse, siis on ebameeldiv ja see võib tigedaks ajada, astuja suhtes negatiivset meelestatust tekitada. Aga üsna kurb võib see elu ikka olla, kui ka aasta-paar hiljem iga kord astujat nähes seda kogemust meelde tuletad. Palju mehisem oleks sellest üle olla. Samas iga inimene elab oma elu ikka ise.

Jüripäeva lõpetasin aga Kassaris. Tõrvikujooksuga. Õnnestus vahvas seltskonnas joosta ehk sain uhkes üksinduses finiši ületada ja Hiiumaa jooksugrupile karika kindlustada. Anni tegi neljandas vahetuses teistega paraja vahe sisse ning kuigi ta hirmutas, et anna minna, nad on sul kohe kannul, ei pidanud poolekilomeetrisel lõigul täisgaasi lõpuni kasutama.