Hiiumaa

Hiiu vallas on neljapäevase volikogu istungi päevakorras vallavanema umbusaldamine. Selle algatajad koguvad ka vallaelanike allkirju selle toetuseks ja sellele nö kaalu andmiseks. Vallavanema abikaasa kirjutas eile Facebookis, et keset päeva võeti ka tema ette ja küsiti vallavanema umbusaldamiseks toetusallkirja.

#võimalikainultHiiumaal

Põlv

Kirjutaks, et sport on tervisele kahjulik, aga ei ole suur spordimees. Ütleks, et „starost ne radost!“, aga tegelikult ei ole veel vana ka. Kuigi kohati väidan vastupidist.

Lühidalt. Põlv on terve kuu tunda andnud. Vahepeal niivõrd, et tööpäeva viimast tundi just suur lust anda ei olnud. Kehalise õpetaja põlvehäda on vist umbes sama kui matemaatika õpetaja unustaks päeva lõpuks korrutustabeli või 20 piires arvutamise.

Võtsin tohtriga ühendust ja täna hommikul kohtusime. Tõenäoliselt tuleb artroskoopiline operatsioon ette võtta. Samas, kui sest abi on, siis loomulikult, teeme ära.

Sport

On tõsine rõõm töötada lastega ja treenida noori, kes füüsilist aktiivsust oluliseks peavad, kelle silmad kehalise kasvatuse tundi tulles, tunnis olles ja tunnist minnes säravad, kes järjepidevalt treeningutest osa võtavad. Loomulikult ei ole medalid ega tulemused kõige olulisemad. Ent teatud hinnangu (teatud, sest õpilaste arv koolides on väga erinev, samuti kooli-kodu läheduses pakutavate huviringide valik) tulemused siiski annavad.

Allpool kokkuvõte kahe ala meistrivõistluste tulemustest põhikooli arvestuses. Ehk medalitabel. Kollane 1 siis kuldmedalid, 2 hõbe- ja 3 pronksmedalid.

Kergejõustik

	1	2	3
KÜG	10	4	3
EMMASTE	4	3	1
KÄINA	3	5	7
PALADE	1	3	1
LAUKA	1	1	2
SUUREMÕISA		1

Jalgpall

	1	2	3
KÜG	3	2	1
EMMASTE	1	3
KÄINA	1		1
PALADE			3

KaPo

Ma usaldan täielikult Eesti Vabariiki. Usaldan ka KaPo-t.

Aga ma ei saa aru, miks on vaja ühe poliitiku võimalikest seaduserikkumistest selline tsirkus korraldada. Lisaks tekitab küsimusi, et kuidas ikkagi sai meedia KaPo läbiotsimise plaanidest ette teada? Või miks tõepoolest Autorollo uurimise puhul ajal ei soovitud ministri ametist tagandamist, nüüd aga linnapea puhul on see vajalik?

AK

Eile istusime arengukava investeerimiskava viimistlemiseks, valikute tegemiseks koos.

Algus paljulubav ei olnud. Puudujad. Lisaks tunne, et keegi on kellegi varba peale astunud. Seega kulus esimene kolmveerandtund lihtsalt piiride paika panemiseks.

Õhus oli ka variant, et jätkame oktoobris veel vana arengukava versiooniga ja võtame uue jaoks nö ajapikendust, et seda korrigeerida ja siis ehk mõne kuu pärast vastu võtta. Mulle see kohe kindlasti ei meeldi. Olen niigi nördinud- seda ka komisjonis ja volikogus välja öelnud-, et oleme tähtaegadest üle sõitnud ja endale lisaaega mitu korda võtnud. Tähtajad on ikkagi selleks, et neist kinni pidada. Ja ega ei ole midagi teha- kes on võtnud vastutuse arengukava koostamise juhtgrupis olla, nüüd tuleb veel kusagilt aega näpistada, et koera sabast ka üle astuda.

Positiivne on, et suhteliselt suures osas leidsime üksmeele ja investeerimisosa sai palju lähemale meie reaalsetele võimalustele. Tõsi, mitte päris samale tasandile. Ehk et üksjagu tuleb veel valikuid teha. Lisaks teksti osas korrektuure teha, et seegi kõigile söödav oleks.

Nagu ütlesin viimasel volikogu istungil, edaspidise koostöös osas on üpris oluline, kas ja kui suure üksmeele arengukava lõppvariandi osas saavutame.

Praam

Eile 0630 praamil. Jõudis Rohukülla isegi kiiremini kui ette nähtud 75 minutit. Ent siis. Selle asemel et nö uks lahti teha, asus laevameeskond tegutsema. Mida minut edasi, seda enam neid sinna tuli. Kel tööriistakomplekt, kel õlikanister näpus.

Pool tundi hiljem olid mehed ise ka juba üsna õnnetud ja praam tagurdas teise kai juurde. Mis seal ikka, autod tagurpidi praamilt maha. Reisijate tasuta lisaboonus- 40+ minutit teadmatuses ootamist autotekil.

Aitäh, Leedo, aitäh, endised majandusministrid!

Loomad

Tegin hommikul staadionil kerge treeningu. Järsku jookseb ühest küljest staadionile väike kärp. Ropsti, risti üle väljaku, otse minu poole. Mõne meetri kauguselt lippas siiski mööda, tegi paar sik-sakki ning siis suundus oma teed.

#ainultHiiumaal

Volikogu

Täna läks volikogu istungil küll kiiresti. Täpselt tund.

Samas oligi päevakorras vaid üks punkt, kui muud küsimused välja arvata. Kristi, Triinu ja minu soovil kokku kutsutud istungi eesmärk oli otsustada, kas vaidlustada Hiiu maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu "Tuuleenergeetika" kehtestamine Emmaste valla kooskõlastuseta. Otsustasime vaidlustada.

Sport

Sain kirjutada, et raskel hetkel tuleb koondist toetada, mitte kiruda, kui õhtul mehed tõestasid, et oskavad korvpalli mängida küll. Korralik mäng, magus võit!

Nina ei tohi loomulikult püsti ajada. Eriti kui täna on vastas Leedu, kes selle muidu üsna kiiresti õiges suunas keerab. Küll on nüüd taas selge, et kõik mängud tuleb kenasti algusest lõpuni ära vaadata. Ehk ajakava ja tegemised selle järgi sättida. Ja tabeliseisu arvestades saab viimane kohtumine ehk reedene vastasseis Lätiga igal juhul otsustav olema. Ehk selgub, kes pääseb alagrupist edasi, kas Eesti või Läti. Täismaja, ma usun.

Viimasesse nädalasse on jäänud ka kaks kohtumist jalgpallimurul. Vutikoondis näitab sisu. Mehed mängivad taktikaliselt küpset mängu, mida on hea vaadata. Jah, väravaid ei kipu just ülearu tulema, aga küll ka see värav ükskord avaneb. Kordaminekuks loen mõlemat mängu. Nii võitu Leedu üle kui kaotust Sloveeniale. Võit on võit ja see oli selgelt teenitud võit. Kaotuse puhul oleks mängupildi järgi vähemalt viik teenitum tulemus olnud, sest sisse lastud värava taga oli pigem individuaalne eksimus kui mänguline ebakõla. Võistkond tervikuna näitas korralikku mängu.

Ise võtsin septembris eesmärgi, et proovin iga päev natukenegi trenni teha. Näiteks teadmistepäeval tegin vaatamata vihmasele ilmale lõuna ajal tunnise rattaringi. Töö kehalise kasvatuse õpetajana aitab eesmärki muidugi lihtsasti täita, kuigi koolis toimuvat liikumist ei tahaks sinna arvestusse lugeda. Ikka võiks eraldi aega võtta selleks. Kuigi kohati on erinevate kohustuste ja asjaajamiste tõttu keeruline. Ehk nö tagavaraväljapääs on olemas :)  Pühapäeval olin aga jalgpalli liigamängul äärekohtunik. Ohutu koht. Eriti kui mäng käib ühte väravasse (lõppskoor 12:1). Ent ikkagi õnnestus kuidagi põlvele liiga teha ja kaks päeva on kehalise tundide ajal terav valu läbi lõiganud põlvekedra juurest. Täna aga mängisin elus esimest korda tennist, neljageimilise mängu, mille uhkesti 0:4 kaotasin :)  Huvitav mäng. Kui selgeks saaks, oleks kindlasti veel huvitavam.

Korvpall

Korvpallikoondise mängud EM-finaalturniiril pole just parimate killast olnud. Kui poliitkorrektselt ja lühidalt öelda.

Samas ei saa ma kuidagi aru neist, kes sellisel hetkel kisavad, et häbi on olla eestlane või materdavad tiimi ja mängijad maatasa. Suur osa sellest seltskonnast on viimase paari aasta sees võitude puhul joviaalselt rusikatega vastu rinda tagunud, uhkust tundnud. Ent kaasa elada ja toetada tuleb ka kaotuste puhul.

Me ei läinud turniirile tiitli järgi, ent palju kära käis sellega kaasas küll. Kes teab, kuidas see tegelikult mängijatele mõjus.

Aga hetkel on mul neist pigem kahju. Kuidagi ei taha uskuda, et Lätti sõideti puhkusereisile või ette kaotama. Hooaeg ehk tööperiood liiatigi kohe algamas. Midagi on lihtsalt valesti, väga valesti.

Kindlasti pani oma paugu ka avamäng, mis suurelt kaotati. Ja teiseks kohtumiseks ei taastutud. Samas peakski praegu tiimi toetama, innustama, julgustama. Meestele on vaja enesekindlus ja usku tagasi anda. On nad ikkagi ju tosin meie riigi parimat korvpallurit. Olgu nad maailma võrdluses mis tahes tasemel. Treeneritrios peaks praegu olema Sõbra aeg juhtohjad võtta. Tema on ehk ainus, kes suudab eluvaimu uuesti sisse puhuda meestele.

Neile, kes lootuse täitsa kaotanud :)

Ametnikud

Tänane Postimees avaldab statistikat avaliku sektori ametnike kohta. Ehk vaatamata kõiksugu välja pakutud, jutuks olnud ning osaliselt isegi läbi viidud reformidele ei ole ametnike hulk riigis vähenenud. Pigem hoopis paisunud.

Vähenenud on PPA töötajate, eriti just patrullpolitseinike, aga ka päästeametnike hulk. Väga õigest otsast tõmbame koomale!

Külalised

Pole vist kahtlust, et Eestis viimase paari (või mõne) kuu jooksul kõige rohkem tähelepanu pälvinud teema on pagulased. Kirjutatakse-räägitakse nii- ja naapidi, tihtilugu vaid väikest ruutu suurest aknast avades. Ja eks on südamelähedasemaid arvamusi, on vastuvõetamatuid. Minu meelest väga hästi on teema lahti kirjutanud Mihhail Lotman.

Ta puudutab samuti erinevaid arvamusi.

Märkus: Kui ma olin noor idealistlik õppejõud, siis oli mul selline põhimõte, et eksamil kukuvad läbi vaid need, kes samaaegselt ei tea midagi ja ülbitsevad; alandlik mitteteadja võis saada rahuldava hinde, ülbitsev teadja võis saada isegi kõige kõrgema. Nii ka siin: ma ei taha hukka mõista neid, kes väljendavad minu meelest rumalaid arvamusi ega neid, kes on minu meelest kurjad. Aga kuri idioot väärib küll hukkamõistu.

Pagulaste teema käib paraku peamiselt selle ümber, et kas ja kui palju pagulasi Eesti vastu võtab või vastu võtma peab. Mitte et see oleks põhiküsimus.

Aga korraks sel peatudes. Muidugi oleks tore läheneda kristlik-humaansel viisil. Ehk et me peame oma ligimesi, ehk teisi inimesi armastama ja aitama. Muidugi oma võimete kohaselt, aga siiski. Teisalt ei näe ma mõtet vaidlusel, kas Eesti peaks vastu võtma 200 või 1200 või koguni 3200 pagulast, kui maailmas on neid ca 70 miljonit. Suurt pilti sellega ei muuda. Mis veel kurvem, algpõhjuseid me sellega ei muuda. Ehk et võttes need paarsada inimest vastu, tekivad kriisikolletes uued paarsada nende asemele...

Kui tahta aidata, siis tuleks aidata esmajärjekorras inimesi meie igapäevasest ümbruskonnast. Või tegelikult tuleks neid esmalt hoopistükkis märgata. Seda ei kipu me tegema. Küll avaneb inimeste süda, kui telekas/sotsiaalmeedias levitatakse pilti uppunud kolmeaastasest. Mis loomulikult ongi kurb. Aga kontekstist välja rebitud.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja rääkis Vikerraadios aitamisest. Kellest võiks alustada: "Võib-olla on selleks Süüriast või Aafrikast või kuskilt mujalt pärit pagulane. Võib-olla aga järjekordne üksikema, kes on pidanud kahe kohaga tööl käimise kõrvalt last kasvatades oma üürivõlga korteriperemehele suuseksiga tasuma. Või mõni väliselt nii tugev mehepoeg, kes ei suuda näha oma elul enam mõtet, kuna see seisneb ainult vahelduvas paarinädalases rahateenimises Soomes ja seejärel selle paaripäevases maha joomises Eestis. 

Jah, ka selliseid lugusid kuulevad kirikuõpetajad ja ka sellised inimesed vajavad meie südant ja abi…"

Selliseid juhtumeid ei kipu me ju märkama. Sellistel puhkudel ei kipu me appi ruttama. Tõsi, tõenäoliselt ei oska lihtsalt aidata ja sinna taha see jääb.

Kogu selle teema juures on üks ääretult kurb asi ka viha, vihkamine. Selle avaldumine, paisumine, selle õhutamine. Nii nende poolt, kes pagulasi siia ei taha, kui ka nende poolt, kes teevad maatasa esimesi, süüdistades neid sallimatuses, aga ka fašismis.

Olen seda meelt, et Euroopa (Liit) peaks probleemiga tegelema. Ühtselt. Ühtsete reeglite järgi. Praegune variant, kus liikmesriigid lähenevad eri moel, on halb variant. Üks hoiab uksed lahti, teine ehitab tarasid.

Leian ka, et me ei suuda probleemi lahendada kümnete tuhandete inimeste vastuvõtmisega. Eriti kuna hädade käes vaevlevad miljonid ning see arv pigem ei vähene. Eriti kuna need kümned tuhanded riskivad konkreetselt eluga, et Euroopasse jõuda. Eriti kuna rände algpunktis on rännet tingivad põhjused alles.

Pigem mitte toetada massimigratsiooni, vaid tegeleda sellega, kuidas kriisikolletes olukord normaliseerida, esmajärjekorras küll ehk lihtsalt normaalse(ma)d elutingimused seal luua. Ja see ei ole lihtne ega odav. Aga vajalik.

Lill

Tegelikult on elu lihtne, kui oskad selles märgata positiivset. Negatiivne on üldjuhul akuutsem, jätab sügavama jälje; kiibitsejad teevad rohkem kisa kui kaasaelajad. Ent tegelikult on positiivset kordades rohkem meie ümber. Ja tihtilugu avaldub see väikestes asjades. Tillukeste märkide ja tegevuste kaudu, mis kokkuvõttes suure pildi moodustavad. Ole vaid mees ja pane see pusle kokku.

Koolis on ka hea teada, et päris kadunud ei ole julgus ja komme õpetajale lilli tuua. Ka selliseid erilisi nagu pildil.

Kursaõde saatis 1. septembril aga väljavõtteid lapsevanemate kirjadest-teadetest õpetajatele. Eesti lapsevanemate. Lillekimp või vähemalt kaunis lilleõis igasse päeva.

"Ta ei austa teid, sest te olete temast lühem."

"Palun ärge keelake mu pojal tunnis jutustada."

"Kõik tema endised õpetajad vingusid ja nüüd vingute ka teie mu poja käitumise pärast. Te narrite teda!"

"Palun jälgige, et mu tütar reisil pastat ega pitsat ei sööks. Ta on dieedil, mis ei luba süsivesikuid."

"Palun ärge parandage mu lapse kirjavigu, see mõjub tema enesekindlusele rusuvalt."

"Kas te saaksite mulle helistada, kui näete mu tütart poistega suhtlemas?"

"Need pole teksapüksid, need on Armani."

"Joogid koolisööklas pole piisavalt külmad!"

"Teie töö on garanteerida, et mu laps ei kasutaks slängi!"

"Ma olen tööreisil, kui koolinäidend toimub. Palun valige koolinäidendiks mõni teine kuupäev!"

Uskumatu

Lugedes spordiuudiseid- Hispaania, LAV- mõtled, et küll on ikka lihtne (või hoopis igav?) elu mõnel.

Maailma rikkaimad spordiklubid ja ei suuda pabereid korralikult ning õigeaegselt vormistada. Või siis alaliit. Ühe minuti pärast teha selline skandaal. LAVis toimuvat ei tahagi väga kommenteerida. Haige. Kui meil räägitakse siin sookvootidest, mis minu meelest on täiesti vale asi- iga inimene peab ikka oma isiksuse ja tööga elus koha välja teenima-, siis seal rassikvootidest. Kelle elu see paremaks muudab?

Blogi

Kasutades veelkord THI sõnu. "Ärme kasuta kooli mineku puhul sõna "tööaasta"." Mulle meeldib see. Nii laste haridusteele mõeldes, kui isiklikust vaatevinklist lähtudes. Ma ei mõtle, et ma käin tööl. Ma käin koolis. Ja nii nagu on öeldud, et kui pead õpetajaameti juures tähtsaimaks  triot juuni, juuli, august ehk pikka suvepuhkust, siis sa pikalt vastu ei pea. Tegelikult on see töö- vaatamata mõningatele raskustele- põnev, väljakutseid pakkuv ja ülimalt meeldiv. Endine kooliõde, kes nüüd töötab hubases Salme põhikoolis, pani sarnased mõtted samuti kirja. Sisukamalt loomulikult.

Samas täna tõmmati mind peale aktust ja koolipäeva kiiresti argipäeva tagasi.

Eks ma olen seda juba ammu tundnud, et minu blogimine häirib mõnda tegelast. Ja tean ka seda, et elu oleks palju lihtsam, kui ei tunneks nii palju huvi sind ümbritseva ja meie ühiste asjade vastu. Kui ajaks vaid oma rida.

Samas volikogu liikmena võtsin valimiste eel välja käidud lubaduste raames endale kohustuse. Olla avatud ja jagada ausalt, otse ning operatiivselt valla kohta käivat infot. Näiteks volikogu istungite kokkuvõtted. Tänases kiires maailmas ei ole tarvilik töönädalapikkune paus peale istungit kuniks ametlik protokoll avaldatakse. Liiatigi- eks info liigub asjaosaliste kaudu niikuinii, ent siis vaid suuliste kanalite kaudu. Teine oluline asi on, et minu meelest peaks protokoll kajastama seda, mida reaalselt istungil öeldi ja arutati, mitte pelgalt kokkuvõtteid või ametnike poolt hiljem täpsustatud materjali. Ja keegi ei sunni ju minu blogi lugema. Kes tahab, ootab ära ametliku protokolli.

Mäletan, et nii poolteist aastat tagasi- ehk esimestel kuudel volikogu liikmena- paluti volikogu esimehe kaudu uurida, kas ma lindistan istungeid ja mis moel ma infot talletan. Samas on ju teada, et volikogu istungid on avalikud ehk kõigil on võimalik osaleda ja ka otse kuulata-vaadata. Kokkuleppel võib isegi neti- või teleülekande korraldada.

Asjalikke täpsustusi on teinud vallasekretär, selgitades milliseid detaile avaldada ei tohi. Olen tänulik, et olen saanud targemaks.

Reedesel volikogu istungil küsisin vallavanema infotunnis ühe vallavalitsuse liikme teise tööandja kohta, millele viitas sama päeva Hiiu Leht. Mind ajendas volikogu saalis seda küsimust esitama KOKS ehk Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. Ehk soov vältida võimalikke edaspidi ette tulevaid vastuolusid.

§ 49 (12) Vallavanem, linnapea või valitsuse liige ei tohi osa võtta valitsuse sellise üksikakti arutamisest ja otsustamisest, mille suhtes talle laieneb toimingupiirang korruptsioonivastase seaduse kohaselt.

Kahjuks oleme väheteadlikud, et vallavalitsuse liiget puudutav ei ole pelgalt eraasi, vaid sellele laieneb kohati ka avalik õigustatud huvi. Ja volikogu liikmed peavadki vallavalitsuse tegevusel silma peal hoidma. Sestap on imelik kuulata süüdistusi, et kui mina volikogu liikmena küsin vallavalitsuse liikme tegevuse kohta, siis on tegemist oma nina toppimisega teiste eraasjadesse. Tegelikult, vastavalt seadusele, ei oleks ma pidanudki sellekohast küsimust esitama. Info oleks minuni pidanud juba enne seda jõudma...

KOKSis seisab:

§ 50.  Valitsuse liikme tegevuspiirang

 (1) Valitsuse liige peab viivitamata teavitama volikogu kirjalikult, kui ta tegeleb või kavatseb tegeleda väljaspool ametikohustusi töölepingu või teenuste osutamise lepingu alusel või valitaval või nimetataval ametikohal, ettevõtjana või täisosanikuna täis- või usaldusühingus või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmena.

 (2) Kohaliku omavalitsuse volikogu keelab valitsuse liikmel haldusaktiga täielikult või osaliselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kõrvaltegevuse, kui kõrvaltegevusele kuluva tööjõu maht või laad takistab korrapärast teenistusülesannete täitmist või kõrvaltegevus toob kaasa teenistuskohustuse rikkumise.

Kool

Loode-Hiiumaa külaselts kutsus eile (31.08) õhtul kokku koosoleku Lauka kooli toetuseks. Üle saja inimese, mis Hiiumaa kohta on tubli näitaja. Ja osalejad polnud sugugi mitte vaid kooli töötajad ning nende perekonnad nagu netikommentaatorid jõudsid juba torgata. Oli lapsevanemaid, oli teiste valdade inimesi, oli lihtsalt kohaliku elu käekäigust hoolivaid inimesi.

Valitses üpris selge üksmeel. Ehk et kohalik kogukond peab saama kohalikku kooli puudutavate otsuste juures kaasa rääkida. Ja mitte niisama rääkida, a la külakoosolek. Vaid sõna võtta otsustusprotsesside juures.

Olen ise sama meelt. Et kool ei ole vaid haridustempel. Kool, eriti just maapiirkondades, on kogukonnakeskus. Ja haridus-kultuurikomisjoni juhina tean, et väike maakool nõuab valla eelarve kontekstis kuluartikleid. Aga koolist rääkides ei saa lähtuda vaid rahast. Ehk majanduslik kokkuhoid ei ole argument kooliharidusest rääkides. Vaadata tuleb laiemalt. Arvestada tuleb ka teiste teguritega.

Mul on olnud Pühalepa vallajuhtidega erimeelsuseid, erinevaid arusaamu. Ent oleme ühte meelt suhtumises haridusse ja tunnustan Pühalepa vallavolikogu liikmeid, et haridust peetakse prioriteediks.

Niisamuti leian, et kooli puudutavaid otsuseid ei saa teha puhtalt vallamajas. Kas siis volikogu või veel hullem, vaid vallaametnike keskis. Sõnaõigus peab olema ka hoolekogul, lapsevanematel.

"Kooli ja õppimise keskmes on õpilane. Tema tahtmisest ei sõltu ei tema elukoht ega see, kus ja milline on talle lähim kool. Seega peab igas koolis saama laps tema võimeid, oskusi ja isikuomadusi parimal määral arvestava hariduse," ütles President Ilves samal õhtul pöördumises 1.septembri puhul.

Tegelikult ongi kogu selle tramburai juures kõige kurvem see, et täiskasvanud mängivad oma "liivakasti mänge", teadvustamata, et see võib jõuda lasteni ja neid otseselt mõjutada/puudutada. Ei saa ülearu kindel olla, aga väga loodan, et tänane päev, 1. september, möödus seal koolis siiski pidulikus võtmes ja koolijütsidele sai osaks kõige suurem tähelepanu.