Kodukant: Tugev küla võrdub tugeva riigiga
Juulikuu viimasel nädalavahetusel toimus külaliikumise Kodukant eestvedamisel Eesti külade XIII Maapäev. Tiheda programmi ja Eestimaa aasta küla 2019 valimise kõrval jäi sealt mulle meelde kaks arutelu. Mõlemal kinnitati, et tugevad külad tähendavad tugevat riiki ja et Eesti külad on tugevad.
Esmalt oli mul võimalus osaleda vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi vestlusringis, kus osalesid aasta küla konkursi iga maakonna esindajad. Seal jäi kõlama, et üha enam inimesi soovib elada maapiirkonnas, eemal linnakärast. Kui vaid sobivad tingimused selleks võimalusi pakuks.
Vabariigi president kinnitas, et kohtumistelt üle Eesti on ta saanud sama sisendi – riigilt oodatakse taristut, eelkõige head internetiühendust ja maanteid. Tingimuste olemasolul on meil üle Eesti särtsakaid inimesi, kes külades tulukesed põlemas hoiavad.
Vastuolud?
Vestlusringis toodi ka näiteid vastuoludest, millele kogukonnas vasturohtu alles otsitakse.
Oleme ilmselt kõik maanteel märganud maanteeameti mõõdikuid, millega kogutakse statistikat liiklustiheduse kohta. See on oluline arv, sest keskmise ööpäevase liiklustiheduse alusel paneb amet paika teetööde pingerea. Ühe küla esindaja rääkis, et nii kui n-ö voolik nende juures maha pannakse, sõidavad kõik graafiku alusel seda teelõiku mööda.
Välja toodi ka toetusmeetmetes sisalduv vastuolu. Kuna arvestatakse kasusaajate hulka, tähendab see, et eelis on piirkonnal, kus elu juba käib. Projekte ei võrrelda aga tulevikuperspektiivist lähtuvalt ehk eeldusest, kus elu alles võiks käima minna.
Mitme küla esindajad leidsid, et külaselts ei tohi elatuda vaid (valla) toetustest ning iga projektiga tuleks vaadata, kuidas see aitaks edaspidi seltsil tõhusamalt toime tulla. See tähendab, et tuleb otsida omatulu teenimise võimalusi. Neid võimalusi seltsid ka leiavad alates omatoodangu müügist ja ruumide rendist kuni giiditeenuse pakkumiseni turistidele.
Haldusreformi mõjud
Teine arutelu järgnes rahandusministeeriumi regionaalhalduspoliitika osakonna nõuniku Sulev Valneri ettekandele “Haldusreform kui samm tugevamate omavalitsuste poole”.
Valner tõi haldusreformi tulemuste ilmestamiseks näite laulu- ja tantsupeo rongkäigust. Tema sõnul oli see kinnituseks, et maapiirkondade mitmekesisusega on jätkuvalt kõik hästi ning ühinemise tagajärjel ei ole maapiirkondades “tulesid kustutatud”.
Samas, kuna ühinemise järel tekkis 51 uut omavalitsust, millest igaüks eri varjundiga, ei tasu olla sinisilmne – igal pool ühinemised ilmselt ühtlaselt hästi ei kulgenud.
Haldusreformi järel on kõlanud kriitikat, et muutusi oli liiga palju. Samamoodi on leitud, et muudatusi tehti liiga vähe. Valneri arvates aga saavutati suhteliselt hea tasakaalupunkt.
Ta nõustus, et miinuspoolele võib kanda mõned geograafiliselt ebaloogilised moodustised ehk vallad, mis väga laiali hajunud. Niisamuti sai poliitiliste kompromisside tulemusena – küll mitte massiliselt, aga siiski – ühinemislepingutesse kirja asju, mida nüüd muuta tuleb, kuna need on kas ebavajalikud või ebaloomulikud. Ettekandja sõnul oli see kokkuleppimise hind.
Kokkuvõttes läks kõige paremini see, et avanenud võimaluste aken õnnestus ära kasutada, hindas Valner. See tähendab, et aasta(kümne)id räägitud haldusreform õnnestus teoks teha. Arvan, et nüüd tuleb tegeleda juba uute väljakutsetega ehk sellega, kuidas uut võimekust realiseerida. Reform lõi vaid eeldused, aga iga piirkonna inimesed ise peavad nüüd leidma tee, kuidas neid eeldusi kõige paremal moel ära kasutada.
Ilmus 06.06.2019 Hiiu Lehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar