Päike

Piisas ühest päikeselisest laupäevast Hiiumaal, kui sain hoopis pruunimaks kui kümnepäevase puhkusega lõunamaal :)

Hiiumaa

Ilus suvine (eriti aprilli kohta ja eriti kui tuled sealt, kus oled alles äsja lumehelbeid näinud) ja keha, aga ka vaim värske ja puhanud.

Nii jõudsin täna tagasi kodusaarele.

Siin, üsna nii kui olin laevalt maha sõitnud, lõi aga justkui puuga pähe. Ehk kohale jõudis teadmine, et kaks nädalat puhkust - puhkust, kus sai suht pikalt igapäevasest keskkonnast täiesti eemal - on lõppenud. Ja homsest tuleb astuda tagasi argipäeva.

Valus hetk.

Samas, ilm peaks kevadiseks jääma, mõne päevaga saab tööasjades joone peale. Ja siis värske ning puhanuna uue hooga edasi.

Saun

Ilmast on palju juttu olnud. Eriti võrdluses, et suurema osa päevadest on kodus soojem olnud kui Türgis. Lõunamaal.

Laupäeval kulmineerus asi lumesajuga  :)

See ei ole sellisel ajal kuidagi tavapärane Türgile. Aga valgeid helbeid taevast alla langes.

Sattus ajahetkele, kui linnas jalutasime ja kindlust külastasime. Vaade oli igati äge. Isegi vaatamata sellele, et veidi udune ja pilvine oli. Lisaks said/saavad kõik ekstreemsuste armastajad Ankara kindluses mönusa kogemuse. Nii võid seal ronida ja liikuda libedatel kividel ja serva peal, kartmata et piirdeaiad või muu säärane sinu liikumise või seal olemise turvaliseks muudab :)

Aga nagu valatult sobis päevaplaani hamami külastamine. Soe - tõsi, mitte kuum, türgi saun. Koos korraliku pesemise ja massaažiga. Oli väärt elamus.

Ankara

Vahel ei pea olema eri rahvusest ja/või rääkima eri keeltes, et üksteisest mööda rääkida.

Hande tellis enda arust bussi hotelli ette. See parkis aga mitusada meetrit eemale. Mis iseenesest ei ole hull. Asfalt kannatab kohvreid vedada küll. Aga see buss oli ka kolmandiku võrra väiksem kui soovitud. Kohalikud on aga külalislahked ja lahendustele orienteeritud. Seega kohvrid, mis pagasiruumi ära ei mahtunud, mahutati reisijateruumi. Vahekäigud jms läks käiku. Aga ära mahtusime.

Lõuna paiku olime Ankaras. Elanikke enam kui sada korda rohkem. Kontrastid selgelt märgatavad. Eriti siin piirkonnas, kus oleme. Hotellide piirkonnas siis. Kui Beypazaris oli kogu linna peale täpselt üks nurgatagune pood, kust saab alkoholi osta, siis siin enam. Lisaks loomulikult baarid jms. Kohalikku toitu pakkuvatele kohtadele lisaks on siin ka McDonalds, Subway, Starbucks jt läänelikud toitlustuskohad. Samas. Mis mõttega ma sõidan tuhandeid kilomeetreid, et tarbida sedasama, mida kodus? Ja eelkõige turistidele need kohad suunatud on. Pigem on ägedad väikesed tänavatoidu pakkujad, olgu siis kebab või soe mais, mida nad pakuvad. Muidugi tuleb ära mainida, et Saksamaal on oluliselt rohkem (tänava)kebabi pakkujaid, kui siin Türgis.

Mis veel silma torkab, on kapitalism. Eile oleksime justkui tagasi kapitalismi jõudnud. Kui Beypazaris inimesed tegid, mida nad tegid, kuna see paistis neile meeldivat, siis siin eelkõige seepärast et see on nende töö ja selle eest saab raha. See torkab silma juba üldisest hoiakust, näoilmest, kehahoiakust. Rääkimata naeratuste arvust ja hääletoonist. Või hindadest :)

Nii ütlesid britid,  et suures kaubanduskeskuses on hinnad samas klassis kui nende kodumaal.

Tõsi, süüa ja eriti just tänavakohvikus ja -restoranis saab ikka soodsalt. Samas seda ei tea, kas suures linnas kehtib sama põhimõte, et tehakse allahindlust või antakse osa toitu tasuta. Maapiirkonnas nii toimib. Andmisrõõm on suurem.

Metroo on Ankaras aga mugav, puhas ja avar.

Hinnad

Üldiselt on Eesti turistil päris mönus Türgis olla. Toit on odav. Kuigi võib-olla mitte päris meie maitse. Suurlinnades on küll kõiksugu läänemaailma kohvikud-toitlustusketid ja aasia köögid esindatud, ent mitte mujal.

Riided ja muu sarnane on ka selgelt odavam.

Lääneriikidele omased lõbud aga kallimad. Ehk olen siit poest ostnud 4 õlut ja Eestis saaks selle raha eest vähemalt 6 kui mitte 8. Kohalik vein on meie keskmisest kallim ja maitselt samas Eesti odavaima klassi veini moodi. Efes marki õlu aga mekib täitsa hästi. Kange naps on taas märksa kallim kui meil. Kohalikku rakit saime proovida ja see on nagu raki ikka :)
Toidu juurde tagasi tulles, siis saia saab palju ja maitseaineid kasutavad nad üldjuhul vähe. Kohati, kui rohkem,  siis hoiatavad, et toit on "very spicy". Aga pigem nii ei ütleks. Ungariga ei anna üldse võrrelda :)
Kuulus türgi kohvi nii populaarne ei olegi. Pigem on nad teerahvas. Kusjuures igal pool on teeklaasid täpselt ühesugused. Ühe kohaliku sõnul juuakse 9 klaasi teed per inimene per päev keskmiselt.
Ja takso. See oli ka sellise hinnaga sõit, et meil on sisseistumise tasu peaaegu sama kallis. Muidugi meie taksojuhid sellist sõiduelamust ei paku :)

Jalgpall

Täna, peale õhtusööki, kutsus Omar meid jalkat vaatama. Kohalik derbi-mäng. Fenerbache ja Galatasaray.

Elamus missugune.

Esiteks. Koht. Mängu sai vaadata kohalikust tavernist. See oli umbes nagu päevinäinud kolhoosikontor. Sisenemine kangialusest kõrvaltänaval. Tõeline vanakooli trepikoda. Veidi räpane. Läppanud suitsulehaga. Sealtkaudu sisenesime suuremasse ruumi, mis oli täidetud toolidega. Ruumi mõlemas otsas kõrgel seinal suur telekas. Tavaline suuremõõduline kodukino telekas. Ühes taganurgas asus ilmselt ise ja hiljem sisse ehitatud WC. Sel olid vineerist seinad ja sees mitte pott, vaid pissuaar seinal. Teises nurgas teetuba. Ehk vaheseinaga eraldatud ala, kus tehakse teed ja pestakse klaase.

Atmosfäär. Ruumi mahtus ilmselt kuni sada inimest. Toole toodi juurde inimeste lisandumisel. Kõik olid kained. Tarbiti vaid teed ja vett. Samas oldi elavad. Ühteaegu elati kaasa mängule ja õpetati mängijaid ning kohtunikku, kui suheldi omavahel.

Omar arvas, et mõlema tiimi fänne on umbes sama palju. Ja äge oli see, et kuigi toetati eri tiime ning hüüti maha teise tiimi paremad käigud ja kohtuniku otsused vastastiimi kasuks, siis teist leeri toetavat fänni kuidagi ei pilgatud. Ehk väga kaugel oldi tülli minemisest.

Pilet. Et seda mängu seal vaadata, tuli lunastada pilet. Nö toolitasu. Kohalikud maksavad veidi vähem. Meilt küsiti 20 kohalikku raha ehk natukene üle kolme euro. Teleka vaatamise eest ei mäletagi, millal viimati maksin. Aga tegelikult oli see elamus ja raha väärt.

Mäng oli tuline. Punane kaart anti ja hulganisti kollaseid. Mõlemad tiimid skoorisid korra. Ja see oli äge hetk seal ruumis. Tiimi toetajad juubeldasid mõnuga, võtsid laulujupi üles. Lisaks saime teada, et Fenerbache staadionil oli aastate eest käinud keegi maag, kes sellele mingi loitsu peale pani. Ehk sellest ajast alates Galatasaray seal võitnud ei ole.

Tervis

Millegipärast ei taha viirus ühekorraga organismi pureda, vaid otsustas mitu väiksemat lahingut anda.

Ehk märtsi lõpus keeras organism korralikult tagurpidi kõik sees. Siis sain sellest jagu. Tagantjärele targana (ja ikka ma ei õpi...) ei oleks nii ruttu pidanud end aktiivselt liigutama hakkama. Võinuks rohkem puhata ja taastuda.

Ehk korraks, aprilli hakul, tõusis kehatemperatuur. Tugev ja kiire vastulöök ning olin sellest üle.

Nüüd sel nädalal hakkas kurgus kõdistama. Lootsin, et teine kliima aitab selle vastu. Aga pigem on siin olnud kohati vihmane ja mitte palju üle 10 kraadi. Ja mingi batsill oli ikka sisse pääsenud. Nii et eile ja öösel tuli sellega lahing maha pidada. Loodetavasti oli see otsustav lahing.

Eesti

Tegutseme siin koos brittide, kreeklaste, hispaanlaste, rumeenlaste ja türklastega.

Neilt saadud info põhjal iseloomustab eestlasi ja Eestit jahe ning kiiresti muutuv ilm, kalastamine, alkoholi (ja just vodka ehk viina) tarbimine ning ilus loodus, eriti metsad. Saari otseselt eriti ei teatud, aga see avaldab muljet või paneb kaasa mõtlema. Et meil saari palju on ja millised need on.

Ehk kui nad omavahel kokku leppisid, millised kolm asja peaks Eestisse kaasa võtma, siis need olid kalaõng või püügivarustus, pohmakarohi ja jakk/mantel.

Beypazari

Neljapäeval suundusime Beypazari linna. Eesti mõistes linna. Aga kui tuled Ankarast, siis mitte nii väga. Nii 40 000+ elanikku. Õhtul 22 ajal on väljas juba vaikus ja rahu.

Aga Ankarast veel. Meil jäi aega ringi vaadata. Külastada rahvusmuuseumi ehk Atatürki ja riigi ajalugu, selle viimast sadat aastat, käsitlevat muuseumi. Üsna palju rahvast oli seal. Turiste vähem, eelkõige asiaadid. Aga just kohalikud. Sealhulgas lasteaiagrupid. Rahvuslik kasvatus algab maast madalast. Ja loomulikult on nii tähtis muuseum külastajatele tasuta.

Erasmus+

Kogunemine Lennart Meri nimelises lennujaamas. Temperatuur õues +-0.

Lennujaamas läks üsna kiiresti, kuni lennule registreerimine pidi algama. Esmalt info, et väljasõit hilineb 20 minutit, aga iga minutiga sai selgemaks, et päris nii hästi ei lähe. Samas rahustati meid Tallinnas, et kui hilinete, korraldab lennufirma teile uue edasilennu, kuna lennukompanii on sama ja lennud Istanbul-Ankara vahel tiheda graafiku alusel.

Jooksime mis me jooksime, aga Istanbulis ümber istumisega jäime ikka hiljaks. Vastuvõtulauas olnud onu oli aga viisakas ja kirjutas kohapeal käsitsi meie piletitele järgmisele lennule istekohad. Ka pagas pidi sellega saabuma. Nii läks. Ja kokkuvõttes hilinesime vaid tunnikese. Pluss aeg, mis kulus Ankaras oma pagasi otsimisele. See suunati ka millegipärast (ümberistumise hilinemisega seotult) teise kohta võrreldes sellega kuhu infokirjad meid suunasid.

Aga. Türklased on viisakad ja abivalmis. Turkish Airlines ka üsna mugav ja pikemal lennul pakkusid süüa-juua, lühemal otsal kohvi ja saiakesi. Ehk vastutulelikkust kogesime alates lennujaamast. Hiljem lennujaam-kesklinn bussil, kus me täpselt ei teadnud, kus maha minna, aga kõik ümber meie istujad mõtlesid kaasa. Meid vastu võtnud kohalikud n-ö giidid, nende puhul olnuks ebasõbralikkus juba ebameeldiv üllatus.

Ankara bussijaam. Ilmselt suurem kui Tallinna lennujaam.

Esimese öö veetsime hostelis. Vahvasti selgitati, et mehed ja naised ööbivad Türgis eraldi ja meie grupi neiu peab naistekorruse toas majutuma.

Temperatuur jäi sel päeval alla 10 kraadi. Veidi sadas ka vihma. Päevituskreemi ei pidanud õnneks kotist välja otsima. Ja saime kohalikke tänada, et eestimaise ilmaga meid vastu võtsid :)

Talv

Et täna üsna talvine ilm oli, siis on õige aeg hakata jõulude saabumiseks ettevalmistusi tegema :)  Ehk näiteks jõulukuusele pesapaik valmis seada.

Puhkus

Tänasest puhkusel. Et pühad selle aja sisse sattusid, siis kahenädalane puhkus tähendab päevi kokku lugedes 16 päeva :)

Esmaspäeval sattus päevaplaani veel tööasju. Homme õhtul sõidan linna ja kolmapäeval lendan lõunamaale. Siis peaks teoorias täitsa puhkus olema. Vähemalt kohalikud lehed ja uudised sinna väga ei jõua. Tea, palju seal levi või internettigi on :)

Island

Väärt eeskuju.