pühapäev, 8. jaanuar 2017

Poliitika

Reformierakond valis esimeheks Hanno.

Teemale saab mitmest küljest läheneda. Positiivne, kuna nö tagatuba sai piki näppe ja võitsid väärtused ning kaasamine. Oli ju Hanno üks peamisi argumente, et otsustusprotsessides peavad piirkonnad enam kaasa rääkida saama. Samas mitte-reformierakonna valijana olnuks Kristen (või Kristjan, nagu teda kampaania käigus samuti nimetati) parem valik. Arrogantne, eksimusi mitte tunnistav (kilekott jääb teda vist poliitkarjääri lõpuni saatma), ummikusse jooksnud (Rõivas, Rosimannus jt) tiimi liige. Ehk sellega oleks selle erakonna valimisvõit ebatõenäolisem või vähemalt teiste erakondade soov koostööks kindlasti väiksem. Laiemalt vaadates on see aga hinnang erakonna(juhtide) viimaste aastate tegevusele. Ehk tänapäeva poliitikas ei saa, ei tohi kitsas ringkonnas otsuseid vastu võtta. Nö eliidi tekkimine viib peagi hukatusse. Ajastul, kus info on kiiresti kättesaadav. Ajastul, mil ei ole võimalik ühesuunaliselt infot liigutada, vaid kõigil on võimalik vastu ja kaasa rääkida, ise teemasid tõstatada, aruelusid algatada ja juhtida.

Võib-olla Taavi ja Rain ja Kristen oskavad/tahavad nüüd järeldusi teha, mis selle vankri ikka kraavi vedas.

Seisak. Näiteks on Reformierakonna programmis eesmärkide all jätkuvalt välja toodud liitumine eurotsooniga. Kas see pole juba juhtunud?

Liberaalsusest kõrvale kandumine. Praegune valitsuskoalitsioon on kokku leppinud Eesti ajaloo suurima ühekordse tulumaksulangetuse ehk tulumaksuvaba miinimumi tõstmise 500 euroni. Endine rahandusminister Maris kirjutas oma blogis, et see pole hea idee. Ühe olulise põhjusena tõi ta välja, et inimesed ei oska neile alles jääva rahaga midagi mõistlikku teha. Kas seesama erakond pole mitte väitnud, et mõistlik on just inimestele rohkem raha kätte jätta, et nad ise saaks otsustada, mida sellega teha?

Palju räägiti valimiste eel erakonna lõhestumisest ja eri leeridest. Loomulikult olid need olemas. Ka Jürgen kinnitas seda. Samas arvas ta, et sellest saadakse üle. Lootust on. Just selles valguses, et Hanno ülekaal oli ilmselge. Kaotajatel tuleb leppida ja kohaneda. Kristeni positiivne käik oli, et kohe peale valimisi soovis ta parlamendi fraktsiooni esimehe kohast Hanno kasuks loobuma ning kutsus oma toetajaid uut esimeest toetama. Riigimehelik liigutus.

Küll ei saa ma aru Vabaerakonda vaevavatest probleemidest. Herkel kritiseeris, et RE esimehe valimistel osales vaid ca 14% liikmetest. Oleks siis, et neil endil on asjad nii hästi ja võiks teistega tõreleda. Aga kui sul on 12 tuhat liiget, kellest 14% osaleb, siis erakond, kelle ridadesse kuulub 600 liiget ja viimati osales juhtorganite valimisel 25% liikmetest, siis millest me räägime.

Kommentaare ei ole: