Hoiatus: tekst sisaldab tubli annuse irooniat, ka varjatud kujul. Lisaks on tegemist erablogiga, mis ei peegelda kellegi ametlikke seisukohti.
esmaspäev, 30. jaanuar 2017
Korruptsioon
Arsenali keskuse teema juures ei ole üllatus halli kardinali korruptsioonikahtlus. See on juba aastaid õhus olnud ja iseenesest oleks võimuametite juures mõistlik rakendada reeglit, et mingi perioodi järel tuleb paus teha ehk muud tööd teha. Tõsi, Raini puhul see väga ei aitaks, kuna poliitikuna on ta suhteliselt hambutu tegelane. Ega ei meenugi tema poliitikaalased sõnavõtud või säravad ideed, mis riigijuhtimist puudutaks. Küll on ta taustal olles niite tõmmanud ja jahmerdanud.
Mis aga häirib, on see, et teema tuli päevavalgele üsna ruttu peale seda, kui Rain ja Taavi ja Kristeni võimuaparaatidest eemale aeti. Mis võib tähendada, et seal olles on teatud määral võimalik ka uurimistegevust mõjutada või vähemalt väga hästi asitõendeid varjata. Siit omakorda edasi mõeldes võib arvata, et antud seik ei jää ainsaks omasuguste seas.
laupäev, 28. jaanuar 2017
Info
Reedeses Hiiu Lehes oli lugu Pühalepa valla eelarvest. Või õigemini lugu selle puudumisest. Vähemalt avalikkuse jaoks.
Minule jäi loost mulje, et praegu, kui terve kuu on sellest aastast mööda tiksunud, puudub volikogu esimehel ülevaade ja informatsioon valla käesoleva aasta eelarvest. Ei osanud ta mitmekordse pärimise peale mitte midagi sisulist eelarve osas vastata.
Ka vallavanema meilitsi saadetud vastusest jäi kõlama, et võtame eelarve volikogus vastu ja siis vaatame, mis sinna kirja sai.
Ehk on variant, et abivallavanem koostab eelarve, millega vallavanem lihtsalt nõustub ja mille volikogu lihtsalt "ära hääletab" istungil.
Või teine variant, et vallajuhtide arvates juhivad nad erafirmat, mille tegevusest kõrvalistele isikutele aru andma ei pea. Vald seevastu on avalik ja info kuulub selle elanikele. Meedia ülesanne jällegi on infot vahendada. Kurb, kui sellest nii raske aru on saada.
esmaspäev, 23. jaanuar 2017
Usaldus
Viimasel vallavalitsuse istungil arutati viimasel volikogu istungil arutatut. Mõistlik lause, eks :)
Vallavalitsus leidis, "et esitatud kriitika on alusetu ja sisuliselt põhjendamata. Avaldati pettumust, et volikogu laua taga hinnatakse vallavalitsuse tööd hindele "1", ilma, et valitsuse töös esinevatele konkreetsetele puudustele (kui neid on), oleks varasemalt viidatud. Tõdeti, et vallavalitsuse ja volikogu vaheline koostöö on nõrk ning volikogu toetus puudulik. Oodatakse volikogu esimehe suuremat huvi valitsuse sisulise töö osas ja paremat koostööd."
Võib-olla eellugu ka. Ehk volikogu istung. Teema tuli arutlusele päevakorrapunkti juures, millega vallavalitsus endale jõulupreemiat taotles. Mitte vallamaja ametnikud, kes teenitult preemiat saidki, aga vallavalitsus kui täidesaatev organ.
Võtsin ise ka seal sõna ja minu sõnum oli lihtne. Preemiat võib maksta töötajatele, samas kui vallavalitsuse töös osalemine on auasi. Nii nagu ka volikogu liikmeks olemine (ka aasta eest oli see teema üleval ja siis tegi vallavalitsus ettepaneku maksta preemiat nii endale kui ka volikogule - otsustati premeerida vaid esimest, just väljatoodud argumenti arvestades). Teine asi on, et vallavalitsuses olemine on vabatahtlik ja minu meelest on ebaõiglane neid teistest valla vabatahtlikest (keda meil eri valdkondades õnneks jagub) erinevalt kohelda.
Kristi võttis samuti sõna ning tema sõnum oli värvikam. Sealt tuli ka hinnang vallavalitsuse tööle, mis nagu nüüd selgus, vallavalitsuse hinge kriipis. Tegelikult tõi Kristi ka konkreetseid puuduseid välja, aga ilmselt oli targem, et tema sõnavõtt tervikuna protokolli ei jõudnud. Huvilised võivad vallamajas volikogu istungi lindistust kuulata.
Samas olen mina seda meelt, et inimestel on õigus oma arvamusele. Volikogu liikme tasandil on eriti tervitatav kui inimesel on oma arvamus olemas. Ja ta julgeb ning oskab selle ka välja öelda. Teisalt ei tohiks seda kogu volikogule üldistada. Nii nagu ka mina võtan sõna iseenda, mitte kogu volikogu nimel.
Vallavalitsuse seisukohast meeldib mulle ausus. Ehk tõdetakse, et volikogu ja vallavalitsuse vaheline koostöö on nõrk. Ja koostöö on alati kahe- või mitmepoolne. Ehk et süüdi ei saa olla vaid üks osapool.
Kui oodatakse paremat koostööd, siis ma vastaks sama stiiliga. Palun konkreetseid näiteid, selgeid mõtteid, kuidas seda arendada.
pühapäev, 22. jaanuar 2017
Laupäev
Esimene semester on ühele poole saanud. Ehk eksamid tehtud. Oodatust pareminigi. Sest eesmärgiks ei seadnud ma kõrgeid hindeid, saati siis näiteks cum laudet, vaid et teemad enda jaoks selgeks saada.
Näiteks üheks põnevamaks aineks osutunud "filosoofilis-antropoloogilised käsitlused inimesest" eksam oli vana-kooli stiilis. Ehk tõmbasid endale pileti, said mõned minutid valmistuda ja siis vastasid konkreetse küsimuse/teema. Tõmbasin endale "postmodernistlik, holistiline, komplementaarne ja konstellatiivne mõtlemine filosoofilises tähenduses". Ja kui vestlus pidi kestma viis, maksimaalselt kuni kümme (sest õppejõud arvestas viis inimest tunni kohta, koos ettevalmistusajaga) minutit, siis mina vaatasin veerandtunni möödudes kella ja ei suutnud ajakulu ära imestada. Arvasin, et räägin täiesti mööda ja õppejõud oma küsimustega püüab midagigi minust kätte saada. Kui aga hindeks kõlas suurepärane, siis ilmselt päris nii ei olnud siiski :) Tundub, et seoste loomine nii näiteks ajaloos toimunu kui Hiiumaa ja Õnnepalu, Tüüriga sobis.
Seevastu nädal varem, taas laupäeva ennelõunal, mistõttu avanes jällegi võimalus esimese praamiga mandrile sõita, pakkus eksam teistpidise üllatuse. Kui aine ise oli pigem loogiline ja ülesanded nõudsid rohkem loomingulisust ja koostööd, siis eksamis oli vaja ka teooriat vallata. Midagi siiski peakolu sisse oli talletunud ehk seegi sai suht korralikult tehtud. Julgesin kursaõelegi oma vastuseid näidata.
Samas ei saa varjata, et uurimistöö alustega läks võrreldes teiste ainetega märksa keerulisemalt. Ei istu see kuiv teoreetiline teadmine ühe või teise uurimismeetodi kohta.
14ndal ehk peale viimast eksamit suundusin aga pealinnast Laulasmaa poole. Noorte Kotkaste pealike keskkogu. Mille sisuliselt poolest hoopis enam istus mulle õhtune vaba aeg ehk spaa külastus ning meeldiv ja toekas õhtusöök. Ka teisest päevast jäin ilma, kuna pidin kindlasti kodusaarel olema ehk viimase praamiga tagasi tulema. Graafiku järgi ohtlikud veosed ja broneeringut ei saanud. Reaalsuses aga Leiger ning ruumi maa ja ilm. Lisaks viimasele sõidule kohaselt kiire väina ületamine.
Kuu kolmandale laupäevale lisas aga veidi värvi teistmoodi ajugümnastika. Mälumäng. Õnnestus päris korralik ports õigeid vastuseid kirja saada ja tiim järgmisesse vooru aidata.
esmaspäev, 9. jaanuar 2017
Uni
Oskan magada kui nott- kasvõi nii sügavalt, et minust võib vabalt üle astuda või samas ruumis mõned meetrid eemal joosta/mängida. Samas võin ka väga kerge unega olla.
Täna hommikul ärkasin kell 5:22, kuna kuulsin koridoris samme. Üks naaber käis auto juures, ilmselt läks esimesele praamile. Aga mulle piisas. Ehmatusega arvasin, et olen sisse maganud ja sammude järgi pakkusin, et teised suunduvad tööle.
pühapäev, 8. jaanuar 2017
Poliitika
Reformierakond valis esimeheks Hanno.
Teemale saab mitmest küljest läheneda. Positiivne, kuna nö tagatuba sai piki näppe ja võitsid väärtused ning kaasamine. Oli ju Hanno üks peamisi argumente, et otsustusprotsessides peavad piirkonnad enam kaasa rääkida saama. Samas mitte-reformierakonna valijana olnuks Kristen (või Kristjan, nagu teda kampaania käigus samuti nimetati) parem valik. Arrogantne, eksimusi mitte tunnistav (kilekott jääb teda vist poliitkarjääri lõpuni saatma), ummikusse jooksnud (Rõivas, Rosimannus jt) tiimi liige. Ehk sellega oleks selle erakonna valimisvõit ebatõenäolisem või vähemalt teiste erakondade soov koostööks kindlasti väiksem. Laiemalt vaadates on see aga hinnang erakonna(juhtide) viimaste aastate tegevusele. Ehk tänapäeva poliitikas ei saa, ei tohi kitsas ringkonnas otsuseid vastu võtta. Nö eliidi tekkimine viib peagi hukatusse. Ajastul, kus info on kiiresti kättesaadav. Ajastul, mil ei ole võimalik ühesuunaliselt infot liigutada, vaid kõigil on võimalik vastu ja kaasa rääkida, ise teemasid tõstatada, aruelusid algatada ja juhtida.
Võib-olla Taavi ja Rain ja Kristen oskavad/tahavad nüüd järeldusi teha, mis selle vankri ikka kraavi vedas.
Seisak. Näiteks on Reformierakonna programmis eesmärkide all jätkuvalt välja toodud liitumine eurotsooniga. Kas see pole juba juhtunud?
Liberaalsusest kõrvale kandumine. Praegune valitsuskoalitsioon on kokku leppinud Eesti ajaloo suurima ühekordse tulumaksulangetuse ehk tulumaksuvaba miinimumi tõstmise 500 euroni. Endine rahandusminister Maris kirjutas oma blogis, et see pole hea idee. Ühe olulise põhjusena tõi ta välja, et inimesed ei oska neile alles jääva rahaga midagi mõistlikku teha. Kas seesama erakond pole mitte väitnud, et mõistlik on just inimestele rohkem raha kätte jätta, et nad ise saaks otsustada, mida sellega teha?
Palju räägiti valimiste eel erakonna lõhestumisest ja eri leeridest. Loomulikult olid need olemas. Ka Jürgen kinnitas seda. Samas arvas ta, et sellest saadakse üle. Lootust on. Just selles valguses, et Hanno ülekaal oli ilmselge. Kaotajatel tuleb leppida ja kohaneda. Kristeni positiivne käik oli, et kohe peale valimisi soovis ta parlamendi fraktsiooni esimehe kohast Hanno kasuks loobuma ning kutsus oma toetajaid uut esimeest toetama. Riigimehelik liigutus.
Küll ei saa ma aru Vabaerakonda vaevavatest probleemidest. Herkel kritiseeris, et RE esimehe valimistel osales vaid ca 14% liikmetest. Oleks siis, et neil endil on asjad nii hästi ja võiks teistega tõreleda. Aga kui sul on 12 tuhat liiget, kellest 14% osaleb, siis erakond, kelle ridadesse kuulub 600 liiget ja viimati osales juhtorganite valimisel 25% liikmetest, siis millest me räägime.
reede, 6. jaanuar 2017
Kool
Mõnda aega töö- ja kooliasjadega ei tegelenud. Uue aasta alguseks oli seega energiat piisavalt kogunenud. 5ndaks tuli kirjutada eksamitöö. Päev-poolteist ja 21 lehekülge ca 20 allikaga teksti olemas. Laupäeval esimene eksam, ilmselt läheb see ka hästi.
neljapäev, 5. jaanuar 2017
Aastavahetus
Kui pühad olid rahulikud, siis kahe püha- jõulud ja aastavahetus- vaheline periood pigem tegus.
Mis mulle iseenesest kalendriaasta lõpu juures ei meeldigi. Et on jõulupühad. Rahulik ja vaikne aeg, mil võiks jääda ka hetk endasse vaadata, puhata, mõelda, olla. Ja siis erinevad aastalõpuüritused, peod ja valmistumised peoks- vanaaasta õhtuks. Ehk üleminek on järsk, kontrast suur. Selle järel algab kohe ka uus aasta, mil paljud energiliselt võetud kohustusi täitma suunduvad. Jälle järsk üleminek. Peomeeleolust tõsiseks-argiseks.
Ise jään rahule, et aastavahetuse ümber mahtus ka piisavalt võimalusi end liigutada. Kui mitte kasutada sõnapaari sporti teha.
Kolmanda jõulupüha hommikul sõitsin näiteks rattaga. Sattus nii hästi, et kumm läks katki ehk Käinas oli rehv täitsa pläss. Samal hommikul sadas vist jõuluperioodi ainus lumi ka maha. Kiiresti tuli, kiiresti läks. Lörtsine ka teine. Õnneks sain kiiresti abi kummi osas ehk kummi täis pumbatud. Mistõttu tuli kiiresti koju sõita, enne kui rehv taas õhuta jääb. Sellega sain põhimõtteliselt hakkama. Kodus sain aga aru, kui hea asi on elav tuli ehk kui sul on kamin korteris. Sest olin ikka päris märg ja seeläbi maha jahtunud.
Sekka rahulikud jooksuotsad ja vana aasta viimasel päeval jalgpalli puuriturniir. Seal andis väike väljak tunda. Ehk kui oled harjunud rahulikult kulgema, siis on keeruline lühikesi kiireid sprinte teha.
Ja uue aasta esimesel päeval käisime saare keskpunkti vaatamas. Ehk oli mõnus matk metsas. Kui kodust välja minnes kallas tublisti vihma, siis retke ajal liikusid meie peade kohal sademetevabad pilved.
Kolmapäeval ulgus hommikust saati tugev tuul, mistõttu oli üle mitme päeva esimene trennivaba olemine.
Pühad
Jõulupühad õnnestus üsnagi rahulikult ja vaikselt mööda saata. Umbes nii vist peakski?
Kooli jõulupidu oli muhe. Samas klassijuhatajana tekkis mul dilemma, et kas ma täidan oma rolli kehvasti või vastupidi, olen suutnud noorte arengut ja avanemist mitte takistada. Ehk et mind kaasati jõuluetenduse plaanidesse umbes siis, kui kõik tegelikult juba paika loksunud oli. Olgu, eks huvijuht kindlasti ka toetas neid. Ent siiski. Nelja ja poole aastaga on nad tõsiselt muutunud. Ahjaa. Õnneks ma ei jäänud ka täitsa kõrvale. Mulle usaldati oluline roll. Mõni ütleks, et lihtne lavatööline, kes lava tagant saalis õigel hetkel tuled kustutas. Aga tõeline teatrikunstnik tunnetab rolli tegelikku olulisust :)
Järgmisel hommikul sõitsin aga mandrile, pealinna kaudu heade mõtete linna. Veetsin jõuluõhtu venna pool. Kolis väga kultuursesse kohta, ERM-ist nii pool kilomeetrit eemal. Et see pühade ajal suletud oli, tuleb mul endal samuti veel sinna tagasi minna. Samas 25nda hommikul, kui sealt mööda sõitsime, siis oli seal õues huvilisi küll jõlkumas. Lootsid ikkagi sisse saada?
24nda keskpäeval olime linna keskväljakul, kus linnapea, jõuluvana ja piiskop üheskoos kõnet pidasid. Nii suure linna kohta väga vähe inimesi oli kohal. Samas sellest kolmikust rohkem huvi pakkus sinnasamma püstitatud kiigemets. RMK algatus, mis tekitas tunde, et saad metsa siseneda, kus siis kiiged ja puuskulptuurid ootasid.
Pühade osas sain aga eesmärgi täidetud, ehk eemale hoida jõuludega mitte kokku sobivast. See on siis kingi- ja söömisrallist.
Tellimine:
Postitused (Atom)