Kuu

Jaanuar on olnud huvitav. Mitmekülgne.

Teemasid seinast seina. Alates loomulikust ehk vajadusest end kõiksugu dokumentide, kordade ja süsteemidega kurssi viia. Lepinguid uuendada. Nii seoses sellega, et Emmaste vald kadus ja tekkis Emmaste osavald Hiiumaa valla koosseisus, kui ka uuest tegevjuhist tingituna.

Et EMKO juhataja sai igapäevaselt tööasjade kallale asuda, s.t. asus ametlikult tööle alles kuu lõpus, siis tuli mitmeid selle valdkonna teemasid minu lauale. Alates näiteks kütuse hankimisest hoonetele, kus õlikatlad. Kütteseadmetega oli ka tegemist. Lasteaias, kus maaküttesüsteem hooldust vajas. Ja justtäpselt kõige külmemate ilmade ajal. Samas sattus hästi, et just samal päeval, kui see tõrkuma hakkas, olid EMKO uus ja endine juht koos tööga seonduvat üle vaatamas ning said ka sellega tegeleda. Hoopis selgemaks olen saanud ka Emmaste veevärgiga seonduva ja selle olukorra. Eelkõige potentsiaalsed riskitegurid seoses sellega.

Vürtsi päevadesse lisasid ka ette planeerimata asjad. Näiteks valla keskuse bussipeatuse koristamise ja avamise-sulgemisega seonduv. Aasta algusesse sattus ka Päästeameti külaskäik, mille tagajärjel saame mõned asjad nõuetega (enam) kooskõlla viia.

Allasutustega olen suhelnud nii eraldi kui käivitanud ümarlaua, et nii korra kuus ühe laua taga istuda ja infot vahetada, mõned ühised teemad läbi arutada.

Kuu teine pool on eelarvega tegemist olnud. Mis ühtepidi on lihtne, kuna mina sellega seotud ei ole - selle projekt koostati juba eelmisel aastal. Ja teistpidi veidi ebamugav just selsamal põhjusel.

Huvitav on olukord ka ses suhtes, et arvestama pead n-ö kolme osapoolega. Vallavalitsus ja selle kaudu volikogu, kes vallavalitsuse tegevuseks suunised annab. Osavallakogu, kelle arvamusest oma tegevuses juhinduda. Ning vallaelanikud, kes küll ei moodusta ühte ühist ja ühtemoodi mõtlevat-arvavat gruppi (pigem on sääraseid valla sees mitmeid), aga kes valimistel valla tuleviku valitute kaudu määrasid.

Loomulikult on ka positiivset olnud. Üks asi, et aasta algusesse jäi päevakeskuse hoone valmimine või täpsemalt, renoveerimistöödega lõpule jõudmine. Spordihall hakkab kergejõustikuhalli nägu võtma. Kui paar näidet tuua. Ja oodatust isegi sõbralikum ja toetavam on olnud keskkond, kuhu astusin. Nii asutuses/süsteemis sees kui ka vallas laiemalt.

Selge on see, et kui n-ö 100 kriitikavaba päeva täis saab, siis on sisseelamine läbi ja üha enam vaja tulemusi näidata. Samas tean (ja teavad minu paremad tuttavad), et olen iseenda kõige karmim tagant utsitaja nii või naa.