Kontsert

Lugupeetud daamid ja härrad,
Mul on suur au teid tervitada EV100 sünnipäevale pühendatud kontserdil.

Loen ette akti Eesti Demokratilise Wabariigi Wäljakuulutamise kohta Pärnu linnas 23 weebruaril 1918 a. kell 8 õhtu.
Meie, allakirjutanud Pärnu linna asutuste ja organisatsionide esitajad, ilmusime tänasel päewal Pärnu linnaameti ruumidesse, et järgmist akti kokku seada:
23 weebruaril 1918 aastal jõudis Pärnu linna Eesti Maapäewa Wanemate Nõukogu saadik hr Jaan Soop ja tõi Eesti Maapäewa Wanemate Nõukogu poolt 21 weebruaril 1918 a. wäljaantud ja selle akti juurde pandud Manifesti Eestimaa Rahwastele wäljakuulutamiseks Pärnu kreisis ja linnas. Manifesti ettelugemine pandi Eesti Maapäewa liikme hr Hugo Kuusner’i pääle.
23 weebruaril 1918 a. kell 8 õhtu luges hr Kuusner „Endla“ rahwamaja rõdult awalikult Manifesti Eestimaa Rahwastele ette, millega Eestimaa Manifestis määratud piirides 21 weebruarist 1918 a. iseseiswaks demokratliseks Eesti Wabariigiks kuulutatakse.

Manifest võeti vastu 21. ja loeti ette 23. veebruaril, EV sünnipäeva tähistame 24ndal. Lisaks eelnevatele võib leida argumente pidamaks EV sünnipäevaks ka 25 veebruari. Aga see ei ole oluline. See on väike tükk suurest pildist.

Küll on paslik mõelda sünnipäevast laiemalt kui ühe päeva kontekstis. Ehk nii eelnevatele kuupäevadele, vabariigi sünniloole kui sellele, mis vabariigi välja kuulutamisele järgnes. Aga ka sellele, miks meil oma riiki vaja on.

Vabariigi sünniga seotult meenuvad tõenäoliselt nimed Päts, Vilms, Konik.
Ilmselt on vähem mainitud Jaan Soop ́i. Meest, kes Manifesti Eestimaa Rahwastele Pärnusse toimetas.

Selle ette lugemine pidi toimuma juba 21. kuupäeval Haapsalus, ent saksa väed jõudsid oodatust kiiremini edasi tungida. Seetõttu sai just Pärnu kohaks, kus manifest esmakordselt ette loeti. Kohaks, kus juba 24. kuupäeva hommikul esimene Eesti riigi sõjaväeparaad peeti, mida sajad sinimustvalged lipud saatsid.

Paraadi korraldajateks olid Jaan Järve, Oskar Kase ja staabikapten Tannebaum. Pärnu Eesti Pataljoni ülema ajaloolisest käskkirjast sõjaväelastele loeme: „... käsen sinelites olla, karauli vormis, võimalikult pagunites eesti lindiga põigiti üle ehk eesti lindiga rindas.“ Just sellest „tseremonial marsist“ sai Eesti Vabariigi esimene sõjaväeparaad.

Ent seda poleks saanud toimuda, kui Jaan Soop poleks suutnud manifesti kahte eksemplari Pärnusse toimetada. Ilmselt tänasel päeval me selle keerukust päris hästi ei adu. Võtan taskust telefoni. Pildistan teksti üles ja läkitan teele. Klõps ja kohal. Teen veel selfie, laen Instagrami ja Facebooki, et kõik teaks.

Soopi ülesanne nii lihtne ei olnud. Tema pidi enamlased, kes toimuvat takistada tahtsid, üle kavaldama, peites ühe eksemplari viltidesse, teise riiete vahele. Rongisõiduks hankis ta vene soldati riietuse ja tukkus istmel, nii et välimuse järgi keegi teda kahtlustada ei osanud.

Pärnus võttis manifesti trükkida Maria Jürvetson, kes hoidis käigus oma mehe, sõjaväeametnikuna teeninud Aleksander Jürvetsoni trükikoda.

USA president Ronald Reagan, kel oli külma sõja ajal oluline roll nõukogude võimu kadumisel ja seega Eesti iseseisvuse taastamisel, on öelnud: „Sinu poolt tehtavatel heategudel ei ole piire, kui sa ei hooli sellest, keda nende tegude eest kiidetakse.“

Täpselt nii võib iseloomustada inimesi, keda eelpool mainisin. Inimesi, kes andsid silmapaistva panuse Eesti riigi sünniloos ja keda me võib-olla liiga täpselt ei mäletagi.

Meie riik pidi aga kohe esimesel eluaastal alustama küpsuseksamiga. Oma riigi säilitamiseks tuli võita Vabadussõda.
Ma ei peatu lahingutel või väejuhtidel. Küll meenutan 18-aastasena vabatahtlikult Vabadussõtta läinud Anna Varest, kes sõdis Peeter Ronga nime all, sest ei soovinud, et temasse suhtutaks kui naisterahvasse. Ta on üks kahest eesti naisest, keda tunnustati vapruse eest Vabadusristi aumärgiga.

Pärast sõda Anna abiellus ja sai perekonnanimeks Kukk (saatuse iroonia: Varesest sai Ronk ja seejärel Kukk). Ta sai viis last ning Nõukogude võim andis talle 1946. aastal emamedali. Kuid ka see ei päästnud teda 1949. aastal Siberisse küüditamisest. Visa naine jõudis siiski Eestisse tagasi ja elas kõrge eani.

Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimene president Lennart Georg Meri on öelnud: „Oma riigi eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi.“

Just seda sõnumit tahan ma ka täna edasi anda.

Eesti riik ei ole mingi müstiline udukogu. Eesti riik ei ole kindlasti ka 101 Riigikogu liiget või 15 vabariigi valitsuse liiget.
Eesti riik, see oleme mina ja sina. Ja sina ja sina ja teie seal tagapingis. Meist igaühest sõltub Eesti riigi käekäik ja püsimine.

Eelmine president, Toomas Hendrik Ilves ütles ühes vabariigi aastapäeva kõnes: „Mõisa köis ei lohise enam, sest mõis on oma ja köis on oma.“
Nii on. Ei ole kolhoosikorda ja võõrvõimu, mille tagant varastada ning keda petta. Ehk veelkord. Eesti, see oleme meie ise. Eesti, see on see, mida me iga päev teeme.

Minu Eesti ei ole endine peaminister Malaisias. Minu Eesti ei ole puuduliku eneseväljendusoskusega justiitsminister.

Minu Eesti on bussijuht, kelle puhul on naeratus ja naljad piletihinna sees.
Minu Eesti on oma-küla-poiss, kes ruttab appi, kui jalgrattur kukub.
Minu Eesti on raamatukogu direktor, kes toob vajaliku teose kasvõi koju kätte. Minu Eesti on meie noored, kes tulevad palumata appi, kui rattaralli võistluskeskus on vaja kiiresti kokku panna.
Minu Eesti oled sina, kes sa võtad üles maha visatud kommipaberi. Sina, kes sa vastu tulles lööd selja sirgu ja ütled tere.
Minu Eesti olete teie, kes te pole lugenud tunde ja kulutatud energiat, et tänane teoks saaks.

Lõpetan katkendiga „Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele“, mille võttis vastu Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu. Teksti pani kokku hilisem riigivanem Juhan Kukk ning redigeerida aitasid seda Karl Ast ja Aleksander Veiler. Arvan, et see on asjakohane ka täna.

Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.

Elagu Eesti! Elagu Hiiumaa! Elagu Emmaste!

Emmastes, 17.02.2018