Uni

Neljapäevad hakkavad täitsa meeldima. Siin teises keskkonnas olles on lihtsam kõik argine unustada ja õhtul koolilapsele sobilikul ajal magama minna. Ja hiljem kui tavapäeval tavapärane, üles tõusta.

Ei saa olla

Teist korda on sel hooajal Meistrite Liiga mängudeõhtu, kus Real Madrid mängib. Ja teist korda lülitab telekas end ise spordikanalile. Ilma naljata. Olen teises toas, telekas mängib, AK-d kuulan muu tegevuse taustaks. Ja järsku ML hümn. Telekas on ise kanalit vahetanud. Müstika! Või teab ta minu eelistusi? :)

Volikogu

Kuna eestseisuses leidsime, et me ei ole valmis Käina valla ettepanekut nelja valla ühinemisläbirääkimisteks päevakorda võtma ehk otsust langetama, siis oli see koos naabervalla esindajatega arutlusel enne istungit.

Tõsi, mina ise olin eestseisuses teisel arvamusel, aga kuna enamus arvas nii- ja ma saan tegelikult põhjendustest hästi aru-, siis jäi nii. Eks kogu see haldusreformi teema on paras pokkerimäng hetkel. Mis kaardid käes ja panused detsembriks laual on, seda ei oska hetkel täpselt hinnata.

Istung ise vältas pea kaks tundi, mis on vist selline keskmine taks meil, sõltumata päevakorra pikkusest.

Positiivse lisaeelarvega ei olegi üldiselt palju tüli, arengukava läks teisele lugemisele ja et see aasta eest põhjalikult läbi sai võetud, siis nüüd on pigem kosmeetilised korrektuurid. Eelarvestrateegia on minu meelest mõistlik ja arvestades, et vahepealne konservatiivselt elatud aeg annab võimaluse laenu võtta, siis on võimalik uuel aastal investeeringuid teha.

Ise kulutasin teiste aega avalduse tegemiseks ja sellega seotud päevakorrapunkt võttis ka hiljem palju aruteluaega. Laias laastus mõtleme ühtemoodi. Ehk et Sõru sadam on valla jaoks oluline värav ja sinna tasub ning ka tuleb investeerida. Oli kaks eri lähenemist. Üks, et kuigi täpset arenguvisiooni ei ole ja senine on näidanud, et oleme vähe ressursse panustanud, siis hooned on hoitud ja sadam hingab. Ehk jätkame samamoodi. Küll vajadusel saab täpsustusi teha. Teine, et enne peaks ikkagi kõik osapooled, huvigrupid kokku kutsuma ja ühiselt korraliku visiooni paberile panema. Vaatama üle ka selle, et kas vald peaks ja saaks rohkem panustada, millised on võimalikud arengupotensiaalid. Ning siis tuleks lepingu pikendamise juurde. Eks häirivaks teguriks mõne puhul on kindlasti isiklik seotus, aga olles volikogus peame me sellest üle olema ja valla tasandil asju vaatama. Sestap on mul isiklikult hea meel, et volikogu valis teise tee.

Lõpus jäi põgusalt aega ka omakeskis ühinemisteemadel arutada. Suurem töö ootab homme, kui kolme valla läbirääkimiste otsustav kohtumine on ehk et peaksime lepingus kokku leppima.

President

Presidendi valimiseks tuleks sisse seada otsevalimised?

Mina mõtlesin, et see võiks ju olla ka EKRE eesmärk valijameestekogus presidendi valimisi nurjamisel. Aga paraku loen meediast, et Helmede eesmärgiks oli vaid välistada Kaljuranna teise vooru jõudmine ja kogu see presidendikampaania oli ettevalmistus kohalikeks valimisteks.

Millest on kahju. Samas annab selgust, miks ikkagi Helme vaid 16 häält kogus. See on kõigi aegade viletsaim tulemus valijameeste kogus, muuseas. Ka Pühalepa valijamees teatas, et andis allkirja Helme ülesseadmiseks vaid pulli pärast.

Igal juhul on ka valijameeste (kahjuks just meeste, sest millegipärast arvan, et valijanaised saanuks ülesandega paremini hakkama, nemad olid aga suures vähemuses) kogu tõestanud oma saamatust.

Kurb on see, kui ei saada aru, mis asja ajama minnakse. I voorus saad sa valida seda, kes iganes laias valikus meeldib. II voorus tuleb aga otsustada, kas kahe hea või kahe ebameeldiva või mis iganes variandi vahel. Aga tuleb otsustada. Sest me valime ikkagi Eestile presidenti, mitte igaüks isiklikku.

Nii saab toimuda ainult avalikus sektoris, rahva raha eest. Sest erasektoris oleks nõukogu, mis nii pika aja jooksul ei suuda ettevõttele juhti valida, ilmselt juba laiali saadetud.

Ja nüüd ongi Eesti valimissüsteemi paradigma see, et järgmisel korral teevad otsuse taas need, kes sellega juba mitmel korral toime ei tulnud. Samas loogika ütleks, et ring võiks hoopis laiemaks minna. Seekord olime tulemusele juba lähemal. Ehk uuel korral saaksid valida kõigi volikogude kõik liikmed? Ja kui ka siis ei õnnestu, siis ilmselt kogu rahvas.

Mul on hea meel, et Jõks võitis I vooru ning tegi konkurentsivõimelise tulemuse ka II voorus. Samas oleks ma kindlasti aktsepteerinud ka kellegi teise võitu ehk teda presidendina, kui selline valik tehtuks. Sest, nii nagu suur osa rahvuskaaslasi, ootasin, et president tõepoolest valitud saaks. Ses suhtes olen tänastes asjaosalistes pettunud.

Miks mulle just Jõks imponeerib?

Sest ta selgitas kohe oma kampaania alguses, et oma tegevuses lähtuks ta peaasjalikult põhiseaduses talle antud õigustest. Samamoodi teatas, et tema maailmavaade on põhiseadus: "Eesti Vabariigi põhiseadus ei ole mitte pelk juriidiline tekst, vaid väärtuste kogum ja meie riigi korraldamise alus. Eesti Vabariigi põhiseaduse lugemine, mõistmine ja tõlgendamine ei ole mitte juriidiline hookuspookus, vaid defineerib kõik selle, mida peame Eestis pidama kalliks ja väärtuslikuks." Ehk teatas ka seda, millele tuleb rõhku panna: Eesti rahva, keele ja kultuuri säilimisele aegade lõpuni.

Nüüd on selge (meeste enda kinnitusel), et Kallas ja Jõks astuvad rongilt maha. Helme ka. Mida naised teevad, pole veel selge. Samas pigem on jutt see, et tuleb leida täiesti uus kandidaat. Aga leida inimene, keda toetaks suurem osa erakondadest, see on keeruline. Eriti umbes nädalaga.

Poliitikavaatlejana on lähitulevikuks mõned intrigeerivad küsimused.

Kas Kaljurand liitub Reformierakonnaga nagu ta valimiste käigus välja käis? Või mis suhted tal selle parteiga üldse jäävad.

Mida teeb Kallas - proovib erakonda üle võtta, loob uue või midagi veel põnevamat? Nagu aru sain, siis nö vere maitse on tal jälle suus. Ehk poliitikast ta ei kao.

Mis saab üldse Reformierakonnast? Kas lahkhelid suudetakse ületada? I vooru järel teatas nt Pentus-Rosimannus, et soovitab kõigil Kaljuranna toetajatel Kallase selja taha asuda. Samas tulemust vaadates oli selge, et see päris nii ei läinud. Kas Keidu sõnal pole kaalu või kas ta ütles avalikkuses üht, omakeskis teist ehk parteis ongi tekkinud kaks erinevat leeri.

Mis saab Keskerakonnast? On selge, et Savisaar mõjutas Repsi tulemust negatiivselt. Kas suudetakse erakonna esimees välja vahetada?

Kas Jõks liitub IRLiga? Viimase toetus on väga madalal viimased kuud püsinud, samas on Jõks ilmet veidi parandanud. Et IRLi esimees on suhteliselt silmatorkamatu natuuriga, teiste esimeeste seas, siis vähemalt parteis endas asja kaalutakse. Ilmselt on asi Jõksi taga.

Kellest saab uus president ja millal? Tahaks uskuda, et nüüd on ka erakondade juhtidel sein ette tulnud. Ehk ollakse avatud kokkulepeteks kellegi osas. Seega 3.oktoobril. Aga kes?

President

Viimaste küsitluste, nädalavahetusel Postimees ja nüüd täna ERR, järgi on üsna tasavägine see seis valijameeste arvamuse osas.

Samas mind ikkagi hämmastab, kuivõrd suur hulk, Postimehe järgi oli vist umbes sada ja ERRi küsitlusel üle 70, otsustajaid ei oma seisukohta. Nii vara pole vist ükski kord presidendikampaaniad alanud (Kallas tegi otsa lahti äkki märtsis?) ja praeguseks ei ole sul ikka selget seisukohta, keda valid. Mis sest, et otsustajaks kippusid küll hambad ristis saama. Äge!

Või üritatakse olla salapärased? Oodatakse, et kui sul arvamust ei ole, siis tulevad Kallas ja Helme jt suitsuvorsti ning piimapudeliga, et sinu süda võita?

Tädi Maalil ei pea seisukohta olema. Aga sina, kes sa oled tahtnud olla otsustaja, kandideerides volikogusse ja nüüd hiljem ka presidendi valimiskogusse, ole siis seda. Ära karda oma otsuseid ja valikuid välja öelda.

Kui nüüd aga tulemustest lähtuda, siis seis on tasavägine. Ja pigem tundub, et Kaljurand kerkib, Kallas vajub. Reps ja Jõks on valmisolekus, et ise finaali rebida. Helme jääb pigem pingipoisiks.

Ja nüüd ongi EKRE-l mõtlemiskoht. Nad on väitnud, et mitte mingil juhul ei soovita näha presidendina reformierakonna taustaga inimest. Variant on, et Helme taandub ja hääled antaks Repsile. Oleks abiks ikka

Sport

Puhast sporti pole jätkuvalt soovitud määral teha õnnestunud. Ennast liigutada on siiski võimalik. Möödunud kolmapäeval oli keskpäevaks 10000 sammu täis, puhtalt tööasju ajades. Ja tavapärane tööpäev toob nii või naa üle kümne tuhande sammu. Täna joonisin õhtupoolikul veel jalgpalliväljakuid, nii et hetkel on juba 22500 sammu tehtud :)

Laupäeval osalesin trepijooksul. Tahkuna tuletorni tippu.

Sinna jõudes sattusin auto just Steveni oma kõrvale parkima. Läks kohe kergemaks, sest võis eeldada, et ta võtab võidu, olles asja pealinnas harjutanud. Ja edasi on juba suht ükskõik, oled sa teine või seitsmes. Kuigi ega ma tegelikult sinna võidu peale ei läinud. Ikka põnevusest. Ja Hiiumaa spordiüritused on vahvad- kuna seltskond, kes midagi teeb, on üsna väike, siis pigem ollakse kokkuhoidvad, kui et üksteise suured konkurendid.

Et olin esimene registreerija, seda juba mitu kuud tagasi, siis sain au ka esimesena rajale minna.

Tegelikult oli see isegi hea. Sai minna pingevabalt peale. Ja ilma igasuguste mõtete, plaanideta. Kodus arvasin, et kulub minut. Eelnevalt üles jalutades väga palju kiiremat aega ennustada ka ei julgenud.

Samas tegelikult oli lõpp enne käes, kui üldse väsima või hingeldama jõudsid hakata. Aeg 30 sekundit.

Rada kui selline oli jalasõbralik. Ruumi oli ka, ainult lõpuosas kippus kitsamaks minema. Samas et silmad hämaraga harjunud ei olnud, siis aknad, mis päikese poole olid, pimestasid hetkeks. See oli ka ainus hetk, mil käsipuust kinni võtta.

Ja selgus, et sellest ajast täitsa piisas võiduks :)  Kihvtilt panid aga päästeameti mehed, kes varustus üll üles lippasid. Ja mitte sugugi aeglaselt.

Päev hiljem osalesin orienteerumise lühiraja meistrikatel. Päevad ei ole vennad. Positiivne oli, et Lõimastu kant on ilus. Ja joosta on seal ka kihvt. Olek ja jalad olid kerged, seega lasin mõnuga mööda metsa, künkast üles-alla, kus vähegi võimalik. Ehk võtsin seda jooksutrennina. Sest üsna ruttu selgus, et punktide leidmine on minu jaoks sel maastikul ja sellise kaardiga keeruline :)  vähemalt sellisel tasemel, et mingit kohta võiks tahta. Ilmselt võitsin selles arvestuses, et läbisin kõige rohkem kilomeetreid. Kui rada oli linnulennult 3899 meetrit, siis mina läbisin 6,36 km.

Mõtestatus

Inimese teadvus hakkab suunatud asjadele mõtet omistama, mõtestama.

Samas suurim karistus on panna inimene tegema mõttetut tööd, tegema tööd, mille mõtestatust nad ei tunneta. Pigem kooli ja õpilaste kontekstis. Takistus, mis on vaja ületada.

Aga ajaloost, irooniline näide kurikuulus silt: arbeit macht frei!

Ja pigem tööinimestele: kui sa tunned, et sinu töö ei paku sulle pinget, siis on viimane aeg lahkuda, otsida uus väljakutse.

Uni

Eile tegin kõik tasa. Umbes poole kümnest magama ja kindlalt kaheksani hommikul välja.

Tänane esimene loeng algas aga värskendavalt. "Testi ärge soovige. Üldiselt on nii viis inimese 90-st sellest esimese korraga läbi saanud." Lootusrikas.

Ahjaa. Nutikas on anda seminariks lugeda raamat, mida akadeemilises raamatukogus vaid mõned eksemplarid ja nö tavaraamatukogus ei pruugi ollagi. Aga õnneks on võimalik see loengu järel õppejõult osta :)

Pikk päev

Et mitte huvidest või puhkusest loobuda, vaatasin eile rahulikult Eesti-Portugal (siin oli loomulikult ka tubli annus patriotismi, nii eestlase kui hiidlase oma, mängus) korvpalli ära. Siis korraks asjalik ja puhkama ära. Rahulikult Meistrite Liiga saatel. Kus sa saad, kui lemmikklubi pallib. Muidugi tähendas see seda, et paar toimetust tuli varahommikul teha. Seega neljast üles :)

Ahjaa. Vutiga läks nii hästi, et uinusin tahtmatult teadmises, et Sporting võtab ootamatu võidu, kuna veel mõni minut enne normaalaja täitumist nad juhtisid. Hommikul oli aga üllatus lugeda, et Los Blancos keeras asja siiski enda kasuks. Meeldiv äratus.

Samas linna jõudes oli justkui pohmell. Väsimusega tekib täpselt sarnane tunne. Seega ei ole üldse vale jutt, et väsinud peaga ei tohi autoga sõita. Enese õigustuseks ütlen, et olin täna linna tulles kõrvalistmel. Aga paraku puudub politseil pädev kontrollimehhanism väsimuseastme mõõtmiseks. Samas peaks olema. Leiutajatekonkursile ideeks?

Õnneks jäi tubli tunnike aega enne määratud kohtumist ülikoolis, selle kasutasin magamiseks. Nägin toakaaslase ka ära. Imestas, et alles nüüd kooli tulin. Ja ilmselt rõõmustab, et tsükliõppe tõttu keskmiselt korra nädalas seal ööbin. Samas tubli IT-poiss. Et ma ise ka linnas käies panustan vaid õppimisele ja puhkamisele, sattus väga õige toakaaslane ühikas.

Keskpäevaks tuli koguneda, et kursusega esimene kodune töö ära teha. Ühine ülesanne, mille heaks suutsime leida aja, kus ca 80% grupist ehk 20st leidis võimaluse kustiganes vabaks saada, kohale tulla. Ja nii nagu ka hiljem loengus rõhutati, see ei ole pelgalt õppegrupp või kursus. Pigem ekspertgrupp, kus tingituna erinevast taustast, erialast ja ametist on meil tohutult palju võimalik üksteiselt ja üheskoos õppida. See on meeldiv väljakutse.

Väljakutsed

Sügise algus või kalendri järgi siiski veel suve lõpp on põnev. Nii nagu valmivad õunad, ploomid jm, nii kerkivad esile ühed ja teised tegemised. Väljakutsuv periood. Teistpidi vahva, sest ei pea näiteks magamisele pikalt panustama ja võid hommikuti viiest julgelt üles tõusta :)

Poliitika

Täna oli volikogu erakorraline istung. Eesmärgiga valida valijamees EV Presidendi valimiskogusse.

Sellega saime hakkama. Üllatus oli see, et volikogu laua taga oli täiskoosseis. Sellist hetke annab meenutada...

Igal juhul sai taaskord kinnitust, et poliitikas on omad reeglid. Siin ei ole niiväga tähtsust põhimõtetel või oma arvamusel. On kokkulepped ja (kellegi) otsuste täitmine.

Kristi ettepanekul tegime avatud ringi, kus iga volikogu liige rääkis, mida arvab presidendikandidaatidest ning kellele tema võimaliku valijamehena oma hääle annaks. Selles suhtes oli see tore, sest üldiselt meil on vähe teemasid, kus absoluutselt kõik oma mõtteid jagaks. Teistpidi oli see ka justkui pingevaba teema ehk et ei puudutanud kedagi meist või meie lähedastest (nagu väikeses vallas ikka juhtub) otseselt.

Oma arvamus oli peaaegu kõigil. Valijamehe kandidaatideks esitati: Ülo, kes toetaks Repsi või Jõksi; Gustav, kes valiks Kaljuranna või Kallase (ja jäi mulje, et pigem viimase); Katrin, kelle eelistuseks on naine, emb-kumb siis ja mina, kes ma toetaks Jõksi.

Jah, Reps on jätnud hea mulje debattides. Samas keskendub ta pigem järgmistele valimistele ja paraku kohati on lubanud Presidendina teha asju, mis riigipea pädevusse (vt Põhiseaduse paragrahv 78) ei kuulu. Kaljurand on tugev diplomaat ja välismaal esindaks meid kindlasti edukalt. Plussiks kodu Hiiumaal. Samas saadab teda vari nimega Rosimannus...

Kallase välistasid meist paljud. Ja siin ongi põnev koht. Kui avatud vestlusvoorus ütlevad mehed, et Kallasel on liiga must minevik et teda valida, siis valijamehe osas toetavad G-d, kes pigem valiks just Kallase. Poliitika.

TLÜ

Eile oli esimene tõsine tööpäev ülikoolis. Esmamulje nii erialast kui kursusest on positiivne. Mulle meeldib, et palju on lähtutud kaasaegsest õpikäsitlusest või et programmi on planeeritud rohkelt (enese)analüüsi. Mis sest, et viimane on ajakulukas. Ent mõtestada, miks miski oli/on just nii nagu ta on, on oluline.

Esimeses pikemas loengus keskendusime paljuski iseendale. Professionaalne orientatsioon, professionaalne areng. See andis veelkord kinnitust, et mõtted, mida olen viimasel ajal mõlgutanud, on õiged. Ehk et mul tuleb mõned olulised muudatused ellu viia. Millega ka täna ennelõunal algust tegin. Hetkel tunnen, et tahan õpingud õigeaegselt ja tulemuslikult läbida. See nõuab süvenemist, panustamist.

Sadamasse jõudsime kindlasti enne kella kuute, pigem isegi nii pool kuus. Ent kohe oli näha, et seitsmesele me ei mahu. Isegi imetlusväärne, kuidas seekord pakiti. Ikka konkreetselt. Nii et auto oli autos kinni ja samas sadamaalalt muudkui veeres neid raudlõugade vahele. Teisest otsast tuli aga peale jälle ehk järjekorrad olid pikad. Ja kui järgmine praam pealelaadimiseni jõudis, oli meeldiv ärevus sees - kas seekord mahume? Minu suksu oli täpselt viimane, mis peale läks. Pole paha :)

Sport

Sporti kui konkreetset trenni olen saanud teha vähem kui ehk septembrikuu algusesse planeerinud olin, ent aktiivset liikumist on jagunud. Igasse päeva.

Näiteks möödunud laupäeval tegime pealinnale tiiru peale. Kui sammulugeja ei valeta, siis kogunes 26000 sammu.

Neljapäeval sõitsime Emmaste rattamaratoni rada läbi, mis on sel aastal osa Elamussõitude sarjast. Ja rada teistkordselt läbi sõites sain ise suure elamuse osaliseks. Nimelt suutsin mingi puurondi tee pealt kaasa haarata ja see lõhkus käiguvaheti ära. Õnneks oli vaid kilomeetri jagu koju jalutada.

Täna mängisime rahvaliiga 1/16-finaalis. Mõnusalt rahulik ja sõbralik õhkkond oli mängul. Skoori poolest oli asi sõbralik terve poolaja, mille kaotasime 2:3. Kusjuures asusime isegi juhtima ja seda alles nii 15ndal minutil. Rahvaliiga kohta on see tubli mäng, kus kümme minutit suudetakse ilma väravaid löömata mängida. Vähemalt Hiiumaal. Võtame näite sellest hooajast, kus ühe mängu lõppseis oli 24:2. Või 11:20. Kui kõige ekstreemsemad üles otsida. Lõppseis siiski ka täna 10:4. Aga eks tuleb ka kaotada osata.

Allhoovused

Presidendivalimised.
Kõige toimunu taustal on ka minust saanud otsevalimiste toetaja. Selle vastaste tugevaim argument tundub olevat, et Presidendil ei ole piisavalt palju võimu, andmaks talle rahva mandaati. Ühtepidi jah, parlamentaarses riigis ei saagi ju olla ja põhiseadus seda ette ei näe. Teistpidi on seda siiski piisavalt ning tugev isiksus suudab selles rollis olla piisavalt mõjukas, et Eesti elu suunata.
Mis aga otsevalimiste - millega kaasneks loomulikult valimiskampaaniad ja tühja mulli ajamist nagu ka nt Riigikogu valimiste puhul - puhul ära jääks, on lehmakauplemine. Ja see ei sobi riigipea valimise juurde kohe sugugi. Erakondade juhid on omavahel erinevaid diile pakkunud ja arutanud võimalusi, kuidas ühisosa kandidaadi juures leida. Samas kas ei peaks see lähtuma mitte konkreetsest inimesest? Ehk et leiame koostöös mõlemale/kõigile pool(t)ele võimalikult aktsepteeritava inimese. Mitte et kui sa annad mulle koormatäie sõnnikut, siis ma olen valmis sinu kanamune edaspidi naabri omade asemel ostma ja sööma.
Oravate osas on valimistetrallist nii palju kasu olnud, et sisemised vastuolud on piisavalt suureks puhutud ja avalikuks saanud. Isiklikest solvamistest ja solvumistest on ka edaspidi raske üle saada, tee sa siis nii head nägu kui tahad. Raske ja eneseületust nõudev on see igal juhul.
Ja mis siin salata, paljuski on sellest süüdi Taavi otsustamatus, mis võis ka olla tema salakaval plaan anda võimalikult mitmele erakonnakaaslasele suurt avalikkuse tähelepanu. See õnnestus. Aga paraku hakkasid needsamad inimesed arvama, et kõik sujubki nii hästi kui ideaalmaailmas planeeritud. Poliitika on aga natukene räpasem. Nagu mina aru saan, on Taavi nägemuses hetkel parim variant see, kui keegi Reformiga seotud inimestest Presidendiks ei saaks. See kindlustaks ka tema tooli, kuna üsna valjult on räägitud et riigipea ja valitsusjuht ei tohiks olla samast erakonnast. Aga see aitaks ka parteisiseselt kodurahu taastumisele kaasa, kuna puuduksid võitjad.
Marinal on aga valikukoht. Panna poliitkarjäär kaalukausile või siiski mitte ja tegutseda edasi valdkonnas, kus oled pädev. Ahvatlus lisaks kõrgele rahvaküsitluse reitingule ka kaastundehääled kotti pista, on kindlasti olemas. Samas taipab ta ilmselt isegi, et küsitlus on üks asi, reaalpoliitika, ka valijameeste tasandil, teine asi. Risk on suur.

Praamiliiklus.
Parvlaevad on, parvlaevu ei ole, parvlaevu ei tule (vähemalt õigel ajal). Ja kes see vastutab? Mitte keegi! Või kui, siis TS Laevade juht. Kuigi tema puhul on pigem seis see, et mees on võtnud kõrgepalgalise, ent närvesööva ametikoha, mis sind näiliselt süüpinki paigutab. Tegelikud sasipundarde punujad on aga hoopis varju pugenud. Peaminister ja majandusminister poevad mugavalt argumendi taha, et valitsus ei saa midagi teha ega vastuta suurt millegi eest. Uurige Tallinna Sadama ja TS Laevade käest, miks ja mis. Unustades lisada, et Tallinna Sadam on riigiettevõte. Firma, mis allub otse valitsuse koosseisus olevale ministrile. Ministrile, kes millegi eest ei vastuta... Ja mõni eelmine majandusminister võiks samuti peeglisse vaadata.
Samas kui Leedo on saanud enam-vähem tagasi teha selle, et ta praamiliiklusest kõrvale lükati. Võiks öelda, et sisegi varuga tagasi teha.
Ja kui ametnikuprouad-härrad koostavad ja/või kehtestavad sellise parvlaevagraafiku, et reedel toovad saarele inimesi/autosid kolm praami, aga pühapäeval viib tagasi kaks, ise sealjuures imestades, et uskumatu, kuidas need kuuetunnised ootejärjekorrad tekkisid, siis mul tekib taas küsimus, et kes vastutab. Või kas üldse keegi vastutab? Ütleme, et transport ja praamindus on selline valdkond, mida ei saa juhtida ja kõik kulgeb omasoodu, seega keegi ei vastutagi?

Uus aasta

Kes töötavad haridussüsteemis või nühivad koolipinki, võivad iga kalendriaasta kaks korda "Head uut aastat!" soovida. 1. jaanuaril ja 1. septembril.

Sestap ei saa ma hästi aru kerkinud arutelust, et äkki võiks kooliaasta algust varasemaks sättida. Saaks rohkem vaheaegasid sisse lükata ja ehk ka varem lõpetada. Tegelikult on selle vastu konkreetsed argumendid. Lisavaheajad talvisel või kevadisel ajal ei toida. Ehk et ilm ei soosi neid. Suvel seevastu saavad koolinoored väljas olla, päikest nautida ja ühtlasi energiat ammutada. Teine argument on traditsioon. Teadmistepäev on aasta(kümne-)tega sisseharjunud päev kooliaasta alustamiseks.

Endal algas uus aasta ühtepidi vanaviisi, teistpidi veidi uutmoodi. Õpetajana on justkui harjumus juba tekkinud. Või ütleme siis nii, et asi tuleb loomulikult, enam-vähem on teada, mida oodata. Ei tahaks öelda, et see on juba rutiinseks muutunud.

Teistpidi on ikkagi põnevust ka, eriti kuna oma klass alustab viimast kooliaastat. Või et olen justkui uues rollis. Samas huvijuhi poole pealt - erinevalt majandusjuhatajast - seda väga ei tunneta. Ka avaaktuse juures pean kolleegide ees mütsi maha võtma, kes suure panuse selle õnnestumisse andsid.

Kokkuvõtlikult võin öelda, et astun optimistlikult uuele aastale vastu.

Eile tulin aga pealinna, et siin uue aastaga algust teha. Kohe hommikul pidin sõlmima ühikalepingu. Ootejärjekorras vestlesin veidi esmakursuslastega. Sain hea ülevaate, milline ma ka ise olen olnud. Esimesel ülikooliperioodil. Vabadus. Suur linn. Uued süsteemid.

Nüüd on teised soovid/plaanid, teised eesmärgid. Ei ole enam roheline :)

Samas suutis ka linn ise kiiresti meelde tuletada, miks ma siin elada ei taha. Inimesed tormavad, tihti kaaskodanikke märkamata. Jalakäijana oled liikluses justkui karpi surutud. Rõõmu on vähe näha ja tunda.

Suvaline näide. Bussipeatus. Taat tõttab seal ootava bussi juurde. See sulgeb vahetult enne teda uksed. Vanahärra on juba loobunud, kui kõige viimane uks taasavatakse. Et mees seisab bussi keskel, siis ta esialgu seda ei märka. Kui märkab ja ukse poole esimese tänuliku sammu teeb- tänulikkust on tema näostki näha-, siis samal hetkel suletakse see uks uuesti ja buss pühib kohapealt minema.