Tartu

Nädalavahetuse veetsin Tartus. Esmalt tuli meelde, mida klassikokkutulekul meenutasin. Et gümnaasiumi lõpus oli veel plaan suunduda ajakirjandust õppima. Seega pidanuks minema Tartu Ülikooli. Vaatasin aga suvel Eesti kaarti ja mõtlesin, et küll see Tartu on Hiiumaast kaugel. Eks ta tegelikult olegi.

Teisalt linn kui selline on kindlasti ilusam kui pealinn.

Volikogu

Eilse volikogu põhiküsimus oli, et kas saame kvoorumi kokku. Tulles vastu mandril elavate volikogu liikmete soovile, toimus istung reedel. Ent keda polnud, olid needsamad mandrihiidlased. Lõpuks sai meid siiski viis. Ehk täpselt vajalik arv.

Mõned märksõnad.

Tulumaksu on seitsme kuuga laekunud 17,3% enam kui möödunud aastal.

Tankla töötab hästi ja omaniku hinnangul sellele peale maksma ei pea ehk et kahjumisse ei tohiks jääda.

Motokrossi kinnistu vastu tuntakse huvi, et see kasutusse saaks.

Arengukavaga oleme lõpusirgel.

Käina ja Emmaste vallajuhid arutavad võimalikku ühinemist.

Klassikokkutulek

Kui mina Pürksi jõudsin, polnud teisi veel näha. Tõsi, jõudsin ka natukene enne kokkulepitud aega. Samas andiski see võimaluse esmalt üksinda üks tiir Birkase vahel teha. Meenutada.

Peab ütlema, et ühikate poole kiigates tundus, et paaril toal olid täpselt samad kardinad ees, mis minu õpingute ajal ehk 10 aastat tagasi :)  Üldiselt oli näha aga progressi. Mitmete trepikodade uksed olid uue ilme saanud, samuti mõned majafassaadid, palju aknaid oli puitraamist plastikuks digimuutunud.

Kõige suurem kontrast oli aga ettevõtlus. Kohvik kultuurimaja küljes, kohe juuksurisalongi kõrval. Jah, juuksurisalongi.

Tõsi, ma olen vahepealse kümnendi jooksul Pürksis käinud. Seega kõik ei olnud minu jaoks uus.

Sportimisvõimalused on tunduvalt paranenud. Samal päeval toimuski sealsamas traditsiooniline mitmevõistlus. Kahju, et ma varem ei teadnud. Tulnuks veel varasema praamiga ja saanuks vähemalt viis ala kaasa teha. 

Küll nägin ära direktrissi. Ja üllatuslikult kohtasin ka ühte kolleegi. Nagu hiljem selgus, oli neilgi kokkutulek. Õppisid Lainega ühel kursusel ja seekord kohtuti Noarootsi poolsaarel.

See koht on maagiline. Igale poole kuhu liigud, iga nurga taha, kuhu kiikad, igalt poolt löövad mälestused ette. Nii palju on, mida meenutada.

Pool tundi sain lonkida ja mõne kohalikuga veidi vestelda, kuniks saabusid ka teised. Ma ei tea mida ma ootasin, aga põhimõtteliselt olid kõik üsna sama nägu ja tegu kui gümnaasiumipäevil.

Tegime ka üheskoos ringkäigu. Kiikasime endisesse klassiruumi. Aga ka poodi, kust loodeti leida legendaarseid küpsetisi. Neid siiski enam müügil pole.

Peatumispaigaks oli suht eraldatud puhkemaja. Eraldatud on vist isegi vähe öeldud. See asus päris konkreetselt peidus. Küll mere lähedal, ent sinna sõiduks läbi metsa oli kaardilugejat kõrvale vaja.

Esialgu tundusid kõik ehk veidi kohmetud. Aga eks aastad on ka möödunud ja mõnega ei olegi ehk vahepealse perioodi jooksul kokku puutunud. Kui aga lõunalaud sai kaetud ja selle ümber kogunetud, siis avastati, et tegelikult on tegemist samade inimestega. Ja tõenäoliselt oleks vaja ehk nädalat koosviibimist, siis võiks jätkata sama koha pealt, kust 2005. aastal lahku mindi.

Mulle läks väga korda Monika öeldu. Eks ma mõistsin teda tagantjärele- kui minust endast klassijuhataja/õpetaja sai- palju paremini, kui kooli ajal. Nüüd valgustas ta veel mõnd tahku. Ehk kuidas noor, otse ülikoolist tulnud õpetaja jäi kohati justkui kahe tule vahele. Eks klass pani ta algul proovile. Samas toimus meil klassis esiti tutvumine ja rollide paika panemine ka sisemiselt ja seegi oli väljakutse klassijuhatajale. Teiselt poolt aga kaasõpetajad ja juhtkond, kelle eest tuli meid kaitsta, kes meie tehtut õpetajate toas klassijuhatajaga korda asusid ajama.

Kokkutulekust jäi meelde fraas "Peeter haugub". Kes teavad, kuidas Pets end koolis ülal pidas, need saavad aru, mismoodi võis selline pealekaebamine tunduda.

Tegelikult meenus NG juba nädala keskel. Kui meediast käis läbi, et Vigala Sass lahkus. Mälumänguekskursioon viis meid 2005. aasta sügisel (jah, mina olin siis juba vilistlane) Saaremaale. Seal külastasime ka Sassi. Kokkutulekul meenutasime esimest mälumängugrupi reisi. 2003. kevadel Hiiumaale. Oli, mida meenutada. Kahju, et ma ei taibanud pilte kaasa võtta.

Klassiga sai kooli ajal Osmussaarel ja Pakri saartel käidud. Viimase reisi tähtsus klassijuhataja jaoks sai meie jaoks alles nüüd selgeks. Elu- ja mitut elu!- sõna otseses mõttes muutnud tripp oli see.

Ratas

Esmaspäeval tundus sobiv hetk pikem rattasõit ette võtta. Mõeldud-tehtud.

Tegelikult oli mul juba suvel plaan teha tiir ümber Hiiumaa. Kas siis võimalikult pikk ring asfaltteed mööda või kõik sadamad läbi sõita. Millegipärast jäi see aga katki.

Nüüd esmaspäeval sõin peale töökoosolekut kõhu täis, puhkasin ehk pooltunni ja asusin teele. Emmaste-Luidja-Kärdla-Käina-Emmaste. 97,1 km. Peatused joogipudeli täitmiseks Viskoosas ja Tubalal. Ei julgenud liialt pedaali tallata, seega kujunes keskmiseks kiiruseks 25 km/h ja koguaeg 3:52. Samas ega selle maastikurattaga neljakümnest kiirust naljalt sisse saagi. Teisalt on see truu pill olnud juba aastaid.

Ehk õnnestub septembris leida see hetk, et ka pikem ring ette võtta.

M

Puhas rõõm. Mälestused. Aga ka seniteadmata faktid ja killud. Ehk M-klassi kokkutulek. 10 aastat gümnaasiumi lõpetamisest.

Rammumees

Kui nüüd võtta, kui palju tuli asju vedada enne võistlust, kive võistluse ajal tagasi alguspunkti ning asjade kokku panek õhtul peale võistlust, siis võin end ka rammumeheks pidada :)

Aga teeb heameelt, et võistlus läks korda. Osalejaid oli küll viis, aga eks see ole alati nii, et kõige tugevamad/kiiremad/osavamad jne on kohal. Ja tase oli tegelikult tugev. Pealtvaatajaid ka jagus. Esimese ala mõnekümnest kuni viimase ala tubli paari-kolmesajani. Eestlane ei oska õigeks ajaks kohale tulla. Tullakse kas minutipealt või pigem veidi hiljem.

Võistluse juures oli positiivne ka see, et on võimalik sünergiat tekitada küll. Ehk et Emmaste algatusega tulid kohe algusest peale kaasa Suuremõisa, Hiiumaa spordiliit ja Käina spordikeskus.

Suvi

Kuidagi imelik on puhkust lõpetada, kui just alles on suvi saabunud. Mitte kalendri või tavaarusaama järgi, ent päikese ning igapäevase-öise ilma järgi.

Samas mul on/oli küll hea meel tööle tagasi suunduda. Elurütm on stabiilsem ja teatud rutiin olemas. Algab ka juba kuues tööaasta. Sel sügisel isegi väga ühe aine keskne tööaasta. Mis on hea.

Eelmine nädal möödus tagasi vaadates nii nagu seda poleks olnudki. Neli pikka laagripäeva- viimane neist mandril käigu tõttu hommikust hilisõhtuni. Lisaks õhtused sporditegevused. Reedel lisaks veel poolik päev ja asjade kokku panek. Samas oli mõnus nädal. Kuigi lärmi (mitte halvas mõttes, ent kui harjunud ei ole, siis poolsada noort suudavad väsitada küll) natukene palju. Nädalavahetuse veetsin Kõpu poolsaarel. Nö väljaspool tsivilisatsiooni. Telefoni lükkasin ka pühapäeva hommikuni targu välja. Rahu ja vaikus kulus ära.

Esmaspäeva hommikul kaevasin hauda ja sängitasime vanaisa urni mulda. Justkui nadi algus nädalale. Ent teisiti võttes on surm alati elu lahutamatu osa. Ja kui vanaema selle päeva valis, siis nii olgu. Mina ei võta surma, parema sõnaga lahkumist, kui kurba sündmust. See on paratamatu. Ja usun, et lahkumisega kaasneb puhkus, pikk ja sügav uni. Arvan, et ta saab nüüd rahus puhata. 

Et puhkus ametlikult lõppes, siis pealelõunal toimetasin kooli juures. Esimesed päevad ongi läinud spordivarustuse ja - ruumide korrastuseks.

Homme Sõrul rammumehe ja naisekandmise võistlus. Mitu inimest on tublisti panustanud, loodame, et tuleb ka publikut ja asi õnnestub. Valla tasandil on uue töötaja palkamisega tekkinud uut energiat ja mõtteid kultuuri-spordivaldkonda. Arvan ja usun, et liigume tasapisi treppi mööda üles ses osas.

Arengukava osas tundub mulle aga et oleme sellesse palju panustanud, hinge sisse pannud. Dokument on põhjalik. Ent raske on nüüd kahe jalaga maa peale astuda. On selge, et kõike teha ja eriti veel kohe teha me ei suuda. Realistina vaadates on valikuid vaja teha. Pigem kohe, kui et hiljem asjatute lootuste-ootuste tõttu tülli minna.

Õnneks on väljas jätkuvalt soe ja päikeseline. See annab energiat ja hoiab mõtted helged :)

Jalkalaager

Sel nädalal jalgpallilaager. Mõnus päike- suvi on alanud!-, jalgpall ja poolsada last. Esimese päeva õhtuks olin suht küps. Koju, söök valmis ja magama/pikutama. Sain ca kaheksani lesida, kui ukse taga koputatakse. Mõtlesin, et kui ikka midagi väga vaja on, küll helistavad. Aga koputavad ja koputavad. Ajasin siis end ikka püsti. Ja ukse taga noored kutid: kas sa jalgpalli ei tahaks meiega mängima tulla. Väga hea! Ja tõesõna, see ei olnud uni :)

Teine päev oli organism juba kohanenud-harjunud. Õhtul, sisuliselt otse laagrist võtsime treeneritega suuna Leemetisse. Jooksuvõistlusele. 6 km sealsel maastikul. Võttis mõnusalt läbi. Aga tasus ära.

Kergejõustik

Kui Hergo Jukuga staadionile jõudis, olid võistlused juba alanud. No mitte päris. Aga tundsin küll, et natukene hiljaks jäin, sest soojenduseks jäi vähe aega. Ja esimene ala oli 100 m. Eks teadsin tegelikult ette, et eelmise aasta võit tuleb mingi muu koha vastu vahetada. Et viimasel veerandil midagi juurde polnud panna ja peale jooksu reied tunda andsid, tuleb nii soojenduse kui vähese erialase treeningu arvele panna. Samas on mul siiralt hea meel, et noorte, ja eriti Marko, järjepidev areng toimub. Seekord siis temalt 11,7. Endal jäi 12,5.

Ma ei tea, miks otsustasin ketteheitest see aasta loobuda. Aga nii ma tegin. Tagantjärele mõtlesin, et pidanuks siiski heitma. Oleksin saanud igal alal linnukese kirja. Ehk et eksprompt otsustasin ka kõrgushüppes osaleda. Kui sprinti ehk kiirjooksu mingil moel- kasvõi jalgpalli kaudu- ikka harrastad, siis kõrgushüpet ei ole rohkem proovinud kui talvel kehalise tunnis mõne katse demonstratsiooniks. Seega on 1.40 karjapoissi hüpates täitsa okei. Taset näitab, et sellega sai medali :)  Samas, nagu Toivo üle kordas- selja taha jäid kõik need, kes ei osalenud.

Kuul ja kaugushüpe käisid paralleelselt. Ehk tuli susse vahetada ja kahe sektori vahet liikuda. Raudmuna ei tahtnud esialgu üldse lennata. Kaks korda kaheksa ja pool. Viimased kaks katset tegin lihtsustatult, ilma igasuguse pöördeta. Ja tuli üheksa ja pool ehk minu tavapärane. Kaugushüppes ei saa ma aga kuidagi pakule pihta. Samas sain 5 meetrit täis ehk miinimumprogramm sai tehtud. Ja taaskord tuli tunnistada, et see andis medali.

Seejärel 1500 meetrit. Et meid oli neli ja kuidagi ei tahtnud seal see neljas olla, lükkasin alguses hoo üles. 700 meetrit vedasin ja tundus, et täitsa mugav on. Aga nii kui kolmanda ringi algul mööda mindi, kadus ka jõud :)  Kolmanda koha peal vedasin end siiski 5 ja poole minutiga lõpuni.

Finišist suundusin otsejoonelt odaviskesse ja tegin kolm katset jutti. Aeg nõudis, et Sõrule liikuma hakkaksin. Tulemuseks 32 meetrit.

Võrreldes eelmise aastaga andsin tagasi sprindis. Kuul ja kaugus olid enam-vähem samasse auku. Kõrgushüpe täpselt sama. Odas tagasiminek paar meetrit. 1500 veidi kiiremini.

Kokkuvõttes olnukski ebaaus rohkem tahta. Võitma peavad need, kes regulaarselt trenni teevad. Isiklikult teeb rõõmu, et varu on igal alal, mõnel kohe täitsa palju.

Teisipäev

Suht mõistlik päev kujunes lõppkokkuvõttes. Kuigi ennelõuna läks selle nahka, et ootasin ühte kokkusaamist, mis kella 12 ajal tühistati. Üks asjaosaline ei saanuks tulla õigeks ajaks. Häiriv on kellegi järel oodata, eriti kui see on tulemuseta ootamine. 

Pealelõunal sain aga korraliku laari lesta. Oh kui hea :)

Ja kuigi enesetunne- eelkõige õnneks(?) siiski vaimselt- ei olnud kõige parem, osalesin kergejõustiku meistrivõistlustel. Positiivse impulsi sain.

Päeva tipp oli aga hülgevaatlusreis. Äge!

Süsteem

Selle mõtte süsteemi kohta ütles tuttav, kellega juuli lõpus kokku saime. Oli juba mitu nädalat puhkerežiimil ületöötamise pärast. Ja ei teadnud, kaua veel olema peab. Just nimelt peab.

Ei tõmba temaga paralleeli, ent see ütlus meeldis mulle. Aga mingeid seoseid saab ikka luua. Millegipärast ei oska ma puhata. Kui ma mõne päeva puhkan, nii nagu puhkus olema peabki- mitte ühtegi kellaajalist kohustust, mitte ühtegi kõne, meili vms.-, siis pärast on jälle kuidagi nadi tunne. Nagu koolipoisil, kes oleks mingi pisipättusega hakkama saanud.

Võib-olla on viga selles, et ma ei oska planeerida oma aega/graafikut ja kohe peale puhkepäevi tuleb taas hobuse selga hüpata ja hooga ratsutama hakata? Mõtlen ka, et kuidas ma küll ei oska valikuid teha ja võtan nii mitmeid ning erinevaid kohustusi?

Samas mulle meeldib tegutseda. Meeldib, kui ma saan olla kasulik. Teisalt olen enda suhtes nõudlik ning tahaks asju teha võimalikult efektiivselt.

Puhkamiseks oleks mul vist vaja tervenisti vaba kuud. Kui seda ei saa, siis mõnepäevased sirtsutamised on tagantjärele vaadates pigem kahjulikud. Korraks naudid, ent rahuldus jääb üürikeseks ja pärast mõtled, et oli seda nüüd üldse tarvis. Pigem puhkan end välja, kui saan tegutseda ning tegutsemine annab tulemust. Seega on oluline teha rohkem seda, mis pakub rõõmu, vähem seda, mida pead.

Heinakuu lõppu siiski ühteist mahtus. 25. juulil pidas töökoht ehk Emmaste PK oma 95ndat juubelit. Isiklikust vaatevinklist tuli tantsusussid kapist välja otsida, et end paar korda keerutada. Millegipärast ei leidnud ma kapist tantsuasju otsides kevadtalvel selgeks õpitud tantsusamme üles... Teadsin seda varemgi, et mul on lahedad kolleegid ja nende tantsutrupis saab nalja. Nüüd veendusin viimases oma silma-kõrvaga.

Päev hiljem avasime Mere-Ema skulptuuri ja seejärel esitleti sealsamas Gullkrona päästmisele pühendatud raamatut. Kiitsin Sõrul ka ERR Lääne-Eesti korrespondenti. Juhan on palju Hiiumaa lugusid teinud ja mitmel korral Emmastes käinud. Seekordki sai Mere-Ema raadiosse ja telesse.

Kuu viimasel päeval istusime pikalt valla arengukava komisjoniga koos. Toorik on valmis, tuli viimased asjad paika loksutada, et saaksime lõppviimistluse juurde minna. See tähendab saata see kooskõlastusringidele. Palju energiat on sellesse läinud ja märkimisväärne osa elanikest on sõna sekka öelnud. Potensiaali sellel on. Loodan, et see saab ka ühiselt edasisõudmise tugevaks purjeks, mitte ei jää mastikorviks, mis on olemas, aga kuhu keegi reaalselt ei roni.

Õhtul osalesin IRENi suveakadeemia jutu- ja kohvitoas, kuhu mind kui Aasta Vabatahtlikku rääkima kutsuti. Õhtuleht suutis muidugi kahepäevasest särasilmsete naiste koosviibimisest selle kõige olulisema välja noppida. Sain minagi pildile :)