Keenjus

On nutikas vend. Selle asemel, et reaalsete põhjuste-probleemide ennetamise-kõrvaldamisega tegeleda, mängime Rambot. Ehk koolis tulistati. Anname õpetajatele relvad. Asi lahendatud. No mida?

Valgus

Reede õhtul võtsin veel peale valla EV100 kontserti ette jooksuringi. Miinus 10, kohev lumi, tähesäras taevas, nii et kuu valgustas teed vähemalt sama hästi kui korralik lamp siseruumis. Mõnus variant alustamaks nädalavahetust.

Kontsert

Lugupeetud daamid ja härrad,
Mul on suur au teid tervitada EV100 sünnipäevale pühendatud kontserdil.

Loen ette akti Eesti Demokratilise Wabariigi Wäljakuulutamise kohta Pärnu linnas 23 weebruaril 1918 a. kell 8 õhtu.
Meie, allakirjutanud Pärnu linna asutuste ja organisatsionide esitajad, ilmusime tänasel päewal Pärnu linnaameti ruumidesse, et järgmist akti kokku seada:
23 weebruaril 1918 aastal jõudis Pärnu linna Eesti Maapäewa Wanemate Nõukogu saadik hr Jaan Soop ja tõi Eesti Maapäewa Wanemate Nõukogu poolt 21 weebruaril 1918 a. wäljaantud ja selle akti juurde pandud Manifesti Eestimaa Rahwastele wäljakuulutamiseks Pärnu kreisis ja linnas. Manifesti ettelugemine pandi Eesti Maapäewa liikme hr Hugo Kuusner’i pääle.
23 weebruaril 1918 a. kell 8 õhtu luges hr Kuusner „Endla“ rahwamaja rõdult awalikult Manifesti Eestimaa Rahwastele ette, millega Eestimaa Manifestis määratud piirides 21 weebruarist 1918 a. iseseiswaks demokratliseks Eesti Wabariigiks kuulutatakse.

Manifest võeti vastu 21. ja loeti ette 23. veebruaril, EV sünnipäeva tähistame 24ndal. Lisaks eelnevatele võib leida argumente pidamaks EV sünnipäevaks ka 25 veebruari. Aga see ei ole oluline. See on väike tükk suurest pildist.

Küll on paslik mõelda sünnipäevast laiemalt kui ühe päeva kontekstis. Ehk nii eelnevatele kuupäevadele, vabariigi sünniloole kui sellele, mis vabariigi välja kuulutamisele järgnes. Aga ka sellele, miks meil oma riiki vaja on.

Vabariigi sünniga seotult meenuvad tõenäoliselt nimed Päts, Vilms, Konik.
Ilmselt on vähem mainitud Jaan Soop ́i. Meest, kes Manifesti Eestimaa Rahwastele Pärnusse toimetas.

Selle ette lugemine pidi toimuma juba 21. kuupäeval Haapsalus, ent saksa väed jõudsid oodatust kiiremini edasi tungida. Seetõttu sai just Pärnu kohaks, kus manifest esmakordselt ette loeti. Kohaks, kus juba 24. kuupäeva hommikul esimene Eesti riigi sõjaväeparaad peeti, mida sajad sinimustvalged lipud saatsid.

Paraadi korraldajateks olid Jaan Järve, Oskar Kase ja staabikapten Tannebaum. Pärnu Eesti Pataljoni ülema ajaloolisest käskkirjast sõjaväelastele loeme: „... käsen sinelites olla, karauli vormis, võimalikult pagunites eesti lindiga põigiti üle ehk eesti lindiga rindas.“ Just sellest „tseremonial marsist“ sai Eesti Vabariigi esimene sõjaväeparaad.

Ent seda poleks saanud toimuda, kui Jaan Soop poleks suutnud manifesti kahte eksemplari Pärnusse toimetada. Ilmselt tänasel päeval me selle keerukust päris hästi ei adu. Võtan taskust telefoni. Pildistan teksti üles ja läkitan teele. Klõps ja kohal. Teen veel selfie, laen Instagrami ja Facebooki, et kõik teaks.

Soopi ülesanne nii lihtne ei olnud. Tema pidi enamlased, kes toimuvat takistada tahtsid, üle kavaldama, peites ühe eksemplari viltidesse, teise riiete vahele. Rongisõiduks hankis ta vene soldati riietuse ja tukkus istmel, nii et välimuse järgi keegi teda kahtlustada ei osanud.

Pärnus võttis manifesti trükkida Maria Jürvetson, kes hoidis käigus oma mehe, sõjaväeametnikuna teeninud Aleksander Jürvetsoni trükikoda.

USA president Ronald Reagan, kel oli külma sõja ajal oluline roll nõukogude võimu kadumisel ja seega Eesti iseseisvuse taastamisel, on öelnud: „Sinu poolt tehtavatel heategudel ei ole piire, kui sa ei hooli sellest, keda nende tegude eest kiidetakse.“

Täpselt nii võib iseloomustada inimesi, keda eelpool mainisin. Inimesi, kes andsid silmapaistva panuse Eesti riigi sünniloos ja keda me võib-olla liiga täpselt ei mäletagi.

Meie riik pidi aga kohe esimesel eluaastal alustama küpsuseksamiga. Oma riigi säilitamiseks tuli võita Vabadussõda.
Ma ei peatu lahingutel või väejuhtidel. Küll meenutan 18-aastasena vabatahtlikult Vabadussõtta läinud Anna Varest, kes sõdis Peeter Ronga nime all, sest ei soovinud, et temasse suhtutaks kui naisterahvasse. Ta on üks kahest eesti naisest, keda tunnustati vapruse eest Vabadusristi aumärgiga.

Pärast sõda Anna abiellus ja sai perekonnanimeks Kukk (saatuse iroonia: Varesest sai Ronk ja seejärel Kukk). Ta sai viis last ning Nõukogude võim andis talle 1946. aastal emamedali. Kuid ka see ei päästnud teda 1949. aastal Siberisse küüditamisest. Visa naine jõudis siiski Eestisse tagasi ja elas kõrge eani.

Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimene president Lennart Georg Meri on öelnud: „Oma riigi eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi.“

Just seda sõnumit tahan ma ka täna edasi anda.

Eesti riik ei ole mingi müstiline udukogu. Eesti riik ei ole kindlasti ka 101 Riigikogu liiget või 15 vabariigi valitsuse liiget.
Eesti riik, see oleme mina ja sina. Ja sina ja sina ja teie seal tagapingis. Meist igaühest sõltub Eesti riigi käekäik ja püsimine.

Eelmine president, Toomas Hendrik Ilves ütles ühes vabariigi aastapäeva kõnes: „Mõisa köis ei lohise enam, sest mõis on oma ja köis on oma.“
Nii on. Ei ole kolhoosikorda ja võõrvõimu, mille tagant varastada ning keda petta. Ehk veelkord. Eesti, see oleme meie ise. Eesti, see on see, mida me iga päev teeme.

Minu Eesti ei ole endine peaminister Malaisias. Minu Eesti ei ole puuduliku eneseväljendusoskusega justiitsminister.

Minu Eesti on bussijuht, kelle puhul on naeratus ja naljad piletihinna sees.
Minu Eesti on oma-küla-poiss, kes ruttab appi, kui jalgrattur kukub.
Minu Eesti on raamatukogu direktor, kes toob vajaliku teose kasvõi koju kätte. Minu Eesti on meie noored, kes tulevad palumata appi, kui rattaralli võistluskeskus on vaja kiiresti kokku panna.
Minu Eesti oled sina, kes sa võtad üles maha visatud kommipaberi. Sina, kes sa vastu tulles lööd selja sirgu ja ütled tere.
Minu Eesti olete teie, kes te pole lugenud tunde ja kulutatud energiat, et tänane teoks saaks.

Lõpetan katkendiga „Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele“, mille võttis vastu Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu. Teksti pani kokku hilisem riigivanem Juhan Kukk ning redigeerida aitasid seda Karl Ast ja Aleksander Veiler. Arvan, et see on asjakohane ka täna.

Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.

Elagu Eesti! Elagu Hiiumaa! Elagu Emmaste!

Emmastes, 17.02.2018

100

Nädalalõppu alustasin reedel raamatukogus ettelugemisega. Nagu seal selgus, oli ka see algatus seotud EV100-ga ja üle-eestiline. Ise liitusin raamatukogu direktori üleskutse kui vahva algatusega. Keeruline valik, mida lugeda, langes lõpuks "Hiiu luule raamatu" kasuks.

Laupäeval Emmaste osavalla EV100 kontsert. Ühtepidi tekkis seal nii korraldusel kui ka päris peo alguses segadust, teistpidi teeb jätkuvalt uhkeks, kuivõrd ägedad ja andekad kultuuritegelased siin on. Segadus võib ehk isegi kasulikuks osutuda, kuna annab nüüd aluse vajalikud muudatused kohe sisse viia. Aga nädalavahetuse kontekstis on olulisem just see lause teine pool kaasa võtta - ehk tugev kontserdielamus läbi luule, laulu, tantsu, pillimängu.

Õhtul väisasime ka Jääkala festivali. Tõsi, päris viimast osa sellest. Aga nägime ära, et kokkuhoidev tiim suudab palju. Ehk eksprompt-algatus minna lisaks sellele, et tantsuga esinetakse, välja ka laada- ja loteriitelgiga, tõi rahvariiete hankimiseks vajalikku tulu.

Täna osalesin Hiikeri teatejooksu võistlusel. Kergejõustikuklubi saab 25 ja EV saab 100. Kokku siis 25 staadioniringi 100-meetriste vahetuste kaupa. Eileõhtuse seisuga pidi Emmaste noorte osalemine katki jääma. Meeldis, et nad ise ohjad võtsid ja asjad niikaugele organiseerisid, et ka mul polnud enam pääsu kui osaleda. Lõppkokkuvõtteks esikoht seitsme tiimi seas :)  Ise sain korraliku treeninguna 15 sajameetrist lõiku kirja.

Mess

Reedel-laupäeval esindasin Hiiumaad turismimessil. Asjast saab hoopis täpsema pildi, kui ninapidi juures oled. Nii sain hulga infot turismisektori kohta, aga ka kuidas saar väljaspoolt vaadates paistab.
Esimesel päeval avati mess kella 10st turismispetsidele, 12st massidele. Jupp maad enne keskpäeva olid aga ukse taga järjekorrad ehk külastajate arv oli ootamatult (minu jaoks) suur.
Kõige muu seas sai taaskord kinnitust, et Eesti on väike ehk väga paljudega leidsime Hiiumaa boksi juures juttu puhudes ühiseid tuttavaid.
Ja hiidlased on andekad. Veidi sain ka teiste tegemistega tutvuda. Enam silma-kõrva torkas Raplamaa, kes korvpaliklubile ja veel rohkem selle fännklubile rõhus. Teised sulandusid rohkem ühtseks massiks. Ei saa öelda, et olid ilmetud, aga sellises kohas pead ikka väga eriline olema, et eristuda. Meie turismiboksi eestvedajad tulid näiteks välja mõttega jagada puuhalge, lisades legendi, et tegemist on Leigri hambatikkudega. Läks kaubaks küll. Ja kindlasti olid meil kõige ägedamad soengud ning meik :)

Muru

Kuigi mitu päeva on pehmet kohevat lund sadanud, siis jooksuringid olen kahel õhtul saanud suuresti muru peal läbida. Mõnusalt laialt on teed lahti lükatud.

Polli

Laupäeval sai liikuda seal, kuhu ammu või üldse pole asja olnud. Karksi-Nuias näiteks. Või Pollis, kus sündisin. Aga kuhu ma-ei-teagi-kui-kaua ei ole jõudnud. Igatahes oli meeldiv taaskohtumine. Mis sest (või just eriti seepärast?) et jooksujalu.

Kui tantsijad suundusid saali muusika taktis liikuma, siis sai autojuht jooksuringile minna. Neljapäeval tegin Hiiumaal ka kümnekilomeetrise ringi. Väikese viiruse järel läks üllatavalt kergelt, kuigi liikusin ka teadlikult tasa ja targu. Nüüd siis sama pikk ring. Selle vahega, et Hiiumaal pean umbes kuu aega oma ringil lippama, et sellised tõusumeetrid kokku saada. Vahelduse mõttes väga mõnus. Ja viimane kord mäest üles rühkides, tagasi kultuurimajja, tõmbas kopsud üsna kinni.

Idee

Haldusreformi tulemusi on kiidetud, on kritiseeritud. Ka Hiiumaa mudelit. Ja et kas see on ikka kõige mõistlikum, tõhusam. Kas kuu aega (esimeste hinnangute ajal polnud sedagi kulunud) on piisav, et järeldusi teha, selles kahtlen.

Küll puutusin nädala lõpus kokku Paikuse vallaga. Täpsemalt küll Pärnu linnaga, millega Paikuse liitus. Ja voilaa. Juba on silmaga nähtavad arengud toimunud. Kui varem oli vallamaja avatud 8-17 ja reedel 8-14, siis nüüd arvutas osavallakeskuse juht, et see pole parim lahendus.

Nii on osavallakeskus nüüdsest avatud 8-17 ja reedel 8-16. Sealjuures muudeti lõunapausi aega, mis seni oli 12-13. Nüüd 12-12.48.

Miks? Sest reedel on maja tunni võrra vähem avatud ja see 60 minutit tuleb ikkagi ära täita. Nii sai see viie päeva peale jagatud (60:5=12) ja lõunapausi ajast kärbitud.

Loogiline! :)   

Kuu

Jaanuar on olnud huvitav. Mitmekülgne.

Teemasid seinast seina. Alates loomulikust ehk vajadusest end kõiksugu dokumentide, kordade ja süsteemidega kurssi viia. Lepinguid uuendada. Nii seoses sellega, et Emmaste vald kadus ja tekkis Emmaste osavald Hiiumaa valla koosseisus, kui ka uuest tegevjuhist tingituna.

Et EMKO juhataja sai igapäevaselt tööasjade kallale asuda, s.t. asus ametlikult tööle alles kuu lõpus, siis tuli mitmeid selle valdkonna teemasid minu lauale. Alates näiteks kütuse hankimisest hoonetele, kus õlikatlad. Kütteseadmetega oli ka tegemist. Lasteaias, kus maaküttesüsteem hooldust vajas. Ja justtäpselt kõige külmemate ilmade ajal. Samas sattus hästi, et just samal päeval, kui see tõrkuma hakkas, olid EMKO uus ja endine juht koos tööga seonduvat üle vaatamas ning said ka sellega tegeleda. Hoopis selgemaks olen saanud ka Emmaste veevärgiga seonduva ja selle olukorra. Eelkõige potentsiaalsed riskitegurid seoses sellega.

Vürtsi päevadesse lisasid ka ette planeerimata asjad. Näiteks valla keskuse bussipeatuse koristamise ja avamise-sulgemisega seonduv. Aasta algusesse sattus ka Päästeameti külaskäik, mille tagajärjel saame mõned asjad nõuetega (enam) kooskõlla viia.

Allasutustega olen suhelnud nii eraldi kui käivitanud ümarlaua, et nii korra kuus ühe laua taga istuda ja infot vahetada, mõned ühised teemad läbi arutada.

Kuu teine pool on eelarvega tegemist olnud. Mis ühtepidi on lihtne, kuna mina sellega seotud ei ole - selle projekt koostati juba eelmisel aastal. Ja teistpidi veidi ebamugav just selsamal põhjusel.

Huvitav on olukord ka ses suhtes, et arvestama pead n-ö kolme osapoolega. Vallavalitsus ja selle kaudu volikogu, kes vallavalitsuse tegevuseks suunised annab. Osavallakogu, kelle arvamusest oma tegevuses juhinduda. Ning vallaelanikud, kes küll ei moodusta ühte ühist ja ühtemoodi mõtlevat-arvavat gruppi (pigem on sääraseid valla sees mitmeid), aga kes valimistel valla tuleviku valitute kaudu määrasid.

Loomulikult on ka positiivset olnud. Üks asi, et aasta algusesse jäi päevakeskuse hoone valmimine või täpsemalt, renoveerimistöödega lõpule jõudmine. Spordihall hakkab kergejõustikuhalli nägu võtma. Kui paar näidet tuua. Ja oodatust isegi sõbralikum ja toetavam on olnud keskkond, kuhu astusin. Nii asutuses/süsteemis sees kui ka vallas laiemalt.

Selge on see, et kui n-ö 100 kriitikavaba päeva täis saab, siis on sisseelamine läbi ja üha enam vaja tulemusi näidata. Samas tean (ja teavad minu paremad tuttavad), et olen iseenda kõige karmim tagant utsitaja nii või naa.