Vaadates, millised uudisteemad enam vastukaja (vähemalt ise tunnen seda, kuigi meediamaastik on nii lai ja kirju, et üksikisikuna põhjapanevaid järeldusi teha ilmselt ei saa) tekitavad, siis võib küll öelda, et oleme ühe riiklikult püstitatud eesmärgi täitnud.
Olla osa põhjamaadest.
Vähemalt mõnest aspektist.
Selline tunne nagu oleks eestlased kõik padujoodikud. Rahvusliku julgeoleku küsimus tundub olevat alkoholi hind. Mitte demograafiline olukord, kaitsekulutused ja naaberriikide tegevus või ka näiteks keskkonnaküsimused. Aga just asjaolu, et kui palju maksab ja kui palju tohiks maksta pudel õlut.
Mitte ei mäleta, et lastetoetused, naistevastane vägivald või ka meditsiinisüsteemi rahanappus sellist akuutset reaktsiooni esile oleks kutsunud. Aga jah, need (meditsiiniga seonduv võib-olla vähem) on ju n-ö pehmed teemad. Ilmselt need meie ühiskonda väga palju ei mõjuta ka, eks?
Vaadates Maalehe võrdlust, siis tegelikult on mitmed tooted aastaga hoopis odavnenud. Tõsi, lõunanaabrite hinnad on madalamad. Samas kui töötasu on Eestis samuti oluliselt kõrgem, netokuupalk on Lätis tervelt kolmandiku võrra madalam, 924 versus 631 eurot aastal 2016.
Olen elus õlut joonud küll ja ilmselt mekin seda aeg-ajalt edaspidigi. Ja ma kuidagi ei saa aru seisukohast, et õlu peab poes maksma sama vähe kui vesi või piim. No ei pea ju!
Mina küll ei taha, et Eesti kuvand maailmas oleks odava alkoholi maa. Et siia tuleks soomlased vaid või peaasjalikult meelemürke hankima, et siin käiksid briti meesturistid eesmärgiga end täis juua ja pidutseda. Pigem elan riigis, mille kuvand on seotud näiteks puhta looduse, kõrge haridustaseme või IT-valdkonna eduka rakendamisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar