Kool

Kõige lihtsam olnuks öelda, et A=B. Ehk et uus võimalus tähendab teise tee sulgemist.

Aga üldiselt ma ei oska lihtsamat teed valida. Mõtlesin, et vähemalt teatud sihtgrupile on ka tausta avamine õigustatud. Laiemalt, ka siin keskkonnas, ei ole pidanud vajalikuks teemat kajastada. Eriti kuna emotsionaalselt on see väga keeruline olnud.

Samas tean ju nii teooriast kui ka varasematest kogemustest, et kommunikatsioon on ülioluline. Ehk see, kes ja millal ja kuidas sõnumit edastab. Muidu võib asi hakata n-ö oma elu elama ja sisu moondub.

Kui nüüd korraks tänasesse hetke hüpata ja asjast rääkida, siis olen otsustanud koolmeistri tööst vähemalt mõneks ajaks loobuda. Otsus ei olnud lihtne ja kindlasti ei sündinud see üleöö.

Alustan selle teksti algusest. Ehk et mind ootab uus väljakutse. Aga kahe asja vahele ei saa võrdusmärki panna. Ehk et kui mul ka praegu ei oleks tekkinud alternatiivset varianti, siis otsisin võimalusi muudatusteks niikuinii. Tulnuks need siis uuest kalendri- või kooliaastast. Küsimus oli kindlasti ka see, et kas saan jätkata Emmastes/Hiiumaal või kiikan kaugemale.

Lühidalt öeldes olin oma sees n-ö ummikusse jooksnud. Või täpsem oleks ehk väljend, et tekkinud oli teatud sasipundar, mille lahti harutamine suuri väljakutseid esitas.

Ainus, keda ma süüdistada saan, olen mina ise. Ise olen valikuid teinud, ise vastutan. Samas ilmselt alati ei ole ma enda jaoks osanud parimaid valikuid teha.

Paraku on mõni asju omasoodu tõlgendanud, aga tõde on, et mul ei ole ega ole olnud kellelegi teisele etteheiteid.

Ega ei saagi ju olla. Ma olen kõigi oma tööaastate jooksul tundnud juhtkonna tuge ja poolehoidu. Ilmselt on oluline abi ka asjaolust, et olen noor ja meesterahvas (viimast rõhutatakse ühiskonnas nii palju, et kohati on tekkinud lausa tunne, et mõni töötabki koolis vaid seepärast, et ta on meesterahvas, mitte tragi õpetaja või ainespetsialist vms). Mul on olnud enamasti ägedad kolleegid. Jah, kõigi inimestega ei olegi ilmselt võimalik ühisosa leida. Aga isegi kui ma ei ole osanud seda piisavalt hästi, ja eriti ilmselt suusõnaliselt, väljendada, siis ma pean neist väga lugu õpetajatena ja hindan inimestena.

Samas ma tunnen, et ma ise ei suuda piisavalt panustada. Ei hüppa üle lati, mille hüppesektoris enda jaoks üles seadnud olen.

Esimes(t)el aasta(te)l nägin koolitööd peamiselt konkreetse ainetunni kaudu. Ehk lähenesin tööle justkui 45-minuti kaupa. Suurt pilti ma nii hästi ei näinud. Ja tunnivälise kasvatustöö ning pädevuste arendamise olulisusest ma ilmselt ka ülearu teadlik polnud. See on kohale jõudnud eelkõige minu seitsmeaastase õpetajakarjääri teisel poolel. Olen püüdnud panustada. Kui hästi, ei saa ma ise hinnata. See on teiste öelda. Ent vaadates parimaid, on tunne, et ma peaksin veel enam suutma, veel enam endast andma.

Ja siin on tõrge.

Kooli asusin tööle ajalooõpetaja asendajana tema puhkuse ajaks. Samal ajal asusin uuesti õppima, inglise keele õpetajaks. Sain aga paari-kolme aastaga kogunenud praktikaga aru, et see ei ole minu tee. Õpetama peaks ikka see, kel silmad klassi ees säravad, kes tegutsemisest vaimustunud on, kes antud aine spetsialist on. Inglise keele osas ma neid kriteeriumeid (enda hinnangul) ei täitnud ja tundus aus teine õpetaja selle jaoks leida.

Alles sel nädalal HTM lasi välja pressiteate, kus oli juttu õpetajate palgatõusust. Mis sealt ehk niiväga kõlama ei jäänud, oli see et 44% Eesti õpetajatest töötab osalise koormusega, kuna mainitud miinimumpalka saavad vaid täiskoormusega töötavad pedagoogid. Ise (egoistlikult, sest õpetaja peaks ikka missioonitundest tegutsema?) arvan, et tippspetsialist võiks endale palga eest ka näiteks autoliisingut lubada. Paraku on palganumber kui mitte kõigis, siis suuremas osas koolides seotud kontakttundidega. Reaalne panus ei pruugi sellega kokku langeda. Eelkõige torkab see silma algklassiõpetajate osas, kel kontakttunde oluliselt vähem, kui nende tegelik panus õpilaste suunamisel/kasvatamisel.

Ma olen väga tänulik, et kool mulle täiskoormust pakkunud on. Samas olen ise teinud kehvasid valikuid.

Suurel koolil on omad plussid, omad miinused. Väikesel omad plussid, omad miinused. Viimase puhul on klassid väiksemad ja kontakt õppijaga vahetum, seega lihtsam ainet edasi anda, korda hoida jne. Muidugi erijuht on väga väikene klass, ütleme kuni kuus õpilast, kus tõhusat ja kaasaegset õppetööd korraldada on samuti suur väljakutse. Aga miinuseks on tundide arv. Näiteks keemiat terve põhikooli peale 4 või ühiskonnaõpetust 3 ainekursust (s.t. 35 nädalast/tunnist tsüklit).

Ehk et ma võtsin sel õppeaastal küll vastu nelja õppeaine andmise, ent ei ole suutnud end piisavalt edukalt n-ö neljaks tükiks jagada.

Või tegelikult suudaks. Kui oleksin saba ja sarvedega õpetajaameti juures. Millegipärast 50-tunnised töönädalad kellegi unistuste nimekirjas ei ole. Kohe kindlasti ei mahtunud minu töönädalad 40 tunni sisse ära. Samas tean ka kolleegide hingestatud ja kellale mitte tähelepanu pööravat panust. Ehk ei arva, et oleksin erand või eeskujuks selles osas. Käib justkui ametiga kaasas.

Iseendale ja tulevikule mõeldes otsustasin edasi õppida. Et haridusvaldkonnas, siis arvasin, et sellest on ka koolile tulu. Ja mul on hea meel, et kool on mulle selleks rohelise tule andnud. Muidugi, üsna keeruline on olnud aega leida. Eriti kuna ülikoolis käik tähendab et mitu tundi kaob lihtsalt maanteele ära...

Samamoodi on südames/hinges alati olnud soov kohaliku elu korraldamisel kaasa rääkida. Seega veidi aega/energiat peaks selleks ka jääma.

Iseenesest ei ole siin tegelikult midagi üleloomulikku ja kõike on võimalik teha/jõuda. Tuleb lihtsalt osata aega sättida ja jagada. Nii nagu keegi õppejõududest ütles: sul ei ole asja X jaoks vähe aega, see lihtsalt ei ole sinu jaoks prioriteet.

Ega ma ei tea, kas seegi tekst tegelikult midagi selgitas... Nii nagu viitasin, on see minu jaoks emotsionaalne teema ja mingi segadus on ilmselt senimaani hinges.

Aga arvan, et praegu on õige paus teha. Et mitte jõuda selle hetkeni, kus sul silmad enam ei sära ja kus peamine argument selle ameti juures püsida on palgapäeva ootus. Arvestades ka ühiskonna ootuseid sellele ametile või ka minu enda poolt seatud norme. Termin läbipõlemine ei ole ehk kõige õigem, aga oht millekski taoliseks oli kindlasti olemas.

Eelkõige häirib mind see otsus just õppijate tõttu, sest meil oli väga hea klapp ning koostöö. Mul on suur rõõm, et saan nii palju positiivset kaasa võtta. Õppisin neilt äraütlemata palju. Ega ma ilmaaegu hommikuti ei öelnud, et lähen kooli, mitte et lähen tööle.

Samas ma ei ole ka varjanud, et eesootav mulle meeldib ja positiivses mõttes väljakutseid esitab. Olen ootusärev ja valmis täiega panustama. Mida peaks kergendama see, et eespool mainitud kolmest senisest peamisest tegevussuunast kaks langevad edaspidi kokku ja et ülikooli osas olen valmis teatud mööndusi tegema.

Ma loomulikult ei tea, kas valitud tee on õige. Või kas ma aastate pärast vaatan sellele tagasi kui õigele otsusele. Ja nii nagu ma juba varem kirjutasin- minu otsus, ise vastutan. Ainus, mida ma palun, on veidi mõistmist.

Aitäh teile, kellega mul oli au seda teekonda jagada.