Reede, 8. november 2013

Oma laulu ei leia ma üles

Põhimõtteliselt oli minu inglise keele õpingutest ja tööst selle aine õpetajana niipalju kasu, et sain aru, et mind selleks ei ole loodud. Paber on küll taskus, teadmised olemas, usun et valdan teemat piisavalt, aga no kui silmad ei löö ikka seda tehes eredalt särama...
Kõhklesin juba kevadel, rääkimata suvest, et kas võtta viienda klassi inglise keele tunnid. Et teise keeleõpetaja koormus oli suurem, puhtalt kehalise kasvatuse õpetajana ei ole mul ka mitte poole kohaga tööd ning direktor seda soovis, võtsin uue klassi. Täna istusime maha ja uuest aastast läheb see klass siiski üle teisele õpetajale.
Ehk siis võtsin vastu otsuse- minu enda klass on viimane, kellele seda ainet õpetan. Kui mõtlen, et kevadel lõpetab üheksas klass, siis jääb inglise keelt mulle veel vaid veerand koormuse jagu.
Ühelt poolt olen rõõmus. Tunnen sisemiselt, et ma tõesti ei ole selle aine õpetajaks loodud. Eriti selliste tehniliste võimalustega. No ei saa minu nägemuse järgi kaasaegset keeletundi anda, kui sul on kasutada antud vaid CD-makk... Ja ajada näpuga järge, et kas mõneks tunniks pääsed klassi, kus on projektor olemas, ka ei meeldi. Nii ei saa ainetunde planeerida. Lisaks on oluline õpilaste vaatenurk. Arvan, et kui ma ise ei tunne end 100% selle aine õpetajana, siis on nende suhtes aus sellest üldse loobuda.
Teisalt ei ole ma nii rõõmus. Väiksem koormus tähendab väiksemat palka. See aga ei tähenda väiksemaid arveid. Niisamuti on sidusus töökohaga väiksem. Töökoht mulle iseenesest ju meeldib. Aga annan endale aru, et see ei ole kriteerium minu palgalehel hoidmiseks. Midagi tuleb vastu anda.
Küll tunnen, et need ei ole inglise keele tunnid...

Kommentaare ei ole: