Algatuseks tunnustan. Reformierakonda, et nad opositsioonis olles katuseraha jagamisest Riigikogus loobusid, vähemalt viimasel kahel aastal.
Kutsusid üles sellest süsteemist üldse loobuma.
Endine rahandusminister Aivar Sõerd ütleb, et katuseraha jagamine tuleks lõpetada: "Riigikogu ei peaks tegelema katuserahadega, vaid eelarve sisuliste ja suurte küsimustega. See devalveerib eelarve menetlust, see devalveerib riigikogu tõsiseltvõetavust eelarve menetlemisel."
Teine endine rahandusminister Jürgen Ligi täiendas: "Ma olen vastu isegi formuleeringule, nagu tegu oleks "regionaalsete investeeringute" või "katuserahaga". Siin on kanditud eelarveraha isikliku populaarsuse nimel, tihti endaga seotud ettevõtmistessegi ja Tallinnasse, mis lisaraha ei vaja."
Nüüd aga, olles valitsuserakond ehk omades rohkem võimalusi (st suuremas mahus) raha suunata, hakkab seisukoht teises suunas liikuma. Umbes sinna, kuhu endine Riigikogu esimees Henn Põlluaas oma hinnanguga põrutas - riigikogu liikmed ei saa riigieelarvest aru, samas kui katuserahad on lihtsasti tõlgendatavad ja läbipaistvalt jaotatud.
Kuna riigieelarve on umbes tuhat korda - mõniteist miljardit versus mõniteist miljonit - suurem, kui Hiiumaa valla eelarve, siis piltlikult öeldes loobuvad parlamendisaadikud arutamast, kuidas ja kuhu suunatakse sotsiaal- või haridusvaldkonna raha, mis moodustab üle poole eelarvest. Selle asemel oleksid rõõmsad, et saavad otsustada, kuhu anda toetust 5 või 10 eurot.
Teiselt poolt on tegemist korruptsiooniga. Tõsi, üsna avaliku korruptsiooniga. Aga toimub avaliku raha suunamine suvaliselt valitud inimestele, asutustele. Märkimisväärsel osal juhtudest on olemas otsesed seosed raha saaja ning jagaja vahel.
Ja lõppeks on lihtsalt kurb. Kurb, kui mõni rahvaesindaja tõepoolest usub, et "selliste vägitükkidega" nagu katuseraha suunamise üle otsustamine ongi inimeste esindamine riigi tasandil. Et sedakaudu juhitakse riiki ja suunatakse riigi arenguid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar