Sport

Nii lühikeseks minu ametiaeg sporditöötajana jäigi. Ametiaeg ongi tegelikult vale maiguga sõna, sest pigem sain lihtsalt suvel tühja koha enda koordineerida. Tõsi, eesmärk oli sellega kaugemale jõuda, kui praegune hetk. Aga eks elu teeb omad korrektuurid.

Tegelikult tegi haridus- ja kultuurikomisjon juba 2014. aasta jaanuaris protokollilise otsuse vallavalitsusele. Leida MTÜ, kes võtaks üle sporditöötaja kohustused, samas saaks tema palgafondi, et end majandada ja omamaks projektide omaosalust. Oli/on selge, et (pelgalt) see töötasu (praegu 64% miinimumpalgast) ei motiveeri kedagi tõsiselt panustama. Või siis täpsemalt sõnastatuna: nii tõsiselt panustama, et sellega ka reaalsed ja positiivsed arengud spordibaasis ja valla spordielus laiemalt aset leiaksid.

Lihtsalt istumise või töö tegemise imiteerimise eest palka maksta ei ole mõtet.

Miks aga MTÜ? Sest vallal pole raha või soovi sporti piisavalt panustada, mistõttu spordiinventar tuleks välja vahetada (ja pigem nüüd kui tulevikus) projektide kaudu, spordiüritused vajavad nii või naa tuge projektifondide ja ettevõtjate poolt. Seda saab lihtsamalt teha MTÜ kaudu.

Teisalt on selge, et palk ei ole või ei tohiks olla ainus motivaator. Minu puhul kindlasti mitte. Peamine oli soov siinse spordikompleksi võimalused järk-järgult välja arendada. Ehk olemasolevat natukene lihvida ja see eesmärgipäraselt toimima panna.

Olen aga aru saanud, et tegevjuhtkonna tasandil ei ole see eesmärk oluline teetähis. Aastatagust komisjoni ettepanekut tõsiselt teemaks ei võetud. Jah, jutuks oli korra-paar. Aga mingeid arenguid ei toimunud. Kahe kuu eest tehtud ettepanek avada spordihall vallaelanikele ühel päeval nädalas tasuta, ei ole siiamaani ametlikku vastust saanud. 

Kõrvalepõige: mina ei ole siiani veel aru saanud väitest, et väike vald on parem, kuna otsused tehakse siinsamas ja kiiresti, arvestades ka kohalikke soove-olusid.

Selge on see, et midagi seisma ei jää ja seda ma ei arvagi. Ise kindlasti püssi põõsasse ei viska. Aga tegelen vaid sellega, kus näen, et on võimalik midagi teha, ja teha nii, et takistusi ei seata/kunstlikult looda ja tulemus on ka.

Volikogu

Järjekordne istung selja taga.

Lühidalt. Eelarve sai vastu võetud. Positiivse poole pealt tahaks nüüd uskuda, et näeme mõne kuu pärast reaalset tulemust taasavatud tankla näol.

Arvan, et õige samm oli ka lasteaiaõpetajate palgatõus. Tõsi, selle teemaga peab veel edasi minema eesootavatel aastatel.

Ja kindlasti oli vajalik liigutus luua kultuuritöötaja ametikoht, mida haridus-kultuurikomisjon juba üle aasta tagant utsitanud on.

Mis mind kripeldama jäi, oli see, et kui eelarvekomisjoni otsus oli ühtlane 5%-line palgatõus, siis tegelikult see päris nii ei olnud. Paar ametikohta (nt paari allasutuse koristajad) jäid justkui kahe silma vahele.
Juhtisin sellele ka volikogus tähelepanu, ent enamus leidis, et selle teema juurde võib nt mais lisaeelarve raames tagasi tulla. Meeldiks ka see, kui kooli tugipersonali õpetajatena väärtustaksime ja seda ühtlasi palganumbris välja näitaksime.

Samas tundub, et arutelu jäi täiesti mõistlike raamide piiresse. Ja lõppkokkuvõttes teebki enamus otsuseid. 

Kool

Reedel alustan taas õpinguid. Jättes praegu sisu kõrvale ehk ei keskendu valitud erialale, on küsimus, et kas mul on liiga palju vaba aega.

Ei ole, oleks lihtne ja lühike vastus.

Aga eks aeg on paljuski planeerimise küsimus. Ehk kõik on võimalik, kui asju ise sättida oskad. Ja tahad. Tõsi, see eeldab, et planeerimata-ootamatud asjad teele ei hüppa. Ja tõsi on ka see, et paraku nad seda ikkagi kipuvad tegema. Aga eks tuleb siis kõrgemale ehk neist üle hüpata, mitte otsa joosta.

Ülikooli osas on aga ootused ühest küljest enesetäiendamise osas. Teisalt vaheldus. Ja loomulikult ka asjaolu, et õpetaja peakski aeg-ajalt, samas pikas plaanis vaadatuna regulaarselt end ka õpilase rolli asetama. Oskus asju teise nurga alt näha on väga väärtuslik.

Solvumine

Väikeses kohas elades tuleb pidevalt arvestada sellega, et kui räägid (või veel hullem: kritiseerid, teed märkuse) mingi tegevuse, ametikoha jms kohta, siis on selle taga alati keegi, kes sellega otseselt või natukene vähem otseselt seotud.

Ja pahatihti ei suudeta siis oma (või oma lähedase) isikut antud kohast/tegevusest eraldiseisvana vaadata.

Näide 1. Juhin kolleegi tähelepanu sellele, et väravate liigutamiseks tuleb neid tõsta (paludes kedagi appi), mitte ei tohi mööda põrandat lükata-lohistada. Tagajärg: solvumine. Isiklik solvumine. Sest ma sean kahtluse alla tema kui õpetaja. Aga mitte tegevuse. Ei saa aru.

Näide 2. Valla eelarve. Esitasin muudatusettepanekud. Küsisin ja kommenteerisin üht-teist ka eelarvekomisjoni koosolekul. Ja selguse mõttes toon veel välja, et need puudutasid konkreetselt eelarveridasid ehk valikuid, mis me teeme ja sellega kaasnevat mõtet, et kas need valikud on käesoleval hetkel kõige õigemad. Tagajärg: solvumine. Isiklik solvumine. Sest ma arvan, et numbrid on pliiatsist imetuna ridadele kirja saanud. Ei saa aru.

Kodutütred

Vot selline asi suruti pihku. Tore üllatus. Samas veelgi parem oli ära proovida Saaremaa spaavõimalused. Üsna rahulik (loe: inimestest üsna tühi) on jaanuarikuus seal. Aga seda mõnusam puhata.

Klassid

Käesolevast veerandist olen kahe klassi klassijuhataja.

Ehk sama raha eest rohkem tööd :) Ei, tegelikult ei ole ma sellele teemale ehk klassijuhatamisele kunagi sellest aspektist lähenenud. Nii ei saagi. Klassijuhatajaks olemata oleks koolitöö kuidagi lihtne ja samas ka üksluine. Oled nö spetsialist, viid oma erialatunnid läbi ja ukse taga võid kõik unustada ja muule keskenduda. Klassijuhataja töö maalib aga sootuks laiema ja värvikama pildi koolielust.

Samas konkreetse muudatusega nõustudes teadsin, et see minu ja nende eelmise klassijuhataja omavahelist läbisaamist ei paranda. Vähemalt ühelt poolt vaadates. Aga eks pean sellega leppima. Lähtusin konkreetselt sellest, et seeläbi muutub ehk ühe seltskonna vaade koolielule grammivõrragi optimistlikumaks.

Tants

Mingil moel sattusin jällegi, küll üle pika aja, tantsimise juurde.

Põhimõtteliselt tore vaheldus. Ja vast mööda külge maha ei jookse. Isegi arvestades minu oskamatust :)

Mis minu jaoks aga segaseks jääb, on tantsude õpetamine. Ei, juhendaja on väga pädev ning sinna taha ei jää midagi. Ent ülesehitus... Mulle istub, ja tõenäoliselt olen sellega ka ära harjunud, jalgpalli süsteem. Ehk et nüansside selgeks tegemise faasiks on jalgpall kui mäng juba selge. Kuidas mäng algab ja mis on eesmärk, kuni lõpuvileni välja. Liikumist, söötmist jms saab seejärel juurde õppida. Tantsutrennis võtame aga jupike siit ja jupike sealt. Kui tervikuni jõuame, on kõik sassis :)  Samas, võib-olla olen lihtsalt ise saamatu :)

Leping

Sain kirja Kultuurkapitalilt. Tahavad mulle stipendiumi anda. Aktiivse tegevuse eest Emmaste ja Hiiumaa spordielus.

Iseenesest vahva. Esimest korda (vist?) kui vabatahtliku tegevuse eest midagi materiaalset pakutakse. Türil öeldi näiteks selgelt, et põhimõtteliselt nad raha või muud väärtuslikku ei anna. Sest vabatahtlik tegevus tähendabki, et inimene teeb seda vabatahtlikult ja ei saa ega ootagi selle eest midagi vastu.

Aitäh, Liina, et taotluse Kulkale esitasid ja et oled märganud.

Kõne

Kolmapäeval sain kooli lauatelefonile kõne. Juba ainuüksi see on äramärkimist väärt fakt, kuna seda just tihti ei juhtu.

Lühidalt aga sisust. Helistati Pollist. Proua, kes veerandsaja aasta eest mind hoidnud ja meie naabruses elas, võttis ühendust. Luges sealsest maakonnalehest minu kohta ja selle kaudu oskas ühendust otsida. Aastatega oli omavaheline kontakt katkenud.

Keskkogu

Nädalavahetus Pärnus. Noorkotkaste malevapealike keskkogu.

Tõsi, ametlik ametinimetus on mul malevkonnapealik (ehk malevkond on maleva väikeveli). Hiiumaa eripärade ja väiksuse tõttu. Ent sisult võetakse seda võrdsena malevkonnapealikega. Just selle sama teema võttis noorkotkaste peavanem vestluse käigus põgusalt üles. Et järsku võtan peagi malevapealiku rolli. Ehk miks mitte ei võiks hiidlane Läänemaadki juhtida. Ei tea, millega silma on õnnestunud jääda.

Samas nädalavahetus oli sobilik. Ehk et koosolekute ja muu säärase nö asjaliku kõrval sai korralikult süüa, spaakorruselt läbi astuda ja puhata.

Sport

Esmaspäeval lõpetasime 1. klassi kehalise tunni Ragnari Klavani intervjuu (osalise) lugemisega. Räägin parasjagu, kus Klavan mängib ja proovin ilmestada, kui kõrge tase see on. Tõuseb käsi. "Kas see on see klubi, kus sina ka mängisid?"  Vähemalt teavad, et õpetaja mängib ka kusagil :)

2015

Mõnda, mis ees ootamas. Mitte uusaastalubaduste kontekstis, sest uusaastalubadus kui selline on natukene võlts ja kunstlik. Pigem lihtsalt mõtted, ideed, plaanid.
Haridusmaastikul asun ise taaskord õppija rolli. Kõrgemal tasemel kolmandale ringile. Haridustehnoloogia seekord. Jah, võiks ju hoopis magistrikraadi järele minna. Aga siin on mitmed pisi-pisikesed vastuargumendid. Igal juhul järgmine kord saab siis magistrantuuri uks avatud :)
Novembris nõustusin jätkama Noorkotkaste Hiiumaa malevkonna pealikuna. Ühest küljest ei ole ajaressurssi ülearu, aga selle olen ka seal välja öelnud ja see on aktsepteeritav. Lisaks on seal rühmajuhtidena tragid naised tegutsemas, kes nö igapäevase toimimise eest hea seisavad. Enda jätkamise osas pidasingi oluliseks, et poiste tegevust juhiks meesterahvas. Mitte et naised asju kehvemini teeks (pigem vastupidi), ent nii psühholoogiliselt, loogiliselt kui omast kogemusest tean, et mõjub paremini, kui asi sooliselt nii kaldu ei ole. Lisaks on mul hea meel, et noortejuhid kinnitasid üksmeelselt välja pakutud kandidaadi malevkonnapealiku abi kohale. Loodan Silverist tõhusat abi ning näen potensiaali võtmaks kohustused üle. Oluline märksõna otsustamisel oli Võidupüha paraad, mis toimub Hiiumaal. Võõrustajamaakonna malevkonnapealikuna õnnestub asjas üsna sees olla.
Selge soov ja siht on valla spordielus positiivne arengutõuge esile kutsuda. Eks paljuski sõltub see ka Tõnisest. Aga ka teiste spordiinimeste ja spordisõprade soovidest, huvist ja panusest. Üksi ei tee paraku midagi. Sellest aga hiljem pikemalt. Loomulikult tahaks ka ise organiseeritumalt ja rohkem sporti teha. Arengu suhtes on oluline leida aega ja võimalused ka taastumiseks-puhkamiseks.
Mõtlen, et ka kohvitarbimist peaks vähendama ja kindlasti sooviks rohkem raamatuid lugeda :)

2014

Üks aasta on taas ajalooks saanud. Vastuoluline aasta. Minu jaoks. Võib-olla ka riigi, isegi maailma mastaabis vaadatuna. Aga peatun peamiselt iseendaga seotul.

Oluline samm oli kindlasti jalgpallitreeneri C-kategooria litsentsi omandamine. Pikad päevad pealinna sõidu tähe all, õnneks oli koolitus sisult huvitav. Ja kuigi minust suure tõenäosusega ei saa põhikohaga, veel enam professionaalset treenerit, siis usun, et seal omandatut on võimalik ka mujal rakendada. Rääkimata sellest, et seda oma kire ehk jalgpalli juures kasutada.

Kui jätkata jalgpalliga, siis mahtus aastasse põnev MM. Ühtlasi kogesin jällegi, kuivõrd sügavale meie ühiskonda on jalgpall tegelikult pugenud. Arvestades kui palju ja kui erinevates seltskondades MM- ehk jalgpallist räägiti. Olgugi, et rõhuasetus ja vaatenurgad olid erinevad. Aga peateema- jalgpall- ikkagi üks.

Tiitlivõistlustest jääb kindlasti meelde ka Meistrite Liiga finaal. La decima. Kümnes tiitel, mida nii kaua oodatud oli. Ja kuidas see saavutati! Võimas. Kindlasti mäletan selgesti 2002. aastat ehk Reali üheksandat karikavõitu. Kas aastat 2000 mäletan või on see hilisemate mälukildude tekitatud virvendus, ei oska öelda. 1998. aasta finaali ma pigem ei vaadanud. Küll tean, et vutti siis ehk sajandivahetusel juba jälgisin. ML-i ka. Kolmapäeviti oli tollal Paladel korvpallitrenn ja õhtul veel spordihall tasuta kõigile avatud ehk võimalus ka täiskasvanutega mängida. Ööbisin siis vanaema pool. Mäletan, et tihti juhtus, et väsimus sai võitu ehk mängu lõpuni vaadata ei jaksanud. Siis polnud ka internetti käepärast, rääkimata sellest, et see taskus (ehk mobiilis) oleks. Seega kulus veel üksjagu aega, kuniks tulemused teada sai. Aga 2002 on eredalt meeles. Eelkõige muidugi Zidane fantastilise üle puusa löögi pärast. Sellest ajast saadik olen Los Blancos´ele kaasa elanud.

Ja jalgpalli mahtus aastasse üldse palju. Suuremalt jaolt nö kohalikul ehk Hiiumaa tasandil. Noorte trennid ja Linnameeskonna tegemised.

Veebruarikuu teine pool on aeg, mille põhjal tahtsin aasta ebaõnnestunuks lugeda. Tegelikult ei saa ma seda aga teha. Tagantjärele vaadates ja mõeldes, arvan, et olen seda taaka piisavalt palju kandnud ja edasist elu ja olemist mõjutada lasknud. On aeg sel minna lasta. Minevikku ei muuda. Muuta saab vaid seda, mis ees ootab. Tahan uskuda, et raskused on selleks, et need ületada. Et siis tugevamana edasi minna. Tahan uskuda, et olen sellest kõigest midagi vajalikku ja kasulikku kaasa võtnud.

Mitme koha pealt on minu silmad nüüdsest (rohkem) avanenud. Olen ka (veel enam) aru saanud, et tegelikult on maailmas headust palju rohkem kui kurjust. Häid inimesi on meie ümber palju, tihti ei pane me neid lihtsalt tähele või võtame iseenesestmõistetavalt. Nii ei tohiks. Niisamuti tuleb enesele selgeks teha, mis on meie elus tegelikult prioriteedid ja siis neile panustada.

Naistepäevast alates olen nö taastunud. Sport ja sõbrad on tõhusaks toeks olnud. Raske on seda väljendada, kuivõrd tänulik ma olen end ümbritsevatele headele inimestele. Ja neid on ootamatult palju olnud. Ma ei taha kirjutada, et loodan saada võimaluse nö võlg likvideerida, sest see tähendaks, et keegi peaks oleme situatsioonis, kus tal on abi/tuge vaja. Ideaalis loodan, et sellist vajadust ei teki.

Mida ma aastal 2014 veel ei osanud, on oskus puhata. Tõsi, aasta lõpus ma proovisin selles osas end parandada. Aastat tervikuna vaadates on aga parandamisruumi piisavalt. Põhiküsimus ei olegi ajas, sest see on üldjuhul ikka planeerimise küsimus. Küsimus on, kuidas puhata. Puhata nii, et selle läbi välja puhkaksid.

Vaadates veel aastale tagasi, siis palju auru on läinud volikogu ehk valla tegemistele. Sealhulgas torkisin kõvasti tagant arengukava koostamise protsessi ja andsin sinna ka ise panuse. Tõsi, asi ei ole veel lõpule viidud, ent siiski, palju on tehtud.

Positiivsena saan ära mainida oma komisjoni (jah, mitte nüüd selles mõttes minu oma- tähtsustan kõigi panust võrdselt, aga eelarvekomisjon või arengukava koostamise komisjon või revisjonikomisjon jäid kuidagi kaugeks, et neid omaks pidada). Ääretult meeldiv seltskond, mis tänu naiste oskuslikule suunamisele on kenasti ühte kasvanud. Ja ma arvan, et valla tegemistesse on ka kiiduväärselt palju panustatud.

Eelpool mainitu on aga vabatahtlik tegevus. Ehk see, mille eest palka ei saa. Või kui üdini aus olla, siis see, millele peale tuleb maksta. Sestap olen väga õnnelik, et põhitöö ja ülemus seda võimaldavad. Ja taaskord, kuidagi imelik on õpetajaametit tööks pidada. Kutsumus ehk veel. Aga töö. Töö justkui eeldab, et teed midagi palga teenimise eesmärgil. Koolis käies seda tunnet küll ei ole. Teen seda, mida ma teen, rõõmuga. Suure rõõmuga. Jah, on häirivaid tegureid. Ja võib-olla olen end aastal 2014 neist liialt segada lasknud. Aga neist tuleb üle olla. Ja ma olen.

Kalendriaasta lõpp on aga justkui märk kusagilt kõrgemalt/kaugemalt olnud. Kinnitus, et oled õigel teel. Et just see on rada, mida mööda pead kõndima. Aasta ringijuht/koolitaja. Aasta vabatahtlik. Tänukiri Kultuurkapitalilt panuse eest maakonna spordielus.

Ilma halvata ei oskaks me hinnata head. Nii on. Hüvasti, 2014!