Aaviksoo

Enne jaane võeti Riigikogus kiirustades uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus vastu. Kohe peale jaanipühi teatas minister Aaviksoo, et tahab õpetajate palga alammäära 800 € peale tõsta.

Ei usu, et need kaks juhuslikult ühte auku langesid. Eks Jaagul läks juba liiga tuliseks tagumiku alt.

Seadusest loen välja üksjagu õigeid samme, aga ka selliseid, millel halb mekk juures.

Olen poolt, et tugeva riigigümnaasiumi tagamine igas maakonnas on õige samm. Kui põhikool peaks olema lapsel võimalikult kodu lähedal, siis gümnaasiumi puhul ei pea ma seda enam nii oluliseks. Olulisem on koolis valitsev õhkkond ja haridustase. Niisamuti ei näe ma, et % nii suur hulk noori peaks üldse gümnaasiumi valima. Kutsekoolidesse on meil kõvasti investeeritud ja arvan, et asja eest. Kutseharidust peaks Eestis veel enam väärtustama ja loodan, et sinna läheb lähiaastatel ka suurem hulk noori.

Olen väga nõus HTM eesmärgiga: "Õpetaja tööd tasustatakse lähtuvalt tegelikust töökoormusest ja töölepingus kokku lepitud tööülesannetest." See tähendab, et "õpetaja töökoormus ja töötasuarvestus lähtub õpetaja kõikidest ülesannetest, mitte ainult kontakttundidest."

Ilus eesmärk. Aga keeruline teostada. Vähemalt esialgu. Näen ju süsteemis sees olles, et ressursse napib. Rahalisi, ma mõtlen.

Sestap saan aru ka Reemo Voltri, Eesti haridustöötajate liidu juhatuse esimehe väitest: "Õpetajate soov on, et kehtestataks klassitundide maksimummäär."

Praegu makstakse palka selle eest, mitu tundi nädalas klassi ees läbi viid. Kas ja mida sa tunniväliselt panustad, palganumbrit välja kirjutades (üldjuhul) ei arvestata. Ühelt poolt on kord ja konkreetsus, teisalt võib valitseda ebaõiglus. Üks panustab palju, aga et tal on tunniplaani järgi vähe tunde, tuleb seda teha aitähi eest. Jah, alati on võimalus ju preemiat maksta vms., aga raha lihtsalt ei ole.

Uus süsteem saaks toimima sel juhul ja vaid sel juhul, kui leitakse ka lisaressursse. Ja need peavad KOVide ja koolideni jõudma!

Mingil moel ei saa vastu olla ka sellele, et riik võtab suurema vastutuse kvaliteetse õppekirjanduse olemasolu eest. Praegu on mitmel pool kurb olukord, et seaduse järgi tuli üle minna uuele õppekavale ning see tingis enamjaolt ka uue õppekirjanduse olemasolu. Samas ei jagu raha, et neid õpikuid-töövihikuid hankida... Ja ega see koolisisesele õhkkonnale ka positiivselt ei mõju, kui peab kauplema, kes saab sel aastal uued õpikud, kes jääb ilma.

Niisamuti on õige otsus, et riigi poolt võetakse suurem vastutus tugiteenuste tagamise osas. Tegelikult võiks kogu tugiteenuste, s.h. kõigi tugispetsialistide, teema vastutus olla riigil. KOVid on erineva võimekusega, ent lapsed on üle riigi ühed ja vajavad sarnast tuge. Endal on küll väike tööstaaž, aga ühtteist olen tähele pannud, lisaks on mul nö varasemad vaatlused ja kolleegide mõtted. Mida aasta edasi, seda enam on meil koolis HEV ehk hariduslike erivajadustega õpilasi. Ja kui nendega peab tegelema aineõpetaja, mitte tugispetsialist, siis oma aine edasi andmine on pehmelt öeldes raskendatud. Kui varakult probleeme välja ei juuri, on inimesel edasisel eluteel keeruline.

Kindlasti ei ole ma aga nõus keskkooli riigieksamite lävendi alla laskmisega. Keskkoolis õppinult ootan ma riigieksamil ikka märksa rohkem kui üht protsenti teadmistest. Nagu ka eespool kirjutasin, tuleks hoopis suurem osa noori suunata kutsekooli. Ja selle arvelt peaks gümnaasiumis latti tõstma.

Enda kogemusestki võin öelda, et kui eksami läbimiseks piisanuks 1%, poleks paljudel mitte mingisugust motivatsiooni olnud. Ega see 20% teab mis kõrge latt ei ole, aga parem ikka. Kuigi õige oleks ikka see, et vaja on 50%.

Niisamuti ei saa ma nõus olla, et klassijuhatamise eest pole vaja maksta lisatasu. Ja mitte sellepärast, et ma ise olen klassijuhataja. Kuigi tänu sellele tundub mulle, et ministrihärra pole elu jooksul seda ametit pidanud. Sest ta vist ei saa aru, mida see amet tähendab. Või on tal mõte selle tähendust muuta. Aga see ei ole asi, mille muude asjade kõrvalt nö jooksu pealt ära teed. Loomulikult on selle juures omad rõõmud ja meeldivad küljed, aga see nö vabatahtlikuks tööks muuta pole ka õige samm.

Uue seaduse nõrgim külg ongi see, et sel on kiirustamise mekk man. Usun, et HTMis ja ka parlamendi komisjonis teatakse, et juulis õpetajad (ning koolid) puhkavad. Seda enam närune on see, et seadus jõuga enne jaanipühi vastu võeti. Võinuks seda siis kevadel teha. Ja üldiselt sõltub kogu seaduse rakendamine selle parimal moel Aavikoo võimest HTMile riigieelarvest raha juurde saada. Pelgalt ministeeriumisisesest ümbertõstmisest kipub vist väheks jääma.

Vorm

Jaanipühade eelne ja aegne trall ning korraldamine on energiavarusid jõudsalt söönud ning vormikõvera alla viinud. Lisaks see paistetuse teema...

Kolmapäeval trennis oli lihtsalt väsimus, aga selleks hetkeks polnud paistetus veel täielikult taandunud ja väsimus tundus loogiline ja normaalne.

Neljapäeval läksin jooksma. 6 km normaalses tempos. Andis hea ülevaate, et võhmaga on probleeme. Täna rahvaliiga mängus, kus vastase lihtsalt üle oleks pidanud jooksma, sain sellele veelkord kinnitust.

500 miljonit

Global Rich List väitis, et olen sissetuleku põhjal maailmas esimese 8,25% seas. 

Teiste sõnadega: "That makes you the 551,795,752nd richest person on earth by income." 

Natukene veel ja olen sissetuleku põhjal maailmas esimese 500 miljoni seas :)

Veidi rohkem mõtlemapanevad olid aga väljatoodud faktid. Näiteks Ghana keskmine töötaja teenib 5 eurosenti tunnis. Või et minu kuupalgaga saaks maksta 87 Malawi arstile palka.

Pool ööpäeva

Õhtul võtsin kodus haiglast kaasa antud ampullid sisse ja magasin väikeste pausidega 12 tundi. Olen väga rahul :)

Samas on ikka veel väsimus ja kõik päris korras ei ole. Sestap oli täna ka puhkepäev.

Peale lõunat oli väikeste poistega jalgpallitrenn. Kui tuppa tagasi suundusin, ütles üks: "Mis sa sinna lähed, sa oled ju kogu aeg toas." Vastasin, et ohhooo, kas tõesti. "Jah, õues sind igatahes näha ei ole." Vot siis.

Eile vennaga. "Nii, nüüd sa enam varjata ei saa, et sa tulnukas oled. Olen seda kogu aeg arvanud, et sa oled."

Tilgutid

Nagu pealkiri teatab, lõppes minu jaanipühade periood tilgutite all. 

Ent kõigest järgemööda.

Reedel Hiiumaa naiste meistrivõistlused jalgpallis 1. korda. Vägev vutipidu. Neli tiimi pole ehk palju, aga arvestades, et naiste jalgpall astub siin saarel alles lapsekingades, võib päris rahul olla. Eriti kuna mängupilt polnud sugugi halb.

Ise olin siis peakohtuniku rollis. Õrnalt üritasin ka oma naiste/tüdrukute tiimi treener ka olla. Vägev- kella 10st kuni kella 13 ühtejutti käisid mängud. Mina ise siis vile suus platsil nö korda valvamas.

Seejärel kell 1315 Hiiumaa-Saaremaa maavõistlus jalgpallis. Esmalt D1 poiste mäng. Taaskord kohtunik. Sinna otsa 1996. aastal sündinud noormeest mäng. Ja jälle väljakukohtunik. Siin kiskus väljakul korraks isegi päris kuumaks ja ehk võinuks mõnes olukorras asja teistmoodi lahendada. Loodan, et nendest kogemustest õpin.

Siis kiirustasin Peugeot esindusse, et oma auto ära tuua. Sumbuti vajas kõpitsemist.

Ja kell 18 põhimäng ehk Hiiumaa ja Saaremaa meestekoondised. Et Aivar Pohlak oli platsil, siis tegutsesin 1. abikohtunikuna ehk äärel. Kuradi Pohlak, peaks ütlema. Ikka vilistas mängu saarlaste kasuks ära. Üldiselt tundus, et vilepartii oli korralik ja reeglitele vastav, samas mõnel puhul käitunuks mina teisiti. Eriti 90+4 lisaminutil määratud penalti puhul, kus vastavalt reeglitele saanuks asja ka teistmoodi tõlgendada ja 11-meetri karistuslööki mitte määrata. Tagantjärele on mul isegi rõõm, et läks nagu läks, sest Hiiumaa väravavaht Gustav Kotkas hoidis enda penaltitõrjumisoskuse (loe altpoolt) järgmiseks päevaks. Kui Pohlak jätnuks olukorras karistuse määramata, järgnenuks penaltid. Aga läks teisiti ja Saaremaa lahkus 1:0 võiduga.

Foto: Kristi Linkov

Õhtul koju ja pühapäevaõhtust tööpäeva ette valmistama. Aga kell 22 olin juba voodis ja nii magusat ning pikka, ca 0600 paiku ärkasin, und pole ammu olnud.

Laupäeval korjasin kõigepealt meie valla kodutütred peale ja viisin nö kogunemispunkti, kust nad Haapsalu poole sõitsid, et Võidupüha paraadil marssida. Seejärel tagasi Emmaste ja poisid peale, et meeste MV-le suunduda.

Järjekordne pikk jalgpallipäev. Et mõni töömees oli õhtu pikaks lasknud, läks hommikul organiseerimistöödega üsna kiireks. Aga saime hakkama. Rõõmsaks uudiseks oli ka see, et üks sats jättis tulemata ja osales 10 tiimi. See tähendas kahte võrdset alagruppi ja veidi lühemat tööpäeva.

Arvan, et loosiõnn soosis meid alagrupiga. Esimene vastane pakkus ainsana tõsist vastupanu, aga et nemad polnud kella 10ks veel väga värsked ja meie kokkumäng vajas harjutamist, jäi mäng 0:0. Sealt edasi tulid suured võidud ja nende toel võitsime alagrupi.

Veerandfinaalis ei realiseerinud enda võimalusi ära ja jäime 2:0 edu peale. Kui siis vastane ühe tagasi lõi (ainus värav turniiril, mis Kotkase võrku löödi) lõi, läks meie mäng rabedaks, aga võidu võtsime ära. Ja et teine veerandfinaal pakkus tõsise üllatuse- Viskoosa saalihoki poisid võitsid pärast väravateta mängu penaltiseerias oma kodukandi mehi- saime poolfinaaliks tuttav ja jõukohase vastase. Kogu kohtumise domineerisime ning 5:0 võiduga marssisime finaali. Samas seal kordus sama, mis varem- enda superhead võimalused jäid väravaks vormistamata. Ent vastase hoidsime ka nulli peal. Seega penaltiseeria. 3 lööki.

Esimene sees, vastasel samuti. Seejärel kaks mööda- latti ja vv-le sülle. Et aga vastane samuti palli võrku ei saanud- ja selles saab ainuisikuliselt süüdistada meie kollkipper Kotkast-, seis meie jaoks halvemaks ei muutunud. Lisalöögi saime sisse ja näha oli, et vastaste lööja oli kahest tõrjest suure pinge all. Ta lõi siiski hästi, ristnurga suunas. Aga mingil moel kasvatas Kotkas tiivad ja tõi selle ära. Milline thriller. Kolm tõrjet ja meistritiitel meile.

Foto: Argo Nurs

Tiimi Saarnakiga kahasse koostades arvestasin, et enda mänguaeg ei ole kõige suurem. Aga see polnudki eesmärk. Tahtsin ikka medalit ja kui aus olla, siis läksin staadionile ikka kuldmedali järele. Õnneks tuli ära.

Foto: Kristi Linkov

Peale staadioni korrastamist sauna ja kõhutäis sisse ning sadamasse. Sihtkoht Haapsalu. Eesmärk osaleda Võidupüha paraadil.

Ei olnud parim tunne saapaid jalga panna peale seda, kui olid kaks päeva putsades staadionil ringi lipanud.

Aga ära tegime selle paraadi. Teises pooles tuli küll päike täies hiilguses meid paitama, aga ei midagi hullu. Noored olid ka tublid ja pidasid kenasti vastu.

Sealt 1430 praamiga saarele ja koju. Riideid vahetama ja duši alla. Siis otsejoones Kassarisse. Olime kokku leppinud, et tulen 17 ja 1730 vahel. Samas kell 18, kui algus oli välja kuulutatud, oli plats külalistest tühi. Umbes 20 minutit hiljem saabusid esimesed ja kella 20 ajal võis alles tõdeda, et mingi üritus on algamas. Aga see sobis mulle. Seetõttu sain mängude ja pikema jutuga arvestatust hiljem alustada. Ei ütleks, et hiilgavalt oma tööga toime tulin, samas läbikukkumiseks seda ka ei nimeta. Mängud said mängitud ja jutud räägitud.

Kui ca 0030 ajal lahkusin, pidin asuma selge grupijuhi kohustusi täitma. Minu õnn oli see, et erinevates kohtades hakati just siis otsi kokku tõmbama jaaniüritustel. Käinas nt oli sinna jõudes suht tühjus, Hellamaal sumiseti väikeste seltskondadega kadakate vahel. Sõrul oli veidi rohkem inimesi. Sõidutasin ka oma alaealisi vutitiimi poisse, kes kartsid politseid ja ei julgenud ööbimiskoha vahet liikuda. Vahepeal sain magama, et siis 07-08 ajal viimased sõidud teha.

Kui kusagil keskpäeva ajal voodist välja tulin, oli otsaesine ja silmade ning juuksepiiri vaheline ala täiega üles paistetanud. Öösel juhiti ka minu tähelepanu sellele, et otsaesine pole normaalne. Aga arvasin, et see on päikesest või väsimusest vms. Ent mida päev edasi, seda hullemaks asi kiskus. Lõpuks võtsin ette tee haiglasse. Seal pandi mind ca 3ks tunniks tilgutite alla. Arvati, et mingi putukas on mind närinud. Süstiti ka allergia vastast rohtu ja mingid ampullid sain kojugi kaasa. Kui korraks andis asi järele, siis praegu tundub, et paistetus on tagasi. Eks näis, mis hommikul saab. Loodan, et olukord on siiski paranenud.

Jalgpall

Suht raske on end kokku võtta, kui oled sisimas juba puhkuselainele häälestatud. 

Samas ootan ja loodan, et järgmised kaks päeva on küll väga tihe programm, aga see-eest ka ülipõnev.

Puhkus

Lõpuaktus.

Kiire riiete vahetus ja mängu vilistama.

Taas riiete vahetus ja sünnipäev.

Varane äratus, varustuseta discgolf, jalka vaatamine, metsaretk, "väga vajalikud" maadlusmatšid külameestega ja saigi pühapäev otsa.

Väsimus, lebotamine, sõprade külastamine, pokker ja esmaspäev oligi kadunud.

Puhkus lõppes eile õhtul taaskord vutimängu vilistades.

Täna tuli pool päeva arvuti taga veeta, et nö asjalik olla. Õhtul koosolek ja vutitrenn. Kui esimesed 10-15 minutit näitasid hästi, et vahepeal on puhkus olnud, siis peale trenni oli aru saada, kuivõrd vajalik see oli, et meistrikateks hoog üles saada. 

Ees ootab väga tihe nädalalõpp. Reedel hommikust õhtul kella kaheksani kohtunikuna staadionil. Laupäeval vuti meistrivõistlused. Peale seda otsejoones Haapsallu, et pühapäeva hommikul Võidupüha paraadil osaleda. Õhtul lubasin end tööle, jaanitulele õhtujuhiks.

Teisipäevast võiks siis normaalselt puhkama asuda. Raamatud, sport, rand.

Finiš

21 kilomeetrit oli siis selja taga, 100 meetrit veel minna. Urmas Lauri foto.

Maraton

1:49.10

Just selline aeg sai ametlikku protokolli kirja. Kui kuumus kõrvale jätta, siis see aasta oli palju kergem joosta. Tõsi, aeg seda ei näita... sest möödunud aastal oli aeg 1:47.22 Mis panigi veidi imestama. Aga jään siiski rahule.

Jah, eesmärk 1.40-nega joosta jäi kaugele, aga hiidlastest olin teine. Niisamuti ei lõpetanud ükski naine enne mind. Oleks suutnud eesmärgi täita, oleksin kuues olnud. Aga 10. pole ka väga hull. Ja küll täidan sihi uuel aastal.