Tervitussõnad täiskasvanuhariduse inspiratsioonipäeval
Hea meel on olla täna siin Kõrgessaare päevakeskuses – paigas, kus õppimine on saanud igapäevase elu loomulikuks osaks. Seda väga erinevate sihtgruppide seas.
Täiskasvanuhariduse inspiratsioonipäev on meeldetuletus, et õppimine ei lõpe kunagi. Iga päev pakub meile uusi võimalusi areneda, mõista ja kohaneda. Täiskasvanuna õppimine nõuab julgust, sihikindlust ja tihti ka eneseületust. Tunnustus kõigile, kes on selle teekonna läbi käinud, just praegu sel teel sammumas või sellele teekonnale asumas.
Hariduse olulisust ei saa üle hinnata – see on igaühe isikliku arengu, aga samas ka kogukondade sidususe ja ühiskonna tugevuse ning tuleviku alus. Haridus loob sildasid, mineviku ja tuleviku, erinevate inimeste ja elualade vahel.
Tänasel päeval on haridusteemad Hiiumaal eriti aktuaalsed. Kutseharidusreformi tuules seisame silmitsi murega, mis puudutab Hiiumaa Ametikooli tulevikku ja selle seotust Suuremõisa lossiga. See ei ole üksnes ühe kooli küsimus – see on küsimus kogukonnast, küsimus kultuuripärandist, küsimus regionaalsest tasakaalust. Ametikool on koht, kus õppimine saab tähenduse – elulise, kohapealse ja praktilise.
Just täna läks välja ühispöördumine, et Ametikool jääks Suuremõisa südameks. Kui vaadata toimuvat positiivse poole pealt, siis on väga selgelt ilmnenud, et Hiiumaa Ametikoolil, Suuremõisa lossil ja Hiiumaal on palju sõpru ja toetajaid. Loodan, et ka täna siin arutelude käigus jääb kõlama sõnum: hariduse arendamisel ei tohiks lõhkuda seda, mis on tugev ning luues uut ei maksa vana ühe luuatõmbega ära pühkida. Pigem otsime koos viise, kuidas olemasolevat hoida ja seda tulevikku suunata. Meil on vaja tarku otsuseid, mis arvestavad inimeste ja kogukondade vajadustega.
Lõpetuseks jagan mõtet, mis on mulle sümpaatne ning mille autor kirjanik ja futurist Alvin Toffler. 21. sajandi kirjaoskamatu ei ole see, kes ei oska lugeda ja kirjutada, vaid see, kes ei suuda õppida, unustada juba õpitut ning selle asemel uuesti ja uutmoodi õppida.
