Täiskasvanuharidus

Tervitussõnad täiskasvanuhariduse inspiratsioonipäeval

Hea meel on olla täna siin Kõrgessaare päevakeskuses – paigas, kus õppimine on saanud igapäevase elu loomulikuks osaks. Seda väga erinevate sihtgruppide seas.

Täiskasvanuhariduse inspiratsioonipäev on meeldetuletus, et õppimine ei lõpe kunagi. Iga päev pakub meile uusi võimalusi areneda, mõista ja kohaneda. Täiskasvanuna õppimine nõuab julgust, sihikindlust ja tihti ka eneseületust. Tunnustus kõigile, kes on selle teekonna läbi käinud, just praegu sel teel sammumas või sellele teekonnale asumas.

Hariduse olulisust ei saa üle hinnata – see on igaühe isikliku arengu, aga samas ka kogukondade sidususe ja ühiskonna tugevuse ning tuleviku alus. Haridus loob sildasid, mineviku ja tuleviku, erinevate inimeste ja elualade vahel.

Tänasel päeval on haridusteemad Hiiumaal eriti aktuaalsed. Kutseharidusreformi tuules seisame silmitsi murega, mis puudutab Hiiumaa Ametikooli tulevikku ja selle seotust Suuremõisa lossiga. See ei ole üksnes ühe kooli küsimus – see on küsimus kogukonnast, küsimus kultuuripärandist, küsimus regionaalsest tasakaalust. Ametikool on koht, kus õppimine saab tähenduse – elulise, kohapealse ja praktilise.

Just täna läks välja ühispöördumine, et Ametikool jääks Suuremõisa südameks. Kui vaadata toimuvat positiivse poole pealt, siis on väga selgelt ilmnenud, et Hiiumaa Ametikoolil, Suuremõisa lossil ja Hiiumaal on palju sõpru ja toetajaid. Loodan, et ka täna siin arutelude käigus jääb kõlama sõnum: hariduse arendamisel ei tohiks lõhkuda seda, mis on tugev ning luues uut ei maksa vana ühe luuatõmbega ära pühkida. Pigem otsime koos viise, kuidas olemasolevat hoida ja seda tulevikku suunata. Meil on vaja tarku otsuseid, mis arvestavad inimeste ja kogukondade vajadustega.

Lõpetuseks jagan mõtet, mis on mulle sümpaatne ning mille autor kirjanik ja futurist Alvin Toffler. 21. sajandi kirjaoskamatu ei ole see, kes ei oska lugeda ja kirjutada, vaid see, kes ei suuda õppida, unustada juba õpitut ning selle asemel uuesti ja uutmoodi õppida.

Open World

Konverents, kus osalesin, seal põhirõhk oli demokraatial. Milline on selle hetkeseis, millised ohud ja väljakutsed, kas ja kuidas see erinevates naaberriikides erineb ning mida saame üksteise kogemustest õppida. Siia juurde loomulikult üldine julgeolekupoliitiline olukord.

Demokraatia ise on nagu aed, kõlas avasõnavõtus. Mõni aed õitseb. Teisel on kehvem pinnas ning seal on vaja vaeva näha, et juured kinnituks ning umbrohi võimust ei võtaks.

Ka Churchill tõi välja, et demokraatia on halb valitsemisvorm, kui välja arvata need teised, mida siin maailmas veel katsetatud ning mis pole edukamaks osutunud.

Demokraatia ohtudeks on kahtlemata populistid, AI võidukäik (mis teisalt ka võimalus), jälgimisühiskond, valeuudised, korruptsioon, pressivabaduse kadumine/piiramine jne.

Kuidas demokraatiat päästa?
Fight for Your right!
Näita eeskuju.
Hariduse olulisus.
Demokraatia on nagu taim, mis vajab hoolt, et saaks kasvada.

Kohvinurgavestlustest jäi enim meelde valgevenelane Mikalai. Mees, kes viie aasta eest sai nö teisitimõtlemise eest 15 päevase puhkuse trellide taga. Mõtles seal hoolega järele. Mõtles kohe nii hoolega, et seejärel pakkis asjad kokku ja tuli tulema. Tema sõnul hästi üldistatult ja ümardades (kes see täpselt saakski kokku lugeda?) on iga kümnes valgevenelane kodumaalt lahkunud, kuna puuduvad kaasaegsele ühiskonnale omased inimõigused ja vabadused. Eelkõige avatud mõtlemisega ja haritud inimesed, kes muuhulgas seetõttu ka hätta ei jää ehk suudavad Euroopas kohaneda. Kaalukas osa lahkujatest ongi Minski Varssavi vastu vahetanud.

Varssavi

Suurlinnade juures on vahva, et hommikul kuuest juba elu käib. Mul pea alati kusagil käies, on siis päris puhkus või mõne programmi raames käik või hoopis lähetus, organism veidi sellisel "vacation mode" režiimil. Ehk pigem puhkan hästi välja ja uni läheb varakult ära. Täna siis kasutasin seda aega, et jalutada.

Kuigi temperatuur liige kõrge ei olnud, on õhus juba kevadet tunda :)

(suur)linn

Kaubanduskeskus. Lapsed koos vanematega. Ühine aeg keset betooni, kirevate väljapanekutega kauplustest mööda jalutades, taustaks suhteliselt vali popmuusika. Mõne puhul on märgata, et jalutatakse juba pikemat aega. Nägudes tülpimus.

Peas kangastus isiklik kodune paralleel. Poeskäigud võtavad aega. Teinekord võtab üks ots ehk umbes 750 meetrit ka tubli pooltunni. Sest ikka on uued ja põnevad kivid või muud asjad tee peal tähelepanu tõmbamas. Kass(id) või linnud. Putukad. Nii palju avastamist. Ja see on ajas muutuv. See tähendab, kass pigem ei ole kaks korda järjest ühe koha peal ega tee sama tegevust.

Samas eskalaatoriga sõitmises on lapsed, kes kaubanduskeskuses rohkem aega veedavad, osavamad :)

Võib-olla ma lihtsalt olen maalaps.

Kohalik omavalitsus

Vabariigi valitsuskoalitsiooni muudatuse järel sai ka hiiumaisest maakonnalehest lugeda tubli parteisõduri ülistuslaulu, kuidas nüüd on rohi päriselt roheline, taevas muutub sinisemaks ja elu läheb paremaks.

Parempoolsemaks küll, kuigi näiteks Isamaa ja Parempoolsete juhtivtegelased on ka selle kahtluse alla seadnud. Samas on kõrvaltvaatajatel üsna selge üksmeel, et tavalise kodaniku jaoks midagi paremaks ei muutu.

Ma ei püüa alljärgnevalt näidata mainitud leheloos eksponeeritud kuldmündi teist külge rohkem kui paari näitega. Iga inimene on eelmise/uue valitsuse otsuseid ise tunnetanud ja tunneb seda vahetult ka edaspidi

Küll aga tahan tähelepanu juhtida ohtlikule mõtteviisile.

Elu läheb paremaks?

Mida seni kuulda on olnud.

Eesti 200 esimees ütles, et pensionid kasvavad Eestis liiga kiiresti. Loe: pidurdame kasvu, lõpetame indekseerimise (või leebemal juhul, paneme pausile).

Reformierakonna noortekogu nõuab kõrghariduse tasuliseks muutmist. Hea haridus on nii üksikisiku kui riigi edu alus.

Naljakas seik on muidugi ka see, et viimased nädalad ja paar järgmist kuud käivad koos töögrupid, kahe erakonna delegatsioonid, et kaardistada Eesti väljakutsed. Kas kahe aastaga valitsuses midagi tõesti sõelale ei jäänud?

Küll ei ole kuulda muudatustest, mis inimeste elujärge viimase aastaga päriselt muutnud on. Ja mitte paremaks. Automaks oma ebaloogilisusega, lüües valusamalt maapiirkonna elanikke ja lastega peresid. Tulumaksuseaduse muudatused, kus tuludeklaratsiooniga varasemast vähem lastega peresid väärtustatakse. Lastetoetuseid vähendati.

Kõige ilmekam näide, mida siitsamast Hiiumaalt kuulsin. Noor ettevõtlik mitme lapsega pere lõi kokku, kui palju nende kulud aastaga kasvanud ning tulud vähenenud on. 8000 eurot!

Võib-olla tõesti kellelgi lähebki paremaks ja paremini. Aga nagu siit muster välja joonistub, siis need ei ole noored, eakad ega lastega pered.

Mis oli aga selle Parteile kummarduse tegemise loo kõige suurem möödalask - kohalik omavalitsus on oma valikutes vaba. Vabariigi valitsuse tähelepanu ning toetus ei saa ega tohi käia mööda parteiliine mööda.

Miks? Hästi lihtsustatult oleks sel juhul olukord, kus mõni püüdlik kohaliku tasandi poliitik vahetab iga nelja aasta tagant erakonda. Või teine näide, päriselust, kus erakondlik kuuluvus saab kriteeriumist omavalitsuse hallatavate asutuste juhtide valikul.

KOKSi järgi:

Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla või linna – demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi.

/---/

§ 3.   Kohaliku omavalitsuse põhimõtted

  Kohalik omavalitsus rajaneb järgmistel põhimõtetel:

  1) kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine;

Kui kohalikud omavalitsused on sõltumatud, väheneb oht, et riigi keskvalitsus hakkab neid kasutama poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. See aitab hoida tasakaalu võimujaotuses ja ennetada tsentraliseeritud võimu kuritarvitamist.