Laevaühendus on eluliin

Heltermaa-Rohuküla laevaliin ehk ühendus mandriga on märksa enam kui pelgalt üks ühistranspordiliin. Hiidlaste ja Hiiumaa sõprade jaoks eluliin. Ülioluline ka puhtalt igapäevaelu toimimise mõttes.

On loomulik ja ootuspärane, et elu areneb järjepidevalt edasi, teenused muutuvad mugavamaks ja kasutajasõbralikumaks. Nii ei kujuta me ilmselt täna ette, et peaksime sõitma laid-tüüpi alusega või et esimene graafikujärgne reis väljuks kell 0430. Samas ei ole need näited mitte väga kaugest minevikust.

Tänaseks on välja kujunenud töökindel graafik ja püsiühendus. Hiiumaa valla algusaastatel lepiti riigi, valla ja ettevõtjate esindajatega kokku kuue põhilaeva väljumisgraafik, mis püsib aastaringselt muutumatuna. Vastavalt hooajale ja nädalapäevale lisandub sellele rohkem või vähem reise.

Vaadates statistikat, siis 2018. aastal kasutas Heltermaa-Rohuküla laevaliini 600 000 reisijat ja üle mere veeti 260 000 sõidukit. Selleks tellis riik 5300 reisi. Keskmine täituvus oli seega 113 reisijat ja 49 sõidukit ühe reisi kohta.

Möödunud aastal veeti üle mere 670 000 reisijat ja 310 000 sõidukit. Selleks telliti 5888 reisi. Keskmiselt pea 114 reisijat ja 52 sõidukit reisi kohta. Reisijate arvu kasv astub reiside arvu kasvuga täpselt ühte jalga, sõidukite arv kasvab kiiremini kui üle mere veetavate reisijate hulk.

Tausta loomiseks. Leiger ja Tiiu mahutavad 700 reisijat ja 150 sõidukit.

Hästi üldistatult tähendab see seda, et kui kolme suvekuu suurusjärgus 2000 reisiga veetakse üle Väinamere keskmiselt 100 sõidukit reisi kohta, siis ülejäänud üheksa kuu veidi vähem kui 4000 reisiga on keskmine üle mere veetavate sõidukite arv 30.

Samas vajadus ning õigus liikuda on inimestel aastaringselt.

See tähendab seda, et ülioluline roll on planeerimisel.

Laevakompaniilt saavad nii ministeerium kui vald operatiivselt ja igakuiselt ülevaate üleveo statistikast. Sama regulaarsusega toimub jooksev infovahetus. Korra kvartalis ka suurema ringi arutelud ning lisaks kohtumised sidusgruppidega – ettevõtjate liit ja turismiklaster.

Nende ridade kirjutamise ajaks on alanud töö 2025. aasta graafiku ja üleveomahu taotlemiseks riigilt. Teame, milline on olukord riigieelarvega ning et kõik ministeeriumid ja valdkonnad on sunnitud kärpima ja teenuseid kokku tõmbama. Sellest lähtuvalt on meie esmane selgitustöö olnud ja on kuni veomahu kinnitamiseni, et laevaühendus mandriga on saareelanikele eluliselt oluline ning siit ei kannata kokku tõmmata.

Piletihinna muutmisest ei ole ametlikult juttu olnud, aga eelnevas lõigus mainitud põhjusel ei saa välistada, et see teemaks kerkib. Täna kehtiv hinnakiri jõustus 1. märtsist 2022. Ennetavalt oleme selgitanud, et hinnatõus tooks paratamatult kaasa märkimisväärse mõju regionaalarengule ja elukeskkonnale tervikule. Sellest tulenevalt peab see põhinema kindlal metoodikal, mis aitab mõista selle loogikat ja vältima peab hüppelisi tõuse. Samuti on oluline, et suursaared ning siinsed esindusorganisatsioonid oleks protsessi kaasatud.

Selleks, et graafikud vastaks võimalikult täpselt vajadustele, on oluline võimalikult varakult võimalikult täpset infot omada. Just saarel toimuvatest sündmustest, mis toovad siia arvestataval hulgal külalisi ning mille kohta nii vallavalitsus kui turismiklaster infot koguvad ja millega laevakompaniiga graafikuid planeerides arvestame.

Lisaks põhigraafikule on meile aastaks eraldatud mõnikümmend reisi reserviks. Seda saab kasutada, kui aasta jooksul selgub, et sündmustekalender mõneks konkreetseks nädalaks on siiski esialgsest tihedam saanud või kui külastajate tegelik arv ületab prognoositut. Et üha enam ostetakse pileteid eelmüügist, siis see tänuväärselt aitab sellele teadmisele kaasa.

Esmasena jälgib seda laevakompanii, kel kõige vahetum info ülesõiduplaanidest. Aga seirab ka vallavalitsus. Ja meie ootus on, et kus vähegi vajadust ning võimalust, sinna lisataks täiendavad reisid.

Laeva korralised hooldused on ette teada ning need lepitakse põhigraafikut tehes kokku. Kahjuks on osa dokitöid ilmastikukriitilised, mistõttu neid ei saa ainult talvekuudele sättida.

Merelisel maakonnal on oma selged võlud ja valud. Igapäevase töö, andmeanalüüsi ja pika vaatega planeerimisega püüame saavutada seda, et teekond üle mere Hiiumaale ja siit mandrile oleks võimalikult sujuv ja töökindel. Päris üks-ühele võrreldav see maismaapiiri ületamisega olema ei saagi. Aga see peab olema mugavuselt võimalikult selle lähedane.

Ilmus 17.10.24 Hiiu Lehes

Suuremõisa

Kogu lõppeva suve on kuum teema olnud Suuremõisa lossikompleksi ja Hiiumaa Ametikooliga seonduv. Tähelepanu on üldjuhul tore. Tõsi, sellisel kujul seda pigem ei oota ega otsi.

Samas positiivsest vaatevinklist - sai kinnitust, kuivõrd Ametikool ja Suuremõisa loss hiidlastele ja Hiiumaa sõpradele korda lähevad.

Ümberkorralduste vastu kogus Suuremõisa Loss MTÜ paartuhat allkirja, mis ministritele üle antud. Arvamust on avaldatud ja selgitustööd tehtud nii vahetute kontaktide kaudu kui (sotsiaal)meedia vahendusel.

Regionaalminister Piret Hartman külastas 2. augustil Hiiumaad, kus rääkisime muuhulgas selsamal teemal. Seejärel andis minister ametliku kirjaliku kinnituse, et ümberkorraldusi tuleb vaadata ka regionaalsest aspektist ning Regionaal- ja Põllumajandusministeerium peab oluliseks aianduse eriala Hiiumaal säilitada.

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas selgitas teemat 6. septembril saadetud kirjas. Muuhulgas tõi välja, et Hiiumaa Ametikooli ja Hiiumaa Gümnaasiumi baasil alustab  2026/27 õppeaastast tööd Hiiumaa Hariduskeskus. See tähendab Ametikooli väljakolimist Suuremõisa lossist ning muudatusi pakutavate erialade valikus. Selleks ajaks töötatakse Hiiumaa Ametikooli eestvedamisel ja koostöös kohaliku kogukonnaga välja vähemalt üks uus õppekava põhikooli lõpetajatele.

Loodan, et ministri Hiiumaa külastuse kuupäev saab lähipäevil selgeks.

Riigieelarve seisu ja kõigis ministeeriumites toimuvaid kärpeid arvestades on selge, et HTM loobub mõisakompleksidest, sealhulgas Suuremõisas.

Juba on kõlanud, et õpetajate palga alammäär 2025 ei muutu. Samuti kärbitakse huvihariduse toetust. Kas ja mis üllatusi veel tuleb, ei tea.

Seega tuleb keskenduda olukorrale, et lossi omandiseisund muutub.

Oksjonil müüa on kindlasti üks lahendus ning seeläbi võib kompleks saada hoolika omaniku. Samas on sel kindlasti ka märkimisväärsed riskid. Ei suudeta investeerida ja/või püsikulusid katta ning hoone seisukord halveneb. Või valitakse tegevussuund, misläbi taristule juurdepääs saab piiratud olema.

Arvestades mõisakompleksi kultuuriloolist-ajaloolist väärtust, on õige seda avalikus kasutuses hoida. Liiatigi tegutseb lossis tänagi valla Suuremõisa põhikool ja osa Pühalepa raamatukogust.

Pühalepa vald on panustanud ja toetanud varasemaid renoveerimistöid. Hiiumaa vald on jätkanud koostööd riigikoolidega. Lihtsamad, aga olulised näited on olnud lastehoiuteenuse pakkumine kutseõppuritele või et vald maksab osa gümnaasiumiõpilaste lõunasöögi kuludest, kuna HTM rahaeraldusest ei piisa ning me ei soovi, et õpilastelt omaosalust küsitaks. Viimase aasta Hiiumaa valla otsused – osta Suuremõisa katlamaja ning see uuendada – on samuti suuresti mõisa huvides, sest loss tarbib soojusenergiast poole.

Õppeasutus ja külastuskeskus toimetavad täna edukalt käsikäes. Pole ühtegi põhjust, miks nii ei saaks ka edaspidi. Või et miks sinna kõrvale ei mahu täiendavaid tegevusi lisandväärtust looma.

Seni on liikunud üsna erinev info mõisakompleksi ülalpidamiskulude ja investeerimisvajaduse kohta. Kindlasti on olulisi ja ka kiireloomulisi renoveerimisvajadusi, samas on püütud koondsummat võimalikult suurena näidata. Majandamiskulude analüüsiga oleme vallavalitsuses koostöös Ametikooliga alustanud.

Saarel on ringi liikuma hakanud variant, et vallavalitsus võiks lossi ruumidesse kolida. Teiste seas on mõtet levitanud volikogu liikmed Andrus Ilumets ja Antti Leigri. Minu meelest samuti kaalumist väärt idee. Eriti kui arvestame, et oleme täna üüripinnal hoones, mille 25-aastaseks kasutamiseks 2008. aastal leping sõlmiti. Elu teeb huvitavaid keerdkäike. Nii oli tollal Kärdla linnavolikogu esimeheks Ivo Eesmaa, kes täna Ametikooli direktor.

Niisamuti ei näe probleemi ruumikitsikuses või et vald kaugele kaoks. Peamine valdkond, kus on oluline kodanikele maksimaalselt lähedal olla, on sotsiaalvaldkond. Igal pool mujal on märkimisväärne osa tööst ja suhtlusest veebi kolinud. Samuti jäävad meil alles vallamajad teistes punktides üle saare. Näiteks Emmaste või Kõrgessaare. Ja soodustame seda, et teenistujad võiks töötada kodulähedal.

Ruumipindade võimalikust muutmisest. Loomulikult võib Hiiumaa Kultuurikeskuse projekti veel laiemaks mõelda, sh ühendada see Riigimaja või Hariduskeskusega. Et Riigimaja rajamine Kärdlasse on hetkel külmutatud (ja kas kärpepoliitika raames üldse üles sulatatakse?), samas jääks tänane hoone vallavalitsuse Suuremõisa kolimisel üsna tühjaks, võib arutada ka Keskväljak 5a kujundamist Riigimajaks.

Vallavalitsuses ja volikogu liikmetega suheldes on jäänud kõlama, et Hiiumaa poolt peab Suuremõisa lossikompleksi üle võtmise üks tingimus olema aianduse eriala Hiiumaale jäämine. Ja õpe peab toimuma justnimelt Suuremõisas, kus on selleks suurepärane õppekeskkond. Samuti kvaliteetsed ja sisukad õppekavad, hakkajad ja oskajad õppejõud. Lihtsalt mõõdetav kinnitus sellele on sisseastumise konkurss. Kolm inimest kandideerib ühele õppija kohale. Ehk rumal on toimivat asja ära lõhkuda.

Kokkuvõtvalt. Suuremõisa mõisakompleks nõuab uut lahendust haldamise mõttes. Samas on meil piisavalt aega, et see leida ning jätkata nii, et loss on ka edaspidi avalikus kasutuses. Lisaks teistele hästi toimivatele erialadele nagu palkmaja ehitus ja väikesadama spetsialisti on võimalik leida lahendus ka aianduse eriala õppe jätkumiseks Suuremõisas. Selge on, et põhikoolijärgne kutseõpe taasalustab saarel. Arvestades potentsiaalsete õpilaste arvu, siis tõenäoliselt rätsepalahendustena. Arutelud võimalike erialade osas on igal juhul alanud ja jätkuvad.

 

Full disclosure. Olen 2010. aastal lõpetanud Hiiumaa Ametikooli väikeettevõtluse erialal. Õppisin tasuta kohal. Lõpetamise järel asusin tööle õpetaja, mitte ettevõtjana. Samas, kuigi seda on keeruline mõõta või uuringus-raportis kajastada, on õpitu mind edaspidises elus erinevate tegevuste juures, sealhulgas tööalaselt, tuntavalt toetanud.

Tallinna maraton

Aeg 1:44:04.

Kirjade järgi kõige kiirem poolmaraton, mida jooksnud olen. Samas veidi kripeldab, et kas saanuks näiteks nii 5 minutit kiiremini. Topelt, kuna siis jõudnuks spordireporter Saarnak intervjuu võtta, enne kui autasustamisele suunduma pidi :)

Hommikul maailma kõige enesekindlam tunne polnud. Viimaste päevade C vitamiini annused olid küll mingi muutuse esile kutsunud. Samas selge vahe nt nädala või 10 päeva tagusega võrreldes. Aga mõtlesin, et jõuga tagasi ka kohe alguses hoidma ei hakka.

Nii said esimese poole kilomeetrid aegade 4.38-4.53 vahemikus. Edasi pigem 4.50-5.00 vahele. Lõpus kaks raskemat kilomeetrit ka. Ja kellalt vaadates üsna suured kontrastid. Ehk kui 1.45 õhupall (rajal oli 3 tempojooksjat, abiks neile kes sihtisid kas 1.30, 1.45 või 2.00 aega) selja taha ilmus, siis järgmine kilomeeter läks ca 30 sekundit aeglasemalt kui sellele eelnev ja järgnev. Ehk korra lõi motivatsiooni ikka alla. Samas viimaste kilomeetritega on üldjoontes lihtne. Kuna oled nii pika maa läbinud, siis pea ütleb, et mis see viimane 10-20% ära pole.

Ja ilm oli ikka väga ilus. Võib-olla isegi liiga, kui temperatuurile mõelda. Nii mõnedki otsisid joostes varju ehk valisid teadlikult puudeäärse teepoole. Samas tuulevaikus.

Pluss hea rada. Hästi sätitud ja mõistlike vahemaade tagant joogipunktid. Ergutuspunktid ja inimesed raja ääres kaasa elamas.

Trass meenutab Kõpu maratoni. Alguses jooksed mäest alla. Finiš tähendab mitte küll Kõpu tuletorni juurde ronimist, aga siiski tuntavat tõusu.

Peale jooksu mõtlesin, et eks homne näitab, kas keha andis viimase ära ja viirus saab korraks voli toimetada. Või vitamiinid ja pingutus lõid ta tagasi. Nüüd õhtul usun ikkagi viimast   :)

Puhkus

Vaatasin, et seadusandja poolt loodud võimalusest - 30 päeva tasustatud isapuhkust - on mul veidi kasutamata. Tänasest ehk reedest proovin siis 3 päeva tööasjadest ja -mõtetest eemal olla.

Üldiselt läks kogu selle aasta suvise puhkusega nii. Et vabu päevi nappis. Aga need, mis olid, neist püüdsin maksimumi võtta. Keegi tark on öelnud ka umbes nii, et päev, kus täielikult pühendud, on parem kui nädal, kus keha on kohal, aga pea ikka mujal.

Hetkel pealinnas. Ehk sättisin vabad päevad jooksmisega kokku. Ei taha vabandada, aga vormi timmimine läks ikkagi veidi nässu. Ilmselt töö-trenn-puhkus/pereelu tasakaal pole hästi paigas olnud. Igal juhul mingi viirus puges ligi. Olen püüdnud viimastel päevadel rohke C vitamiini ja teiste toredate abiliste, täna nt ingverishotid, toel organismi turgutada, aga ilmselgelt enam rekordit jooksma ei lähe. Vaim oli iseseisvuse taastamise päeval kontrolljooksu tehes igatahes valmis.

Maksumaksjad