neljapäev, 14. juuni 2018

Nädal 2

Teine puhkuse osa oli pikem. Ametlikult viis, praktikas siiski pigem kolm ja pool päeva. Aga see-eest kolm väga vahvat ja rahulikku päeva.
Sõitsime Ruhnu saarele. Teadlikult kustutasin ka e-posti äpi ära ning telefongi ununes suuresti. Hommikul küll kontrollisin, kuidas Ott sõitnud on ning mis vuti sõpruskohtumiste tulemuste seisud. Aga muidu ikka väljaspool tsivilisatsiooni :)  Isegi meie öömaja oli elektrita.
Mida seal see-eest küll ja veel oli - sääsed. No neid ikka jagus. Sekka parme ka. Nii et kaaluka osa ajast olin ikka näritud olemisega. Aga õnneks see ununeb kiiresti.
Runö, mis saarele viib, on ilmselt lapsevanemate-õpetajate lemmiklaev. Ei ole seal poode, kus raha kulutada ega pikki koridore, mida mööda tormata. Liikuma mahub vaid rahulikult ja viisakalt.
Sadamast keskusesse saime kohaliku transpordiga ehk veoauto kastis. Oli ka pikk tee, oma kolm kilomeetrit :)   aga ühistransport töötab.
Teisel päeval võtsime ette jalgsimatka. Suunaga itta ja läbi ürgmetsa (lageraie vastastele on Ruhnu igati ideaalne puhkamise-taastumise paik) mere äärde. Liivaranda seal jagub. Sealt edasi lõunasse, sadamasse, mille lähedal piknikku pidasime. Et lennujaam asub vahetult sadama kõrval, nägime kuidas väikelennuväljale maandutakse ja sealt õhku tõustakse.
Teel ööbimispaika jäi tee äärde suveniiripood. Kaup ilusasti letil, omanikku või müüjat ei ole. Küll oli telefoninumber, kui oleksid midagi osta soovinud. Saarel on kaks poodi, mis avatud kümnest keskpäevani ja siis uuesti paariks tunniks õhtul. Aga nagu aru sain, on võimalik poemüüja ka vahepealsel ajal üles otsida. Ühe poe kõrval avati laupäeval suvekohvik, mille avakontserdist osa saime.
Õhtul võtsime jalge alla tee teise saare otsa, läände. Sealseid rannaniite hooldavad veisekarjad. Mererand taas liivane, või siis mudane-liivane. Päevaga saime kokku 14 kilomeetrit. Etteruttavalt võib öelda, et teist sama palju ka pühapäeval. Siis piilusime põhjakalda ja sealse ranna ära. See oli ka koht, kus kohalikud ise käivad. Ehk liikumist oli.
Lisaks nägime ära kohaliku kooli. Mönus ja hubane. Õpilasi hingekirjas 9. Aga võimalused igati korralikud ja tööl ka neli täiskohaga ja kvalifitseeritud õpetajat.
Pikemalt seal elamiseks peab ilmselt mingi konkreetne mõte olema või vastav iseloom. Lühemalt on seal aga vahva. Rahulik, ilus. Ja kõik muu saab kaugele mere taha jätta.

teisipäev, 12. juuni 2018

Nädal 1

Kuu esimeseks päevaks võtsin endale senise karjääri lühima puhkuse - ühe päeva.
Oli au üle aastate pulmas viibida. Ja väga meeldejäävas pulmas. Peensusteni läbi mõeldud. Alates kirikust, kus külalised istusid sõna otseses mõttes tünnide - tõsi, korralikud uued puust tünnid - otsas, kuni pulmapeoni, kus näiteks karastusjoogid ootasid muliseva veega kärudes ja õue täitis seebimullide järjepidev lend. Et hommikul oli vaja Hiiumaale jõuda, siis olime esimesed lahkujad. Kahjuks juhtus see just napilt enne koogi pakkumist. Ent teistpidi jäid karmid kriminaalpolitsei ülemused (peiu (endised) töökaaslased) ülearu ülevas meeleolus ka nägemata :)

Hommikul siis 8.30 laevaga saarele. Kodust läbi ja Kassarisse. Jooksma. Õhtul - ehk siis, kui olin juba söönud-joonud-puhanud, näitas kaal, et olen kolm kilo kaotanud selle päevaga.

Pühapäeval suundusime Suuremõisa. Maakonna tantsupäev. Kodutrepist läksin ilmselt päris koomiliselt alla, aga tants aitas jalad uuesti liikuma. Tõsi, päriselt juhtus see küll alles teisipäeval.

Vihm

Umbes Emmastesse jõudmise hetkel hakkas vihma sadama. Parkisin auto. Viskasin kotid tuppa ja läksin päeval kuivama pandud pesu sisse tooma. Jõudsin seda teha ja asuda kottide lahti pakkimise juurde, kui juba vihmalaadne toode otsa saigi.

neljapäev, 7. juuni 2018

Nutikad

Eestlased on nutikas rahvas.

Täna avaldas Eesti konjuktuuriinstituut uuringu „Eesti alkoholiturg, alkoholi tarbimine ja alkoholipoliitika 2017. aastal“ tulemused.
Eestlased joovad veidi rohkem kui mullu ning üha enam alkoholi tuuakse välismaalt, peamiselt Lätist. 2012. aastast on alkoholi tarbimine Eestis järk-järgult vähenenud. Eelmisel aastal pöördus alkoholi tarbimine aga taas tõusule, ehkki kasv pole kuigi suur.
Enim käivad Lätist vägijooke toomas need, kes hindavad oma alkoholi tarbimist mõõdukaks või rohkeks. Samad inimesed väitsid, et nende alkoholi tarbimine on varasemaga võrreldes kasvanud, kuna kodus seisavad suuremad varud.

Sedasama teemat lahati täna ka Kuku raadio Vox populi saates. Juhtusin korraks kuulama. Üks vahva härra selgitas, et valitsuse aktsiisipoliitika sunnib teda rohkem jooma, kui varem. Ta selgitas, et peab nüüd Lätist suure koguse õlut ostma, kuna see on odav ja samas kui see tal juba kodus on, siis see ahvatleb ka rohkem tarbima kui muidu.
Saatejuht küsis, et aga miks te siis ostate sealt kümme kohvrit õlut korraga. Ostke üks ja siis ei teki ületarbimist. Läbi eetri oli kuulda, kuidas papi hääletoon muutus. Kavalaks nagu Onu Remuse juttudes Rebaseonu hääl. Ega ma nüüd nii rumal ka ei ole, ütles ta. Selgitades, et oskab arvutada ja kui juba minna, siis tuleb kohe kümme kohvrit osta.

Nutikas rahvas, ma räägin ju.

esmaspäev, 4. juuni 2018

Maraton

Neljas täispikk jooksumaraton.
Esimesed kaks olid päris katse-eksitus meetodil. Ehk lendasin uljalt peale lihtsalt. Kolmas sisu poolest korralik. Ehk rajal ei olnud vajadust seisma jääda või pidanud mõtlema kõrvale astumisest. Aeg, tõsi küll, ikka samasse auku esimestega. Tegelikult veidi aeglasemgi. Ehk kui numbreid vaadata, siis aeglasem isegi kui laupäevane jooks. Aga numbrid on statistika.
Sportliku sisu poolest oli neljas jooksumaraton keerulisem kui eelmised. Ikka tõsiselt raske.
Esimene ring küll mitte eriti. Enne starti vahetasin mõne sõna Matiga, kes pakkus, et jookseme äkki taas koos. Ütlesin küll, et lasku omas tempos, mis peaks minu omast kiirem olema. Aga selgus, et samm klappis ja kümme kilomeetrit koos liikusimegi, nii 5.15 kilomeetri kohta. Siis lasin ta veidi eest ära ja poolmaratoni aeg oli 1:54.
See on see keeruline koht kahe ringi läbimise juures. Lõpetad esimese ja möödud stardi-finišikoridorist, kuhu võiks ju seisma jäädagi, lõpetada. Aga ei. Tuleb täpselt sama teekond ühe korra veel ette võtta.
Uut ringi alustasin rahulikult. Ja kui vastutuul, millel meetreid sekundis umbes sama palju kui õhus temperatuuripügalaid, välja jätta, siis polnud viga. Kuniks jõudsin nii 25nda kilomeetrini. Veidi enne seda möödusid järgemööda 10-kilomeetri jooksjad, kellest mitmetele sain ka ise ergutushüüdeid kaasa anda. Ja kõrvalepõikena- see on koduse maratoni suur võlu. Siin on üliägedad teeninduspunktid, milles tegutsejate positiivne energia nakatab ja annab jõudu.
Ja kuigi 10-kilomeetri raja tagasipöörde punktis sain karmi käsu mitte seisma jääda, siis nii kilomeeter-paar hiljem pidin seda siiski tegema. Tõsiselt kaalusin katkestamist. Astusin juba ka mõne sammu tagasisuunas. Siis mõtlesin ringi ja tatsasin edasi. Ilmselt pidanuks juba järgmises joogipunktis veel enam aega veetma, kuigi kostitasin sealgi end mõnuga. Ja sealt edasi iga kord veel julgemalt. Ehk jõin ja kastsin pead tublisti. Tempo oli küll ülinadi ja samm päris tönts, sest see, mis algas peast, jõudis selleks hetkeks jalgadeni, mis kangeks muutusid. Aga sihikindla karumõmmi kombel taarusin siiski lõpujooneni. Ja kiireimad sammud tegin ikka raja viimasel sajal meetril :)
Tip-top korraldus, seega aitäh Hiiumaa jooksugrupile!
Suur kiitus ka minu personaalse ettevalmistuse treenerile, kes vahvasti finišijoone taga ootas :)
Ma ei hakka lubama, et treenin järgmiseks korraks rohkem või puhkan targemini võistluseelsel perioodil, sest elu teeb omad korrektuurid. Aga kindlasti jooksen juba septembris jälle maratoni. Ja aasta pärast taas Hiiumaa maratoni.

Tulumaks

Omavalitsustele üle kantud tulumaks jaanuar - mai  2018. aasta


  Mai KOKKU Mai Kokku
Nimi 2018 2017 2018 2017
Hiiumaa vald 688 094 609 219 3 318 989 2 965 491 13% kasv 12% kasv

teisipäev, 29. mai 2018

Hääl

Täna koju sõites sattus teele hääletaja. Tuleb tunnistada, et kas ma ei oska enam märgata või ongi nii, et nii saarel, aga kindlasti ka mandrimaal, on hääletajaid vähem kui minu enda kooliajal.
Too tuli taaralinnast. Seljakotimatkaja. Et kui oli juba Haapsalus, siis otsustas ka saared üle vaadata. Ei osanud talle esimese hooga muud telkimispaika pakkudagi siin, kui Sõru muuseumi juures asuv. Kuigi tal ilmselt ei olnud sellest kohast eelnevalt aimugi, siis just sinna ma ta viisin. Tundus, et sobis.

Õnn

Äraütlemata äge, kui võid hilisõhtul vaikuses vaadata Kuud ja Jupiteri taevalaotuses tantsimas, hingata suvise muru ja õitsemise hõngu ning kuulata linnulauluserenaadi.

esmaspäev, 28. mai 2018

Nädal

Reede õhtul suundusime Pihlalaiule. Emmaste valla haridus- ja kultuurikomisjoni viimasele koosolekule. On ikka ägedaid kohti Eestis. Piisavalt. Oska nad vaid üles leida.
Laupäeva ennelõunal pesin autot - kohe mõnuga, sest tekkinud võimalus ehk vaba aeg tuli ära kasutada :)  Jõudsin ka lugeda ehk puhata korraks. Siis jalgpallikohtuniku kostüüm selga ja mängule. Niimoodi ei ole platsil ammu higistanud. Esiteks U16 ehk vanim grupp, kus üksainus kohtunik väljakul. Teiseks suvesoojus. Aga mäng tehtud, siis kiire loputus ja tantsuriided selga. Tuulekalal esinemine. Või midagi sellelaadset. Siis korralikum pesu ja jalgpallifänni ülikond. Õhtuseks Meistrite Liiga finaaliks kodukino valmis seatud ning paari tunni jagu unustamatuid elamusi. Hala Madrid!
Et und ei saanud, siis ärkasin ka suhteliselt hilja. Korralik lebotamise päev. Kuni õhtuni, mil ikka veidi end liigutasin ka. Väntasin Käina. Tunnikene tantsutrenni. Ja siis koju tagasi.

esmaspäev, 21. mai 2018

Sport

Eileõhtused korvpalli euroliiga mängud lõppesid suurepäraselt - pronks Žalgirisele, kuld Realile. Kümnes tiitel.
Tuleval laupäeval Meistrite liiga finaal. Selles suhtes äge, et võitja üle võin rõõmu tunda igal juhul. Olgu siis Real, kes korrigeeriks sellega taas rekordiraamatuid, või Liverpool, misläbi jõuaks tiitlivõiduni ka eestlane. Viimane oleks isegi toredam, eks.

pühapäev, 20. mai 2018

Suvi

Kalendri järgi veel kevad, aga tunnetuslikult juba selgelt suvi.
Ehk temperatuur on mõnusalt-mõnusalt suvine, päevad täis päikest. Ilmselt kõik puuoksad ja metsasalud on lindudega täidetud, sest seda vidistamist-säutsumast ikka jagub. Ja loodus õitseb. Mida võib tõestada autole igapäevaselt koguneva õietolmu abil :) aga ka looduses ringi liikudes. Viimane on ilmselgelt mõistlikum, eks.
Siin on nüüd küll plusspunktid kehalise kasvatuse õpetaja ameti kasuks, mille käigus oleksin tänaseks juba vähemalt piimakohvi värvi :)  ehk hetkel tööpäevade ajal seda kaunist kevadsuve väga nautida ei saa. Viimasel nädalal kiskusid tööpäevad ka eriti pikaks, mistõttu kolmapäeval alles kell 21:45 jooksuringile suundusin.
Mõni päev jäi sammude arv kohe eriti nadiks... Eks siis tuleb nädalavahetusel rohkem pingutada lihtsalt.
Eelmisel nädalal osalesin emadepäevajooksul, mida ka korraldada aitasin. Et vahetult enne seda oli laat, kus oli mõistlik koht inimestega suhelda, jäi lõunasöök laadapirukate peale ja veidi valele ajale. Ehk natukene-natukene andis tunda. Teisalt, Alari kiirendust viiendal kilomeetril vaadates - võimalust mul tol päeval niikuinii ei olnud. Aga korraliku tempoga joostud 8 kilomeetrit. Päev hiljem väntasime Paikuse matkapäeva raames 30 kilomeetrise rattaringi, lisaks kümme kilti starti ja pärast koju.
Reede õhtul tegin jooksuringi. Eile ja täna varahommikul istusime taas nii kilomeetrit 30 sadulas. Pealelõunal osalesin selle hooaja esimesel jalgpalli liigamängul kohtunikuna. Vahva brigaad sai kokku - selge sihiga noored kutid kaaslasteks. Veel ägedamad üllatused tabasid mind aga enne ja peale mängu.
Raeküla staadionihoone teisel korrusel olev ruum (kohvik või koosolekuruum vms?) on vist aktiivsest kasutusest väljas. Kohtunikud kasutavad selle kõrvaltuba riietumiseks, suuremas ruumis tundus, et aeg on justkui seisma jäänud. Pildid seintel ja muu selline mind ei kõnetanud. Küll aga oli tagumisel laual väike valik meeskonnasilte. Kõige peal kirjaga Emmaste :)


Peale mängu astus ligi kaotajanaiskonna treener. Esimene tutvus temaga pärineb mõne aasta tagusest treenerikursusest, kus ta oli Boanase kõrval assisteerimas. Järgmine kohtumine eelmisel suvel, kui peale mängu samuti mängust rääkis ja kiitis enda tiimi mängijale antud kaardi õigeks (ebasportlik käitumine ehk liigne suupruukimine). Täna esimesel poolajal korraks ärritus ühes mänguolukorras, tahtis vaheajal rääkida, mida peakohtunik ei soovinud teha. Peale mängu siis rääkisime. Vabandas enda avapoolaja käitumise pärast, selgitas ja kuulas väljakukohtuniku arvamuse ära. Ehk on tegudes täpselt selline, nagu meile treenerikursusel teoreetilises osas südamele pani. Mis oli mängu ajal, jääb mängu. Käitud ebakohaselt, siis vabandad. Ja kohtunikul on (pea alati) õigus :)

kolmapäev, 16. mai 2018

100 tamme

Vanemad istutasid nädalavahetusel tulevase tammiku - 100 tamme.


Arengukava

Täna neljas arengukava ideekorje.
Kõik veidi oma nägu - kus rohkem üldised ülesaarelised konkreetsed teemajutud (olgu siis haridus või kodanikuühiskond), kus enam kohalikud, eelkõige kommunaalteemad. Osalejaid igal pool seni 10-20.

kolmapäev, 9. mai 2018

SIIL

Eelmise nädala lõpus olin siilike. Või täpsemalt suure siili üks okkakestest :)
Ei ole üleliia aktiivne kaitseliitlane olnud, ent õppekogunemiselt SIIL kõrvale jääda ei sobinud. Ja selliselt mõtlesid teisedki. Need, kes igapäevaselt töötavad pealinnas või suisa Valgas. Aga ka Helsingist ja Pariisist (just-just) tulid jaokaaslased kohale.
Kaitseväele on üldiselt omane, et märkimisväärne osa ajast kulub madalamate auastmetega tegelastel ootamisele. Eks seda oli veidi ka sel korral. Samas tuleb kompaniiülemat tunnustada, et organiseeris siiski mõnusalt sisutiheda programmi meile. Sealhulgas välisinstruktori, kes jaoliikumist õpetas.
Reedel varustust välja võttes tundus, et täitsa vahvalt ja kevadiselt soe on. Siis olin aga tänulik, et formeerimine ja masinatele minek aega võttis, sest nii 20 ajal kippus juba jahedamaks ja jõudsin käia veel kampsuni varustuselaost võtta. Õhtul-öösel kulus ära küll, kuigi päeval otsaesine paljudel leemendas.
Toit oli tip-top ja NATO-pakike, mis metsa kaasa anti, tuli sealt samal kujul tagasi. Ehk süüa sai regulaarselt ja korralikult.
Ma ei olnud vist ajateenistusest saati ehk kümmekond aastat AK-st laske sooritanud. Nüüd sai seda hoolega teha. Üks asi, relv sisse lasta, teine jaoliikumises paukmoonaga täristades. Samas relva puhastamine nii põnev ei olnudki kui ajateenistuses :)
Kampsun oli eriti hea idee kasvõi selle pärast, et teisel ööl magasime tähistaeva all. Nimelt tegime sauna ja selle ettevalmistajad haarasid sauna ehitamiseks meie jao telgi. Korralik saunaõhtu tähendas, et viimane oli laagrisse tagasi mineku ajaks täitsa märg. Ei hakanud seda üles panemagi. Sättisime vaid ahju paika ning tegime tule alla ja keerasime end selle ümber kerra, varbad ahju poole, uskudes, et nii saab sooja :)

Ja päevad metsas näitasid eriti selgelt, et kevad on käes. Lilled õitsevad ja lõhnavad. Linnud - ja kui palju neid juba on - siristavad ja säutsuvad. Maapind ei õhka enam külmast. Päikesekiired pressivad end juba viie paiku metsas puude vahelt läbi ja hämardub alles 20-21 ajal.

teisipäev, 1. mai 2018

Tulumaks

Hiiumaa valla tulumaksu laekumine aprillikuus: +16,1 protsenti võrreldes 2017. aastaga. Nelja kuuga +11,7.
Eesti keskmised vastavalt 13,1 ja 11,6 protsenti.

Viievõistlus

Reedel osalesin külavõistluses viievõistluses. Oli vahva.
Lisaks korralikule ilmale osalejaterekord. Noori on iga aasta jagunud, nüüd oli ka nii mehi kui naisi rohkem kui auhindu :)
Punktisumma on aasta-aastalt (spordiklubi korraldas seda kolmandat korda) visalt, aga järjekindlalt kasvanud. Tulemused siiski vähe muutunud. Kaugushüppes näiteks kõik aastad 13 sentimeetri sees. Odaviskes on tagasiminek. 200 meetri jooksus tulemused 41 sajandiku sees. Kettaheites võrreldes esimese aastaga tulemused paremad, kuigi ei saa öelda, et harjutaks seda. 1500 meetri jooks on küll iga aastaga kiiremini läbitud.

Täna jooksin Kärdla linna jooksul. Esimene kilomeeter ajaga 3.24 ning suur grupp kohe tükkideks kistud. Olime neljakesi. Samas sain aru, et selle tempoga siiski ei kesta ning edasi tulid kõik järgnevad kilomeetriajad minuti võrra aeglasemad. Ehk kolmik libises kiiresti eest. Samas ei kurda - eks teisedki teevad trenni ja usu või mitte, aga rohkemgi kui mina :)
Kokkuvõttes siis 5,7 kilomeetrit (korraldajate andmetel, minu kell väitis 100 meetrit vähem) täpselt 24 minutiga.

reede, 27. aprill 2018

Üks sajast

Selline kokkuvõte eelmise nädala projektist, kus kaasa lüüa sain.
Teisipäeval asi ka telepurgis.

esmaspäev, 23. aprill 2018

NATO

Tegelikult ei olnud Kärdla minnes üldse plaanis kogu NATO-testi sooritada, vaid ainult 3200 meetri sinilillejooksul osaleda. Aga nii nagu Suves Toots Kiirele õpetas, siis üks on teooria ja teine praktika.
Aga hetkevorm siis selline, et pooleteise minutiga (viimasest 30 sekundist loobusin) tuli 66 kätekõvedust. Sealjuures poolsada üsna korralikus tempos ja rütmis. Edasi tõmbas käelihased verd täis ja kiskus keeruliseks.
Kõhulihastega oli sama seis. Ehk et poolsada tuli väga ruttu. Teades aga, et maksimumsumma jaoks on vaja vaid 80 kordust, siis teise minuti saldoks jäi täpselt 30 ja kokku 80 istesse tõusu.
Jooksu alustasin tempokalt, ent peagi surus tugev vastutuul hoogu veidi maha. Andis pressida. Samas kui selle osa läbi said, siis edasi oli juba lihtne/lihtsam. Et olin üksi ees, siis sain raja läbimist nautida sinivalge saateautoga üheskoos liikudes. Lõppaeg 13:05 ehk kiiremini kui Tartus 15ndal.

reede, 20. aprill 2018

Puhkus

Kuuepäevane puhkus.
Võib-olla täpsem sõnastus oleks tööpostilt eemalolek muude asjadega tegelemiseks. Eile-täna olen olnud seotud Saja lugu projektiga. Kontsertetendus Noblessneris.
Esimene vahva üllatus ongi olnud piirkonna kiire areng. Kesklinnast Pikakari rannani. Uusehitised. Pooleliolevad ehitusobjektid. Kergliiklusteed. Rannapromenaad. Üsna kobe koht juba.
Teine positiivne kogemus tuli peakorraldajatelt. Kaupo ja Jaak. Kodutöö eeskujulikult tehtud. Ehk osaleb sada inimest. Aga teavad nägu- ja nimepidi. Mäletavad detaile. "Juuksed on pikemaks kasvanud peale viimast kohtumist", näiteks.
Rõõmu ja üllatusi on aga terveks kaheks päevaks jagunud.
Nädalavahetus vahel. Ja siis proovin veidi treenerirolli meelde tuletada. Ehk vaatame, kas on koolinoori, kes vaheajal end liigutada soovivad.

esmaspäev, 16. aprill 2018

Tartu

Reede õhtul sõitsin Tartu. Vaatasin venna üle.
Kui laupäeva varahommikul vend loengusse suundus ja meid linna vahele suunas, plaanisime raamatukogusse minna. Et ka kooli- ja/või tööasju teha.
Kesklinna raamatukogu. Avatakse 10st. Olgu, liigume siis ülikooli omasse, see kindlasti juba varem avatud. Aga võta näpust. Avatakse kell 12. Ülikoolilinn.
Eks siis tutvusime linnaga kuniks kell 10 sai.
Pühapäeval osalesime sinilillejooksul. Korralik soojendus Hiiumaa samalaadseks jooksuks tehtud :)
Tagasiteel tegime Viljandis lõunapausi. Vaatasime ka lossivaremed üle. Seal äärel istudes avanes vahva vaade nii järvele kui ka spordiväljakutele. Jalgpalliplatsil silkasid noormehed. Kohalikud kollastes särkides ja siis teine tiim helesinistes. Tuttav värv. Aga ei julgenud hiidlasteks nimetada. Peale peatust Pärnus tulin viimasele laevale ja seal ootas juba seltskond spordipoisse. U16 sats, kes Viljandis mängimas käis :)

neljapäev, 12. aprill 2018

Sport

Eile õhtul lõpetasime kergejõustiku sisehooaja Emmaste galaõhtu/külavõistlusega. Ehk midagi vahepealset :) 
Tundub, et mitmed olid asja reklaaminud ja osalejaid oli mõlemale - sprint ja kaugushüpe - alale kirja pannud A4 registreerimislehe jagu. Ehk kuluski täpselt planeeritud kaks tundi.
Tegin ise ka kaasa. Kui kaugushüppes oli selge, et harjutamata ikka ei kaugele ei lenda, siis jooksukiirus oli täitsa olemas. Ehk see, et ma pakule pihta ei saa, on juba tavapärane :) Aga lend ja maandumine olid ka pigem pihtasaanud varese oma, kui graatsiline luige laskumine :)
Sprindis aeg 6,6 sekundit. Mitte küll rekord, aga gümnaasiuminoortega, kes Toivo juhendamisel harjutavad, võin veel joosta küll.

teisipäev, 10. aprill 2018

100

esmaspäev, 9. aprill 2018

Brüssel - pilt 4


Tarand selgitas, et istub üsna tagareas. Aga on ise väga rahul kohaga, kuna kui teised tema tegevust ei näe, siis tema näeb kenasti ära, kas Kaja hääletab poolt või vastu.

pühapäev, 8. aprill 2018

Brüssel - pilt 3


Pühadejänku Brüsseli lennujaamas. Millegipärast meenus kohe Kreisiraadio sketš "Tulge meie boksi, väike pühadeküpsis?". Tõsi, see jänes liialt pealetükkiv ei olnud, aga šokolaadimune jagas küll naerulsui.

laupäev, 7. aprill 2018

Brüssel - pilt 2


Tükike Eestit ja Hiiumaad oli ka Brüsselis.

neljapäev, 5. aprill 2018

Brüssel - pilt 1



Sellised olid tänavad tund peale seda, kui seal toimetanud kauplused oma uksed sulgesid.

teisipäev, 3. aprill 2018

Tulumaks

Hiiumaa valla tulumaksu laekumine on kolme kuuga kasvanud 10,3 protsenti. Viimati märtsikuus oli kasv küll väiksem kui kahel esimesel kuul - 7,6 protsenti võrreldes 2017. aastaga. Absoluutnumbrites laekus märtsis tulumaksu 599778 eurot, kui veebruaris 559239 ja jaanuaris 633905.
Sellega edestame Läänemaa naabreid, jäädes veidi alla Saaremaa vallale ja Eesti keskmisele.



Nimi  Märts 2018 2017           Kasv
Haapsalu linn +3,8% 2 364 937 2 205 124 7,3%
Hiiumaa vald +7,6% 1 976 889 1 792 922 10,3%
Lääne-Nigula vald +7,4% 1 268 413 1 160 101 9,3%
Saaremaa vald +8,4% 5 964 303 5 352 415 11,4%
EESTI KOKKU +10,5% 266 256 476 239 513 065 11,2%




esmaspäev, 2. aprill 2018

Meri

Meri on, meri jääb, meri olema peab...

Ja kuidas see salm edasi veereski. Aga mereveetase mandri ja Hiiumaa vahel. Praegu -8 cm. 24 tundi tagasi, -64 cm. Prognoosi järgi kukub ööpäevaga taas järsult. Nii et meri on, merd ei ole, meri olema peab...

Nali

Ilmselt parima aprillinalja tegi ilmataat. Aprill, mis peaks täiesti kevadkuu olema, saabus korraliku tuule, lörtsi ja lumega. Aga aprillinaljale peaks järgnema hüüatus: "Aprill!" ja seejärel tuleks nali lõpetada.
Olud on aga jätkuvalt talvised..
Eriti teeolud.
Et eile päeval laevaliiklus korraks ka katkes ja sadamas ootamine väga perspektiivikas ei tundunud, siis otsustasin saarele tagasi sõita hommikul. Ja hea, et ajavaru jätsin. Sest teeolud olid ikka...hmm..keerulised.

reede, 30. märts 2018

EP-2

Mõned märksõnad kohtumistelt EP saadikutega.

Tarand.
Erinevad vaatenurgad. EP eelarve 2 miljardit. See on viiendik Eesti riigieelarvest. Samas iga EL liikmesriigi elaniku jaoks vaid 4 eurot.
Suurim töövõit. Olla 12-15 saadiku seas, kes terve EP saali naerma ajada suudab.

Paet.
Väheneva ja vananeva elanikkonnaga Eestil ei ole mõtet unistada suurest ja kiirest majanduskasvust.
Timing is everything, Eesti liitumise kohta EL-ga.

Padar.
Poliitika on poliitika, EP ja Riigikogu võrreldes. Samas lisades: RK-s on otsused kiired, EP-s otsitakse võimalikult suurt kompromissi ja see on keerulisem, pole ka ranget opositsioon-koalitsioon joont.

Kelam.
Koostööd tuleb teha kõigiga, ka kommunistidega.
Täna Merkel tunnustab Orbanit, kes piirid kinni pani pagulasmasside ees.

Toom.
EP on segane ka EP saadikute jaoks.
Mind on pigem aidanud minu väärt assistendid, küsimusele kas varasem poliitiline kogemus on teda EP-s aidanud.

kolmapäev, 28. märts 2018

EP

Esmaspäeval tegin kohe tööpäeva järel jooksuringi, arvestusega et teisipäeval saab pikemalt istuda.
Tegelikkuses sain kokku 20tuhat sammu. Alates hommikust, mil 0530-ks lennujaama jalutasin Tartu mnt-lt. Aga pigem oli see taotluslik jalutuskäik. Ei teadnud, et me ka Brüsselis nii palju jalutame.
Lennujaamast kesklinna tulime küll rongiga, aga edasi vaid jala. Ühtepidi aitasid taksojuhid sellele kaasa, kui nad kesklinna streikimisega (Uberi vastased teemad ja soov et valdkonna eest vastutav minister tagasi astuks) n-ö sisse piirasid ja ka näiteks bussiliiklust häirisid. Teistpidi oli nii mugav ja nägi rohkem.
Esimene tööülesanne oli kohtuda Eesti EP saadikutega ja intervjuud teha. Sealjuures Yana lendas Euroopa pealinna sama lennuga mis meie. Muuseas, lennujaam paljastas - ta on väga pikk naine. Mingi uuringu järgi annab see lisapunkte valimistel ehk mõjutab valijat psühholoogiliselt eelistust/otsust pikema kasuks tegema. Vist oli ka mingi piir, 190 cm, millest alates mõju avaldub. Ilmselgelt ei kehti Putini, Berlusconi jt kohta.
Aga edasi sai üle vaadatud Euroopa ajaloo muuseum. Rahvusülene maailmajao ajaloo väljapanek. Põnev. Vajanuks aga vähemalt tervet päeva et kõike kaeda. Küll nägin mitmeid Eestit puudutavaid esemeid. Näiteks "Kalevipoeg".
Ahjaa. Kuuendal korrusel (väljapanek liikus korruste kaupa tänasele päevale lähemale) oli videopilt mingilt EL ürituselt ja kõneles van Rompuy. Kui EP hoonesse sissepääsu ootasime, seisis sama härra meie kõrval. Üksi, üsna väsinuna. Ootas kedagi. Aga ära tundsime.
Ja siis ekskursioon linnas. Aitäh, Thorwald. Oli hariv ja sisukas. Saime ülevaate nii ajaloost, pagulaste temaatikast kohalike vaatenurgast, linnaplaneeringust ja -arhitektuurist ning selle puudujääkidest.

Mõned märksõnad.
EP hoonete piirkonnas tiirles pidevalt kopter.
Linnas patrullisid sõjaväelased. Mingil väljakul seisis ka veekahur valmisolekus.
Prügi jaoks on erinevat värvi kotid eri liiki prügile, mis siis teisipäeviti ja reedeti välja tõstetakse ära viimiseks.
Õhtul kerkisid tänavatele, kus kauplused uksed sulgenud olid, "uuselamud". Ehk inimesed tegid sinna endale asemed. Ja mitte üks või kaks inimest. Kümned. Perede kaupa tihtilugu.
Šokolaad. Seda pakutakse küll igal tänaval. Rohkem kui vahvlit, mis peaks justkui siinne eripära olema. Praegusel hetkel eelkõige pühademunade või -jänese kujul.

Ahjaa. Kevadet veel ei leidnud. 20 minutit enne maandumist ütles piloot, et päike paistab. Paistiski. Aga nii kui kõrgust vähendasime ja pilvedest läbi supsasime, nii jäi suurem osa päikesest ka kaugele taevasse. Õhtul saime ka vihma ja oli udune. Samas siiski plusskraadid.







esmaspäev, 26. märts 2018

Autod

Eile algas vormel-1 hooaeg. Muidu kõik ootuspärane. Veidi muudatusi tehnilistes tingimustes, üksikud uued sõitjad või tiimivahetused, eesotsas ikka M ja F. Avariidest hoiduti.
Põhitähelepanu läks aga ülekandele. Ehk nii nädal enne hooaja avastarti otsustasid "bossid" lõplikult, et ülekannete osas panustatakse eelkõige oma kanali arendamisele ning suurele osale senistele partneritele tõmmatakse lihtsalt kriips peal. Ehk et poogen need väikese turuosaga riigid. Näiteks Eesti.
RTL on eestlastele ülekandeid aasta(kümne)id vahendanud. Et mul seda kanalit pole ja spets tellida ka ei viitsinud, siis lahendab minu jaoks teema Viasat Motor. Rootsikeelne kanal. Ilmselt saan hooaja jooksul kunagi õpitust midagi meelde tuletada :)

laupäev, 24. märts 2018

Ratas

Kahel päeval olen kevadest tingituna teinud rattaringi. Et muidu on koormust saanud teised lihased/-grupid, siis teatud kohad annavad endast nüüd märku, et nad ei ole talve jooksul kuhugi kadunud :)

reede, 23. märts 2018

Kevad

Vahva vingerpussina sadas just kevade saabumise päeval/õhtul taas lund. Eelnevalt pakuti meile mitmeid päriselt kevadisi päevi.
Märts on olnud ka vaheldusrikas. Mõned märksõnad.
Kohtumisel Tarbijate Ühistuga kuulsin huvitavast plaanist avada Sarve kaubamaja. Juba nimi ise viitab, et see on äge idee. Lahendus veel vahvam. Suuremõisa pood saab igal juhul uut hoogu.
Kuu teise nädalalõpu veetsin Tartus. Ja just täpselt selleks ajaks avati jäätee. Ehk sõitsin üle mere Saaremaale, sealt sutsti Muhumaale ja edasi laevaga mandrile. Tagasi tulles oli jäätee aga katki ning kasutada tuli Rohuküla-Heltermaa parvlaevaliiklust. Aga vahepealse merevee jama taustal oli see ka täitsa kena lahendus.
Esmaspäeval käis külas revisjonikomisjon. Tutvumisringil nii-öelda. Õhtul oli sotsiaalkomisjoni koosolek Emmastes.
Neljapäeval kinnitati Hiiumaa valla eelarve. Kõige tähenduslikum - mitte keegi ei hääletanud selle vastu. Võrreldes mõne või isegi paari kuu taguse ajaga, on edasiminek tuntav. Suurim opositsioonijõud teeb reaalselt mõistlikku koostööd, mitmed nende muudatusettepanekud on ka eelarvesse jõudnud. Niisamuti on arvestatud vist isegi kõigi osavallakogude ettepanekutega. Üksmeel eelarve osas annab lootust edasiseks.

teisipäev, 6. märts 2018

Tulumaks

Tulumaksu laekumine.
Hiiumaa vald. Jaanuaris 706 425 ja veebruaris 624 931 eurot. Võrreldes 2017. aastaga vastavalt 11,4 ja 11,7 protsenti enam. Kahe kuu keskmine 11,6% enam kui aasta eest.
Võrdluseks.
Haapsalu linn. Jaanuaris + 6,2% ja veebruaris + 12,3%. Reaalarvudes kahe kuuga 1,6 miljonit eurot.
Saaremaa vald. Jaanuaris + 15,3% ja veebruaris + 10,3%. Kahe kuuga +13% ja kogusummas kogutud täpselt 4 miljonit eurot, kui aasta eest oli see kahe kuuga 3,540 miljonit.
Lääne-Nigula vald. Jaanuaris + 7,4% ja veebruaris + 13,7%. Kahe kuuga +10% ja kogusummas 862 866, kui 2017.a. oli see 782 637 eurot.
Eesti keskmine kasv kahe kuuga 11,5%.

pühapäev, 4. märts 2018

Kevad

Päevane päike on nii mõnusalt soe. Üks asi, et meelitab tänaval asfaldi lume alt välja. Teine, et Pärnu rannas inimesed juba päevitavad :)  Vähemalt laupäeval nägin neid ikka mitmeid. Kenasti pargipinkidel ja tõsised suvitaja-näod ees. Tõsi, riided olid seljas siiski. Samas mitte kaugel neist toimetasid kalahuvilised jää alt kala püüdes. Jooksuringi oli igal juhul kevadiselt mõnus teha - päike silitas põski, lumi paitas taldu. Selliselt tasahilju saabuv kevad on täitsa meeltmööda.
Reede õhtul külastasin esmakordselt Endla teatrit. Ilmselt oli ka teatril suur au mind esmakordselt võõrustada, nii istusime pärast veel seltskonnaga seal kohvikuski. Etendus ise oli meeleolukas - nalja kogu raha eest.
Laupäeva õhtul vaatasime Eesti Laulu. Mitte et ma suur fänn või spetsialist oleksin. Aga ilmselt üsna eestlaslikult olen jõudumööda sellel aastate jooksul silma peal hoidnud. Sel korral tegime ka ennustusvõistluse ning kuidagimoodi panin kogu esikolmiku kenasti paika.
Tänasesse mahtus kolimine. Ehk tõstsime hoolega tube ümber. Mööblit ühelt korruselt teisele ja ühest toast teise. Nagu oleks uus elamine. Ja nüüd kasutan taaskord ägedat Virtsu-Heltermaa liini. Minu pärast võiks see aastaringselt toimima jääda :)

neljapäev, 1. märts 2018

Vesi

Nädalapäevad on mereveetase madal olnud. Vahepeal lõigati saar muust maailmast peaaegu täiesti ära.
Aga tänane tõestas jälle, et tegelikult on peaaegu alati, ükskõik millise takistuse korral, lahendused olemas.
Esmalt korraldati olulisemate masinate vedu läbi Virtsu-Kuivastu ja Triigi-Sõru liini. Nüüd õhtul käivitus laevaliin Heltermaa-Virtsu vahel.
Esiti lubati, et võtab 5 kuni 8 tundi. Korraks ehmatasin. Aga mõtlesin, et kui juba, siis juba - naudin kogu raha eest. Liiatigi sündis otsus üsna eksprompt - kell 18.40 astusin töö juures uksest välja ja 19.50 olin laevas. Ja rõõmsalt-rahulikult võtsid infot ka teised reisijad. Praeguseks on selge, et kulub tundi neli. Ja kõige aeglasem ots on olnud siin Kesselaiu juures. Enne seda tõestas Tiiu, et on talveks igati sõidukõlbulik laev - murrab läbi jää küll.
Vahva oli laevapere liigutus pakkuda ahjusooja õunapirukat ning teed.
Ja teine äge vahejuhtum. Üks härra otsis küüti Ristile. Ütlesin, et suundun Pärnu. Aga kui muud varianti pole, saab minuga, sest nagu selgus, tema auto on Rohukülas. Ent minu 2017.a. lennu õpilane koos isaga suundub pealinna ning et neil vaja alles hommikuks kohal olla, lubasid tolle härra kenasti Rohukülla toimetada. Head inimesed ei ole maailmast otsa lõppenud.

kolmapäev, 28. veebruar 2018

Keenjus

On nutikas vend. Selle asemel, et reaalsete põhjuste-probleemide ennetamise-kõrvaldamisega tegeleda, mängime Rambot. Ehk koolis tulistati. Anname õpetajatele relvad. Asi lahendatud. No mida?

reede, 23. veebruar 2018

Valgus

Reede õhtul võtsin veel peale valla EV100 kontserti ette jooksuringi. Miinus 10, kohev lumi, tähesäras taevas, nii et kuu valgustas teed vähemalt sama hästi kui korralik lamp siseruumis. Mõnus variant alustamaks nädalavahetust.

esmaspäev, 19. veebruar 2018

Kontsert

Lugupeetud daamid ja härrad,
Mul on suur au teid tervitada EV100 sünnipäevale pühendatud kontserdil.

Loen ette akti Eesti Demokratilise Wabariigi Wäljakuulutamise kohta Pärnu linnas 23 weebruaril 1918 a. kell 8 õhtu.
Meie, allakirjutanud Pärnu linna asutuste ja organisatsionide esitajad, ilmusime tänasel päewal Pärnu linnaameti ruumidesse, et järgmist akti kokku seada:
23 weebruaril 1918 aastal jõudis Pärnu linna Eesti Maapäewa Wanemate Nõukogu saadik hr Jaan Soop ja tõi Eesti Maapäewa Wanemate Nõukogu poolt 21 weebruaril 1918 a. wäljaantud ja selle akti juurde pandud Manifesti Eestimaa Rahwastele wäljakuulutamiseks Pärnu kreisis ja linnas. Manifesti ettelugemine pandi Eesti Maapäewa liikme hr Hugo Kuusner’i pääle.
23 weebruaril 1918 a. kell 8 õhtu luges hr Kuusner „Endla“ rahwamaja rõdult awalikult Manifesti Eestimaa Rahwastele ette, millega Eestimaa Manifestis määratud piirides 21 weebruarist 1918 a. iseseiswaks demokratliseks Eesti Wabariigiks kuulutatakse.

Manifest võeti vastu 21. ja loeti ette 23. veebruaril, EV sünnipäeva tähistame 24ndal. Lisaks eelnevatele võib leida argumente pidamaks EV sünnipäevaks ka 25 veebruari. Aga see ei ole oluline. See on väike tükk suurest pildist.

Küll on paslik mõelda sünnipäevast laiemalt kui ühe päeva kontekstis. Ehk nii eelnevatele kuupäevadele, vabariigi sünniloole kui sellele, mis vabariigi välja kuulutamisele järgnes. Aga ka sellele, miks meil oma riiki vaja on.

Vabariigi sünniga seotult meenuvad tõenäoliselt nimed Päts, Vilms, Konik.
Ilmselt on vähem mainitud Jaan Soop ́i. Meest, kes Manifesti Eestimaa Rahwastele Pärnusse toimetas.

Selle ette lugemine pidi toimuma juba 21. kuupäeval Haapsalus, ent saksa väed jõudsid oodatust kiiremini edasi tungida. Seetõttu sai just Pärnu kohaks, kus manifest esmakordselt ette loeti. Kohaks, kus juba 24. kuupäeva hommikul esimene Eesti riigi sõjaväeparaad peeti, mida sajad sinimustvalged lipud saatsid.

Paraadi korraldajateks olid Jaan Järve, Oskar Kase ja staabikapten Tannebaum. Pärnu Eesti Pataljoni ülema ajaloolisest käskkirjast sõjaväelastele loeme: „... käsen sinelites olla, karauli vormis, võimalikult pagunites eesti lindiga põigiti üle ehk eesti lindiga rindas.“ Just sellest „tseremonial marsist“ sai Eesti Vabariigi esimene sõjaväeparaad.

Ent seda poleks saanud toimuda, kui Jaan Soop poleks suutnud manifesti kahte eksemplari Pärnusse toimetada. Ilmselt tänasel päeval me selle keerukust päris hästi ei adu. Võtan taskust telefoni. Pildistan teksti üles ja läkitan teele. Klõps ja kohal. Teen veel selfie, laen Instagrami ja Facebooki, et kõik teaks.

Soopi ülesanne nii lihtne ei olnud. Tema pidi enamlased, kes toimuvat takistada tahtsid, üle kavaldama, peites ühe eksemplari viltidesse, teise riiete vahele. Rongisõiduks hankis ta vene soldati riietuse ja tukkus istmel, nii et välimuse järgi keegi teda kahtlustada ei osanud.

Pärnus võttis manifesti trükkida Maria Jürvetson, kes hoidis käigus oma mehe, sõjaväeametnikuna teeninud Aleksander Jürvetsoni trükikoda.

USA president Ronald Reagan, kel oli külma sõja ajal oluline roll nõukogude võimu kadumisel ja seega Eesti iseseisvuse taastamisel, on öelnud: „Sinu poolt tehtavatel heategudel ei ole piire, kui sa ei hooli sellest, keda nende tegude eest kiidetakse.“

Täpselt nii võib iseloomustada inimesi, keda eelpool mainisin. Inimesi, kes andsid silmapaistva panuse Eesti riigi sünniloos ja keda me võib-olla liiga täpselt ei mäletagi.

Meie riik pidi aga kohe esimesel eluaastal alustama küpsuseksamiga. Oma riigi säilitamiseks tuli võita Vabadussõda.
Ma ei peatu lahingutel või väejuhtidel. Küll meenutan 18-aastasena vabatahtlikult Vabadussõtta läinud Anna Varest, kes sõdis Peeter Ronga nime all, sest ei soovinud, et temasse suhtutaks kui naisterahvasse. Ta on üks kahest eesti naisest, keda tunnustati vapruse eest Vabadusristi aumärgiga.

Pärast sõda Anna abiellus ja sai perekonnanimeks Kukk (saatuse iroonia: Varesest sai Ronk ja seejärel Kukk). Ta sai viis last ning Nõukogude võim andis talle 1946. aastal emamedali. Kuid ka see ei päästnud teda 1949. aastal Siberisse küüditamisest. Visa naine jõudis siiski Eestisse tagasi ja elas kõrge eani.

Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimene president Lennart Georg Meri on öelnud: „Oma riigi eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi.“
Just seda sõnumit tahan ma ka täna edasi anda.

Eesti riik ei ole mingi müstiline udukogu. Eesti riik ei ole kindlasti ka 101 Riigikogu liiget või 15 vabariigi valitsuse liiget.
Eesti riik, see oleme mina ja sina. Ja sina ja sina ja teie seal tagapingis. Meist igaühest sõltub Eesti riigi käekäik ja püsimine.

Eelmine president, Toomas Hendrik Ilves ütles ühes vabariigi aastapäeva kõnes: „Mõisa köis ei lohise enam, sest mõis on oma ja köis on oma.“
Nii on. Ei ole kolhoosikorda ja võõrvõimu, mille tagant varastada ning keda petta. Ehk veelkord. Eesti, see oleme meie ise. Eesti, see on see, mida me iga päev teeme.

Minu Eesti ei ole endine peaminister Malaisias. Minu Eesti ei ole puuduliku eneseväljendusoskusega justiitsminister.

Minu Eesti on bussijuht, kelle puhul on naeratus ja naljad piletihinna sees.
Minu Eesti on oma-küla-poiss, kes ruttab appi, kui jalgrattur kukub.
Minu Eesti on raamatukogu direktor, kes toob vajaliku teose kasvõi koju kätte. Minu Eesti on meie noored, kes tulevad palumata appi, kui rattaralli võistluskeskus on vaja kiiresti kokku panna.
Minu Eesti oled sina, kes sa võtad üles maha visatud kommipaberi. Sina, kes sa vastu tulles lööd selja sirgu ja ütled tere.
Minu Eesti olete teie, kes te pole lugenud tunde ja kulutatud energiat, et tänane teoks saaks.

Lõpetan katkendiga „Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele“, mille võttis vastu Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu. Teksti pani kokku hilisem riigivanem Juhan Kukk ning redigeerida aitasid seda Karl Ast ja Aleksander Veiler. Arvan, et see on asjakohane ka täna.

Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.

Elagu Eesti! Elagu Hiiumaa! Elagu Emmaste!



Emmastes, 17.02.2018

pühapäev, 18. veebruar 2018

100

Nädalalõppu alustasin reedel raamatukogus ettelugemisega. Nagu seal selgus, oli ka see algatus seotud EV100-ga ja üle-eestiline. Ise liitusin raamatukogu direktori üleskutse kui vahva algatusega. Keeruline valik, mida lugeda, langes lõpuks "Hiiu luule raamatu" kasuks.
Laupäeval Emmaste osavalla EV100 kontsert. Ühtepidi tekkis seal nii korraldusel kui ka päris peo alguses segadust, teistpidi teeb jätkuvalt uhkeks, kuivõrd ägedad ja andekad kultuuritegelased siin on. Segadus võib ehk isegi kasulikuks osutuda, kuna annab nüüd aluse vajalikud muudatused kohe sisse viia. Aga nädalavahetuse kontekstis on olulisem just see lause teine pool kaasa võtta - ehk tugev kontserdielamus läbi luule, laulu, tantsu, pillimängu.
Õhtul väisasime ka Jääkala festivali. Tõsi, päris viimast osa sellest. Aga nägime ära, et kokkuhoidev tiim suudab palju. Ehk eksprompt-algatus minna lisaks sellele, et tantsuga esinetakse, välja ka laada- ja loteriitelgiga, tõi rahvariiete hankimiseks vajalikku tulu.
Täna osalesin Hiikeri teatejooksu võistlusel. Kergejõustikuklubi saab 25 ja EV saab 100. Kokku siis 25 staadioniringi 100-meetriste vahetuste kaupa. Eileõhtuse seisuga pidi Emmaste noorte osalemine katki jääma. Meeldis, et nad ise ohjad võtsid ja asjad niikaugele organiseerisid, et ka mul polnud enam pääsu kui osaleda. Lõppkokkuvõtteks esikoht seitsme tiimi seas :)  Ise sain korraliku treeninguna 15 sajameetrist lõiku kirja.

pühapäev, 11. veebruar 2018

Mess

Reedel-laupäeval esindasin Hiiumaad turismimessil. Asjast saab hoopis täpsema pildi, kui ninapidi juures oled. Nii sain hulga infot turismisektori kohta, aga ka kuidas saar väljaspoolt vaadates paistab.
Esimesel päeval avati mess kella 10st turismispetsidele, 12st massidele. Jupp maad enne keskpäeva olid aga ukse taga järjekorrad ehk külastajate arv oli ootamatult (minu jaoks) suur.
Kõige muu seas sai taaskord kinnitust, et Eesti on väike ehk väga paljudega leidsime Hiiumaa boksi juures juttu puhudes ühiseid tuttavaid.
Ja hiidlased on andekad. Veidi sain ka teiste tegemistega tutvuda. Enam silma-kõrva torkas Raplamaa, kes korvpaliklubile ja veel rohkem selle fännklubile rõhus. Teised sulandusid rohkem ühtseks massiks. Ei saa öelda, et olid ilmetud, aga sellises kohas pead ikka väga eriline olema, et eristuda. Meie turismiboksi eestvedajad tulid näiteks välja mõttega jagada puuhalge, lisades legendi, et tegemist on Leigri hambatikkudega. Läks kaubaks küll. Ja kindlasti olid meil kõige ägedamad soengud ning meik :)

neljapäev, 8. veebruar 2018

Muru

Kuigi mitu päeva on pehmet kohevat lund sadanud, siis jooksuringid olen kahel õhtul saanud suuresti muru peal läbida. Mõnusalt laialt on teed lahti lükatud.

esmaspäev, 5. veebruar 2018

Polli

Laupäeval sai liikuda seal, kuhu ammu või üldse pole asja olnud. Karksi-Nuias näiteks. Või Pollis, kus sündisin. Aga kuhu ma-ei-teagi-kui-kaua ei ole jõudnud. Igatahes oli meeldiv taaskohtumine. Mis sest (või just eriti seepärast?) et jooksujalu.
Kui tantsijad suundusid saali muusika taktis liikuma, siis sai autojuht jooksuringile minna. Neljapäeval tegin Hiiumaal ka kümnekilomeetrise ringi. Väikese viiruse järel läks üllatavalt kergelt, kuigi liikusin ka teadlikult tasa ja targu. Nüüd siis sama pikk ring. Selle vahega, et Hiiumaal pean umbes kuu aega oma ringil lippama, et sellised tõusumeetrid kokku saada. Vahelduse mõttes väga mõnus. Ja viimane kord mäest üles rühkides, tagasi kultuurimajja, tõmbas kopsud üsna kinni.

pühapäev, 4. veebruar 2018

Idee



Haldusreformi tulemusi on kiidetud, on kritiseeritud. Ka Hiiumaa mudelit. Ja et kas see on ikka kõige mõistlikum, tõhusam. Kas kuu aega (esimeste hinnangute ajal polnud sedagi kulunud) on piisav, et järeldusi teha, selles kahtlen.
Küll puutusin nädala lõpus kokku Paikuse vallaga. Täpsemalt küll Pärnu linnaga, millega Paikuse liitus. Ja voilaa. Juba on silmaga nähtavad arengud toimunud. Kui varem oli vallamaja avatud 8-17 ja reedel 8-14, siis nüüd arvutas osavallakeskuse juht, et see pole parim lahendus.
Nii on osavallakeskus nüüdsest avatud 8-17 ja reedel 8-16. Sealjuures muudeti lõunapausi aega, mis seni oli 12-13. Nüüd 12-12.48.
Miks? Sest reedel on maja tunni võrra vähem avatud ja see 60 minutit tuleb ikkagi ära täita. Nii sai see viie päeva peale jagatud (60:5=12) ja lõunapausi ajast kärbitud.
Loogiline! :)   

reede, 2. veebruar 2018

Kuu

Jaanuar on olnud huvitav. Mitmekülgne.
Teemasid seinast seina. Alates loomulikust ehk vajadusest end kõiksugu dokumentide, kordade ja süsteemidega kurssi viia. Lepinguid uuendada. Nii seoses sellega, et Emmaste vald kadus ja tekkis Emmaste osavald Hiiumaa valla koosseisus, kui ka uuest tegevjuhist tingituna.
Et EMKO juhataja sai igapäevaselt tööasjade kallale asuda, s.t. asus ametlikult tööle alles kuu lõpus, siis tuli mitmeid selle valdkonna teemasid minu lauale. Alates näiteks kütuse hankimisest hoonetele, kus õlikatlad. Kütteseadmetega oli ka tegemist. Lasteaias, kus maaküttesüsteem hooldust vajas. Ja justtäpselt kõige külmemate ilmade ajal. Samas sattus hästi, et just samal päeval, kui see tõrkuma hakkas, olid EMKO uus ja endine juht koos tööga seonduvat üle vaatamas ning said ka sellega tegeleda. Hoopis selgemaks olen saanud ka Emmaste veevärgiga seonduva ja selle olukorra. Eelkõige potentsiaalsed riskitegurid seoses sellega.
Vürtsi päevadesse lisasid ka ette planeerimata asjad. Näiteks valla keskuse bussipeatuse koristamise ja avamise-sulgemisega seonduv. Aasta algusesse sattus ka Päästeameti külaskäik, mille tagajärjel saame mõned asjad nõuetega (enam) kooskõlla viia.
Allasutustega olen suhelnud nii eraldi kui käivitanud ümarlaua, et nii korra kuus ühe laua taga istuda ja infot vahetada, mõned ühised teemad läbi arutada.
Kuu teine pool on eelarvega tegemist olnud. Mis ühtepidi on lihtne, kuna mina sellega seotud ei ole - selle projekt koostati juba eelmisel aastal. Ja teistpidi veidi ebamugav just selsamal põhjusel.

Huvitav on olukord ka ses suhtes, et arvestama pead n-ö kolme osapoolega. Vallavalitsus ja selle kaudu volikogu, kes vallavalitsuse tegevuseks suunised annab. Osavallakogu, kelle arvamusest oma tegevuses juhinduda. Ning vallaelanikud, kes küll ei moodusta ühte ühist ja ühtemoodi mõtlevat-arvavat gruppi (pigem on sääraseid valla sees mitmeid), aga kes valimistel valla tuleviku valitute kaudu määrasid.

Loomulikult on ka positiivset olnud. Üks asi, et aasta algusesse jäi päevakeskuse hoone valmimine või täpsemalt, renoveerimistöödega lõpule jõudmine. Spordihall hakkab kergejõustikuhalli nägu võtma. Kui paar näidet tuua. Ja oodatust isegi sõbralikum ja toetavam on olnud keskkond, kuhu astusin. Nii asutuses/süsteemis sees kui ka vallas laiemalt.
Selge on see, et kui n-ö 100 kriitikavaba päeva täis saab, siis on sisseelamine läbi ja üha enam vaja tulemusi näidata. Samas tean (ja teavad minu paremad tuttavad), et olen iseenda kõige karmim tagant utsitaja nii või naa.

esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Viirus

Rohkem sunnitud istumist ja vähem sihipärast liikumist. Kas just üks-ühele sellest tingitud, aga abiks oli vast ikka. Igal juhul nädala teisel poolel käis mingi viiruse-laadne toode kimbutamas. Ei lubanud tal ennast voodisse suruda, aga moel või teisel häiris tegemisi igal juhul.
Õnnestus aga tublisti vastu panna. Pealelõunal, kui Rohukülast tagasi sõitsin, mõtlesin teel mitu korda ringi. Et kas lähen silkama või hoopis pikutan. Valisin esimese. Rahulik kuuekilomeetrine ring ning pärast tundsin, et võit saab koju toodud. Ehk see liikumine tõmbas pildi oluliselt selgemaks ja ilmselt korjab kutsumata külaline lähipäevil viimased kodinad kokku ning lahkub.

Töö juures olid esimesed päevad justkui udu sees. Ehk et nägemine ja liikumiskiirus olid piiratud. Siis kui udu hajuma hakkas, tuli tempokamalt liikuda, sest nii siin kui seal suunas tulid asjad, mida udu sees märgata ei osanud, nähtavale. Praeguseks loodan (ei julge veel "usun" kirjutada), et hägu on kadunud ja saab süsteemselt tegutsema hakata.

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Susi

Eile kõhklesin koju sõites, et kas lähen jooksuringile või puhkan. Ühtepidi on mingi viirus rammu katsumas, teiselt poolt on istumist päevade jooksul palju kogunenud. Leidsin, et katsun rammu. Ehk et teen seitsmekilomeetrise rahuliku ringi. Ilm oli liiatigi soojaks muutunud, pluss neli juba võrreldes tuisu ja lumesajuga, mis sellele eelnes.
Ja ma ei ole päris kindel - samas nii haige ma ka polnud, et silmad/kõrvad petaks -, aga tundus, et kohtasin Ollima kandis võsavillemit metsatukas lontimas. Oli, mis ta oli, andis lisaplussi tehtud otsuse kasuks. Enesetunne oli samuti pärast märksa parem.

teisipäev, 23. jaanuar 2018

Kolm nädalat

Seda aastat on jagunud vaid kolmeks nädalaks. Riigikogus valmistatakse ette juba teise ministri umbusaldamist. Sellise tempoga jätkates on aasta lõpuks kõik ministrid selle katse läbinud.

pühapäev, 21. jaanuar 2018

Andestamine

Lõppeval nädalal oli kõneaineks nn Ojasoo-juhtum. Vahejuhtum, mis juba oli saanud lahenduse ning osaliselt unustatudki, kisti nüüd uuesti päevavalgele ja sellest puust kasvas eri suundadesse mitu oksa.
Ei kirjuta siin algsest aktist. Sellele saab üsna ühese hinnangu anda.
Aga hämmastab suhtumine, et kui inimene on korra eksinud, vabandanud, kahetsenud, karistuse kandnud, siis sama patu eest peaks ta elu lõpuni häbipostis olema.
Sellest suhtes on spordimaailma süsteem üsna loogiline. Eksid korra dopingureeglite vastu, saad kaheaastase võistluskeelu. Eksid teist korda, oled elu lõpuni võistluste mõttes pealtvaataja.
Ehk et me peaksime siiski uskuma, et inimene, kes korra eksib, on võimeline sellest õppust võtma, muutuma. Kui ei ehk rikkumised jätkuvad, siis on loogiline karmima karistuse juurde liikuda. Ent ühiskond, kus puudub usk paranemisse, ei ole see, kus mina elada tahaksin või kus ma olen end kolm kümnendit arvanud elavat.

Talv

Elus esimest korda panin uisud alla. Omal ajal mängisime Tubalal ka jäähokit talviti, ent siis liikusime/libisesime/liuglesime jääl tavaliste saabaste abil. Täna-eile siis uiskudel. Ilm oli üsna sobilik - vaid mõni külmakraad, tuulevaikne ja täna päikesepaisteline. Mingil põhjusel õnnestus mõlemad päevad liuväljalt kukkumata väljuda. Samas oli mul ka väärt tugi olemas.
Korduvalt möödusime ka linna kõrgemaist mäest (künkast pigem), mille nõlvad rohkem musta kui valget värvi olid. Aga külmunud mullal saab ka kenasti liugu lasta, nagu kümned lapsed igapäevaselt tõestasid. Teisalt - pigem kelgutagu sellistes tingimustes, kui konutagu toas. Küll mustaks saanud riidedki puhtaks saab.
Nädalale tervikuna tagasi vaadates sain liikuda veidi vähem kui eelmisel. Ent usutavasti ka mitte liiga vähe. Et paar-kolm päeva ulus vingelt vali tuul, siis kaks õhtut külastasin jooksuringi asemel spordihalli jõusaalinurka ning korra tegin lihtsalt jalutuskäigu lumes. Uuel nädalal püüan taas rohkem õues liikuda ja ka joosta.

pühapäev, 14. jaanuar 2018

Nädal

Tagasi vaadates on nädalasse mahtunud seitse treeningut. Äge! Mitte küll intensiivsed - jooksuotsad 7-9 kilomeetrit, kaks tantsutrenni ja jalgpallitrenn -, aga kokkuvõttes vahva tulemus.

Töö osas võiksin märksõnana nimetada käsna. Ehk peamiselt olen tegelenud info ammutamisega, kuulamise ja tähele panemisega. Ilmselgelt tuleb nende asjadega ka edaspidi tegeleda, kuigi osakaal kogutegevusest ei peaks ilmselt nii suureks jääma.

reede, 12. jaanuar 2018

Mälu

Täna osalesin üle aja Kärdla mälumängusarjas. Sõit läks asja ette. Mulle usaldati pastapliiats ehk vastuste kirjutamise roll. Mis on justkui tühine asi. Aga otsustav siis, kui on kaks varianti lauas ja tuleb valida, kumb vastusena kirja läheb. Selles osakonnas vääratusi ei olnud. Küll jäid mõned vastused kusagile peakolu(de)sse uitama. Ehk kõiki teadmisi realiseerida ei õnnestunud. Samas. Teine koht ehk midagi kurta ei saa. Ja tiimi meeleolu lõbus, koostöö ladus. Kogu selle sarja pluss on ka kindlasti meeldiv õhustik. Ehk käib sõbralik tögamine, naljatamine ja eluterve konkurents, mitte ei pea iga hinna eest parim olema.
Mängu eel oli vahva seik, kus visati villast, et kuidas mina ja Artur, koalitsioon ja opositsioon, küll ühe laua taga hakkama saame. Ent tegelikult just see siin saarel kohati vahva ongi. Et saab teha vahe sisse. N-ö poliitikas võime olla teine teisel poole lauda ja eriarvamusel, aga see ei tähenda, et me ei võiks üheskoos saare spordielu arenguküsimusi lahata või ühes tiimis mälumängu mängida.

pühapäev, 7. jaanuar 2018

Aasta

Aasta on alanud huvitavalt. Uus amet. Uued väljakutsed.
Esimese nädala põhjal ei saa põhjapanevaid või kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Aga igav ei ole olnud ja ei paista, et sääraseks võiks olemine ka kujuneda. Kõik ei ole olnud päris nii, nagu ma ehk ette kujutasin, ent tegelikult ma olin selleks valmis. Ei ole sinisilmne või ehitanud endale ideaalpilti. Pigem vastupidi. Valmistusin, et tuleb ootamatuseid, et tuleb pidevalt kohaneda, juurde õppida, end täiendada ning areneda. Nii on ja selleks olengi valmis. Soov panustada, pingutada ja tegutseda on jätkuvalt olemas. Ja esimesse nädalassegi mahtus juba helgeid hetki. Ehk siis - purjetame edasi.

Nädalavahetusel käisin aga Pärnus. Laupäeva mahtus ka jooksuring. Seega sel nädalal kenasti üle päeva. Mis on hea ning vajalik. Terves kehas terve vaim, või kuidas see oligi. Täna kasutasime päikesepaistet ja jalutasime paar tundi. Kontrastiks õhtul, kui Rohukülla sõitsin, tuiskas ikka korralikult. Hoidis erksana kohe kindlasti.

esmaspäev, 1. jaanuar 2018

2018

Aastavahetuse veetsime väikeses ringis Pärnu lähedal. Rahulik, ent nalja täis õhtu.
Südaööks liikusime Pärnu jõe äärde kesklinnas. Et ma olen aastavahetuseti enamjaolt Hiiumaal (või harva ka mujal väikeses kohas) olnud, siis oli veidi erinev. Eriti sellest aspektist, kui suur hulk ilutulestikku ära kasutati. Meeletu kogus raha lendas vastu taevast. Hakkas nii poole kaheteist ajal pihta ja kulges suht vahetpidamata kella üheni välja. Selliseid nn poisikeste pauke oli loomulikult juba päevi enne ja ka pärast õiget hetke. Aga nii on see vist igal pool. Kirjutasin aga suuremate seltskondade ja silmapaistvamatest vahenditest, mille kõrval oli ka linna ametlikul ilutulestikul tükk tegemist, et silma paista selles möllus.
Peale hommikusööki suundusime Raekülla mobiilorienteerumist tegema. Minu meelest annab tervele aastale mõnusa hingamise, kui esimesel päeval aktiivselt liigud. Vahva oli, et metsas liikujad - olgu siis sörkides, jalutades või kepikõndi tehes - soovisid naerusuiselt head-uut-aastat ka võhivõõrastele. Ei saa loomulikult märkimata jätta, et kui meie lõpetasime, nii napilt enne 14, siis oli Raio Piiroja seltskonnaga parklas kogunemas, et samuti trenniringile minna.

Ma kohe tunnen, et sellest tuleb hea aasta :)