Teine puhkuse osa oli pikem. Ametlikult viis, praktikas siiski pigem kolm ja pool päeva. Aga see-eest kolm väga vahvat ja rahulikku päeva.
Sõitsime Ruhnu saarele. Teadlikult kustutasin ka e-posti äpi ära ning telefongi ununes suuresti. Hommikul küll kontrollisin, kuidas Ott sõitnud on ning mis vuti sõpruskohtumiste tulemuste seisud. Aga muidu ikka väljaspool tsivilisatsiooni :) Isegi meie öömaja oli elektrita.
Mida seal see-eest küll ja veel oli - sääsed. No neid ikka jagus. Sekka parme ka. Nii et kaaluka osa ajast olin ikka näritud olemisega. Aga õnneks see ununeb kiiresti.
Runö, mis saarele viib, on ilmselt lapsevanemate-õpetajate lemmiklaev. Ei ole seal poode, kus raha kulutada ega pikki koridore, mida mööda tormata. Liikuma mahub vaid rahulikult ja viisakalt.
Sadamast keskusesse saime kohaliku transpordiga ehk veoauto kastis. Oli ka pikk tee, oma kolm kilomeetrit :) aga ühistransport töötab.
Teisel päeval võtsime ette jalgsimatka. Suunaga itta ja läbi ürgmetsa (lageraie vastastele on Ruhnu igati ideaalne puhkamise-taastumise paik) mere äärde. Liivaranda seal jagub. Sealt edasi lõunasse, sadamasse, mille lähedal piknikku pidasime. Et lennujaam asub vahetult sadama kõrval, nägime kuidas väikelennuväljale maandutakse ja sealt õhku tõustakse.
Teel ööbimispaika jäi tee äärde suveniiripood. Kaup ilusasti letil, omanikku või müüjat ei ole. Küll oli telefoninumber, kui oleksid midagi osta soovinud. Saarel on kaks poodi, mis avatud kümnest keskpäevani ja siis uuesti paariks tunniks õhtul. Aga nagu aru sain, on võimalik poemüüja ka vahepealsel ajal üles otsida. Ühe poe kõrval avati laupäeval suvekohvik, mille avakontserdist osa saime.
Õhtul võtsime jalge alla tee teise saare otsa, läände. Sealseid rannaniite hooldavad veisekarjad. Mererand taas liivane, või siis mudane-liivane. Päevaga saime kokku 14 kilomeetrit. Etteruttavalt võib öelda, et teist sama palju ka pühapäeval. Siis piilusime põhjakalda ja sealse ranna ära. See oli ka koht, kus kohalikud ise käivad. Ehk liikumist oli.
Lisaks nägime ära kohaliku kooli. Mönus ja hubane. Õpilasi hingekirjas 9. Aga võimalused igati korralikud ja tööl ka neli täiskohaga ja kvalifitseeritud õpetajat.
Pikemalt seal elamiseks peab ilmselt mingi konkreetne mõte olema või vastav iseloom. Lühemalt on seal aga vahva. Rahulik, ilus. Ja kõik muu saab kaugele mere taha jätta.
Sõitsime Ruhnu saarele. Teadlikult kustutasin ka e-posti äpi ära ning telefongi ununes suuresti. Hommikul küll kontrollisin, kuidas Ott sõitnud on ning mis vuti sõpruskohtumiste tulemuste seisud. Aga muidu ikka väljaspool tsivilisatsiooni :) Isegi meie öömaja oli elektrita.
Mida seal see-eest küll ja veel oli - sääsed. No neid ikka jagus. Sekka parme ka. Nii et kaaluka osa ajast olin ikka näritud olemisega. Aga õnneks see ununeb kiiresti.
Runö, mis saarele viib, on ilmselt lapsevanemate-õpetajate lemmiklaev. Ei ole seal poode, kus raha kulutada ega pikki koridore, mida mööda tormata. Liikuma mahub vaid rahulikult ja viisakalt.
Sadamast keskusesse saime kohaliku transpordiga ehk veoauto kastis. Oli ka pikk tee, oma kolm kilomeetrit :) aga ühistransport töötab.
Teisel päeval võtsime ette jalgsimatka. Suunaga itta ja läbi ürgmetsa (lageraie vastastele on Ruhnu igati ideaalne puhkamise-taastumise paik) mere äärde. Liivaranda seal jagub. Sealt edasi lõunasse, sadamasse, mille lähedal piknikku pidasime. Et lennujaam asub vahetult sadama kõrval, nägime kuidas väikelennuväljale maandutakse ja sealt õhku tõustakse.
Teel ööbimispaika jäi tee äärde suveniiripood. Kaup ilusasti letil, omanikku või müüjat ei ole. Küll oli telefoninumber, kui oleksid midagi osta soovinud. Saarel on kaks poodi, mis avatud kümnest keskpäevani ja siis uuesti paariks tunniks õhtul. Aga nagu aru sain, on võimalik poemüüja ka vahepealsel ajal üles otsida. Ühe poe kõrval avati laupäeval suvekohvik, mille avakontserdist osa saime.
Õhtul võtsime jalge alla tee teise saare otsa, läände. Sealseid rannaniite hooldavad veisekarjad. Mererand taas liivane, või siis mudane-liivane. Päevaga saime kokku 14 kilomeetrit. Etteruttavalt võib öelda, et teist sama palju ka pühapäeval. Siis piilusime põhjakalda ja sealse ranna ära. See oli ka koht, kus kohalikud ise käivad. Ehk liikumist oli.
Lisaks nägime ära kohaliku kooli. Mönus ja hubane. Õpilasi hingekirjas 9. Aga võimalused igati korralikud ja tööl ka neli täiskohaga ja kvalifitseeritud õpetajat.
Pikemalt seal elamiseks peab ilmselt mingi konkreetne mõte olema või vastav iseloom. Lühemalt on seal aga vahva. Rahulik, ilus. Ja kõik muu saab kaugele mere taha jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar