neljapäev, 14. juuni 2018

Nädal 2

Teine puhkuse osa oli pikem. Ametlikult viis, praktikas siiski pigem kolm ja pool päeva. Aga see-eest kolm väga vahvat ja rahulikku päeva.
Sõitsime Ruhnu saarele. Teadlikult kustutasin ka e-posti äpi ära ning telefongi ununes suuresti. Hommikul küll kontrollisin, kuidas Ott sõitnud on ning mis vuti sõpruskohtumiste tulemuste seisud. Aga muidu ikka väljaspool tsivilisatsiooni :)  Isegi meie öömaja oli elektrita.
Mida seal see-eest küll ja veel oli - sääsed. No neid ikka jagus. Sekka parme ka. Nii et kaaluka osa ajast olin ikka näritud olemisega. Aga õnneks see ununeb kiiresti.
Runö, mis saarele viib, on ilmselt lapsevanemate-õpetajate lemmiklaev. Ei ole seal poode, kus raha kulutada ega pikki koridore, mida mööda tormata. Liikuma mahub vaid rahulikult ja viisakalt.
Sadamast keskusesse saime kohaliku transpordiga ehk veoauto kastis. Oli ka pikk tee, oma kolm kilomeetrit :)   aga ühistransport töötab.
Teisel päeval võtsime ette jalgsimatka. Suunaga itta ja läbi ürgmetsa (lageraie vastastele on Ruhnu igati ideaalne puhkamise-taastumise paik) mere äärde. Liivaranda seal jagub. Sealt edasi lõunasse, sadamasse, mille lähedal piknikku pidasime. Et lennujaam asub vahetult sadama kõrval, nägime kuidas väikelennuväljale maandutakse ja sealt õhku tõustakse.
Teel ööbimispaika jäi tee äärde suveniiripood. Kaup ilusasti letil, omanikku või müüjat ei ole. Küll oli telefoninumber, kui oleksid midagi osta soovinud. Saarel on kaks poodi, mis avatud kümnest keskpäevani ja siis uuesti paariks tunniks õhtul. Aga nagu aru sain, on võimalik poemüüja ka vahepealsel ajal üles otsida. Ühe poe kõrval avati laupäeval suvekohvik, mille avakontserdist osa saime.
Õhtul võtsime jalge alla tee teise saare otsa, läände. Sealseid rannaniite hooldavad veisekarjad. Mererand taas liivane, või siis mudane-liivane. Päevaga saime kokku 14 kilomeetrit. Etteruttavalt võib öelda, et teist sama palju ka pühapäeval. Siis piilusime põhjakalda ja sealse ranna ära. See oli ka koht, kus kohalikud ise käivad. Ehk liikumist oli.
Lisaks nägime ära kohaliku kooli. Mönus ja hubane. Õpilasi hingekirjas 9. Aga võimalused igati korralikud ja tööl ka neli täiskohaga ja kvalifitseeritud õpetajat.
Pikemalt seal elamiseks peab ilmselt mingi konkreetne mõte olema või vastav iseloom. Lühemalt on seal aga vahva. Rahulik, ilus. Ja kõik muu saab kaugele mere taha jätta.

teisipäev, 12. juuni 2018

Nädal 1

Kuu esimeseks päevaks võtsin endale senise karjääri lühima puhkuse - ühe päeva.
Oli au üle aastate pulmas viibida. Ja väga meeldejäävas pulmas. Peensusteni läbi mõeldud. Alates kirikust, kus külalised istusid sõna otseses mõttes tünnide - tõsi, korralikud uued puust tünnid - otsas, kuni pulmapeoni, kus näiteks karastusjoogid ootasid muliseva veega kärudes ja õue täitis seebimullide järjepidev lend. Et hommikul oli vaja Hiiumaale jõuda, siis olime esimesed lahkujad. Kahjuks juhtus see just napilt enne koogi pakkumist. Ent teistpidi jäid karmid kriminaalpolitsei ülemused (peiu (endised) töökaaslased) ülearu ülevas meeleolus ka nägemata :)

Hommikul siis 8.30 laevaga saarele. Kodust läbi ja Kassarisse. Jooksma. Õhtul - ehk siis, kui olin juba söönud-joonud-puhanud, näitas kaal, et olen kolm kilo kaotanud selle päevaga.

Pühapäeval suundusime Suuremõisa. Maakonna tantsupäev. Kodutrepist läksin ilmselt päris koomiliselt alla, aga tants aitas jalad uuesti liikuma. Tõsi, päriselt juhtus see küll alles teisipäeval.

Vihm

Umbes Emmastesse jõudmise hetkel hakkas vihma sadama. Parkisin auto. Viskasin kotid tuppa ja läksin päeval kuivama pandud pesu sisse tooma. Jõudsin seda teha ja asuda kottide lahti pakkimise juurde, kui juba vihmalaadne toode otsa saigi.

neljapäev, 7. juuni 2018

Nutikad

Eestlased on nutikas rahvas.

Täna avaldas Eesti konjuktuuriinstituut uuringu „Eesti alkoholiturg, alkoholi tarbimine ja alkoholipoliitika 2017. aastal“ tulemused.
Eestlased joovad veidi rohkem kui mullu ning üha enam alkoholi tuuakse välismaalt, peamiselt Lätist. 2012. aastast on alkoholi tarbimine Eestis järk-järgult vähenenud. Eelmisel aastal pöördus alkoholi tarbimine aga taas tõusule, ehkki kasv pole kuigi suur.
Enim käivad Lätist vägijooke toomas need, kes hindavad oma alkoholi tarbimist mõõdukaks või rohkeks. Samad inimesed väitsid, et nende alkoholi tarbimine on varasemaga võrreldes kasvanud, kuna kodus seisavad suuremad varud.

Sedasama teemat lahati täna ka Kuku raadio Vox populi saates. Juhtusin korraks kuulama. Üks vahva härra selgitas, et valitsuse aktsiisipoliitika sunnib teda rohkem jooma, kui varem. Ta selgitas, et peab nüüd Lätist suure koguse õlut ostma, kuna see on odav ja samas kui see tal juba kodus on, siis see ahvatleb ka rohkem tarbima kui muidu.
Saatejuht küsis, et aga miks te siis ostate sealt kümme kohvrit õlut korraga. Ostke üks ja siis ei teki ületarbimist. Läbi eetri oli kuulda, kuidas papi hääletoon muutus. Kavalaks nagu Onu Remuse juttudes Rebaseonu hääl. Ega ma nüüd nii rumal ka ei ole, ütles ta. Selgitades, et oskab arvutada ja kui juba minna, siis tuleb kohe kümme kohvrit osta.

Nutikas rahvas, ma räägin ju.

esmaspäev, 4. juuni 2018

Maraton

Neljas täispikk jooksumaraton.
Esimesed kaks olid päris katse-eksitus meetodil. Ehk lendasin uljalt peale lihtsalt. Kolmas sisu poolest korralik. Ehk rajal ei olnud vajadust seisma jääda või pidanud mõtlema kõrvale astumisest. Aeg, tõsi küll, ikka samasse auku esimestega. Tegelikult veidi aeglasemgi. Ehk kui numbreid vaadata, siis aeglasem isegi kui laupäevane jooks. Aga numbrid on statistika.
Sportliku sisu poolest oli neljas jooksumaraton keerulisem kui eelmised. Ikka tõsiselt raske.
Esimene ring küll mitte eriti. Enne starti vahetasin mõne sõna Matiga, kes pakkus, et jookseme äkki taas koos. Ütlesin küll, et lasku omas tempos, mis peaks minu omast kiirem olema. Aga selgus, et samm klappis ja kümme kilomeetrit koos liikusimegi, nii 5.15 kilomeetri kohta. Siis lasin ta veidi eest ära ja poolmaratoni aeg oli 1:54.
See on see keeruline koht kahe ringi läbimise juures. Lõpetad esimese ja möödud stardi-finišikoridorist, kuhu võiks ju seisma jäädagi, lõpetada. Aga ei. Tuleb täpselt sama teekond ühe korra veel ette võtta.
Uut ringi alustasin rahulikult. Ja kui vastutuul, millel meetreid sekundis umbes sama palju kui õhus temperatuuripügalaid, välja jätta, siis polnud viga. Kuniks jõudsin nii 25nda kilomeetrini. Veidi enne seda möödusid järgemööda 10-kilomeetri jooksjad, kellest mitmetele sain ka ise ergutushüüdeid kaasa anda. Ja kõrvalepõikena- see on koduse maratoni suur võlu. Siin on üliägedad teeninduspunktid, milles tegutsejate positiivne energia nakatab ja annab jõudu.
Ja kuigi 10-kilomeetri raja tagasipöörde punktis sain karmi käsu mitte seisma jääda, siis nii kilomeeter-paar hiljem pidin seda siiski tegema. Tõsiselt kaalusin katkestamist. Astusin juba ka mõne sammu tagasisuunas. Siis mõtlesin ringi ja tatsasin edasi. Ilmselt pidanuks juba järgmises joogipunktis veel enam aega veetma, kuigi kostitasin sealgi end mõnuga. Ja sealt edasi iga kord veel julgemalt. Ehk jõin ja kastsin pead tublisti. Tempo oli küll ülinadi ja samm päris tönts, sest see, mis algas peast, jõudis selleks hetkeks jalgadeni, mis kangeks muutusid. Aga sihikindla karumõmmi kombel taarusin siiski lõpujooneni. Ja kiireimad sammud tegin ikka raja viimasel sajal meetril :)
Tip-top korraldus, seega aitäh Hiiumaa jooksugrupile!
Suur kiitus ka minu personaalse ettevalmistuse treenerile, kes vahvasti finišijoone taga ootas :)
Ma ei hakka lubama, et treenin järgmiseks korraks rohkem või puhkan targemini võistluseelsel perioodil, sest elu teeb omad korrektuurid. Aga kindlasti jooksen juba septembris jälle maratoni. Ja aasta pärast taas Hiiumaa maratoni.