neljapäev, 16. august 2018

Jalgpall

Kui Aivar Pohlak on ülikonnaga, siis peab tähtis päev olema :)
Ja eks ta oli ka.
Kas nii suure kaaluga jalgpallikohtumist enam Eestis mängitaksegi? Lähiaasta(kümne)tel ilmselt mitte.
Tunnistan, et olin algul skeptiline. Möödunud aastal mängiti superkarikas välja Makedoonias. Olime ise just sealsamas sel ajal. Etteruttavalt- linnapilt meenutas eilset Tallinna. Sarnased plakatid ja viited mängule. Palju jalgpalliatribuutikat. Fännid. Aga et sealsel staadionil, Philip II nime kandval areenil oli/on ca 30000 kohta ja Lillekülas enam kui kaks korda vähem, siis tundus ebaloogiline pileteid saada. Arvestades suurt huvi selle mängu vastu.
Aga.
Aitäh, Anu!
Tegelikkus oli see, et tuli end loosirattasse kirja panna ja siis oodata. Mina sain asjast teada juuli esimesel nädalal. Et just meile loosiõnn naeratas. Niisugusel viisil ei tundu raha ära andmine (ehk millegi, praegusel juhul piletite ostmine) üldse paha variant. Vastupidi. Tunned sellest rõõmu. Suurt rõõmu.
Ja nii siis juhtuski, et kolmapäeva õhtul olime staadionil.
Ja millised kohad - kohe värava taga (olgu, veidi siiski võrgust eemal) ehk mängijad olid peaaegu käega katsuda. Lisaks oli sealsamas fännisektor. Mis sest, et Atletico oma. Või tegelikult isegi hea, et just Atletico. Sest tuleb au anda, fännid olid neil seekord selgelt häälekamad. Ja juba see oli elamus omaette. Ka linnapildis torkasid triibulised särgid enam silma. Mis parata.
Mäng ise oli pigem võrdne. Kuigi algas šokiga. Vähem kui sada sekundit ja värav. Seejärel võttis Real domineerimise enda peale ja viigistas. Asus juhtimagi. Ent jalgpallijumal tahtis, et raha eest ikka rohkem saaksime. Seega, lisaaeg. Ja seal jäi Atletico peale.
Korraldus oli ladus. Ehk staadionile ja sealt ära pääses tegelikult väga kiiresti. Arvestades vabatahtlike suurt arvu ei ole ilmselt ka imestada. Eesti/eestlased ikka oskab/osakavad asju korraldada. Ja aukartust tekitas üks noor kutt, kes meie ees seisis. Kollane vest kirjaga "steward" üll ja vaatas publikut. Viis tundi ühtejutti.
Hommikuputru süües istus Aivar kümne meetri kaugusel. Taas tavapärases olekus ehk vestiga. Vaikselt täitus linnapilt ka uniste hispaanlastega. Tõsi, valgeid särke polnud enam pea üldse näha. Aga pall on ümmargune. Ehk teinekord teistpidi. Ja nii imelik kui see ka ei ole, siis kaotus mind kurvaks ei teinud. Saadud emotsioon oli oluliselt tugevam. Ning Madrid ikkagi võitis ju :)   Ja Eesti kindlasti ka.

teisipäev, 7. august 2018

Kohvi

Ühepäevakohvikud.
Minu jaoks on see üritus aastatega veidi suureks kasvanud. Ehk inimesi per kohvik liiga palju. Rohkem melu kui mingi konkreetse asja nautimist. Samas ei alaväärtusta selle rolli turismimagnetina. Ja hajutamiseks on ka samme astutud. Pikendatud perioodi, mil kohvikud avatud ning üritus on kasvanud ülesaareliseks.
Viimased kaks aastat olin täpselt sel ajal saarelt pikemalt ära. Seekordki ei lennanud täiega peale. Valisin külastamiseks täpselt kolm kohvikut, igal päeval ühe Emmaste osavallast. Siin oli ses osas eriti hästi sattunud, et igasse päeva mahtus midagi.
Pean ütlema, et soe toit jäi mulle rohkem meelde, kui see mis kohvikus ehk esmane. Kohvi ja saiakesed siis. Sõrul pakuti meretoite ning läätserokk oli igati kosutav kõhutäis. Harjul sai peedikotlette ehk taaskord kõhu mõnusasti täis. Pühapäevaks jäi taas Harjul pakutud chilli con carne. Veidi teravam elamus. Kokkuvõtteks igal pool väga mõistliku hinnaga korraliku suurusega maitsev toit. Magustoitude osas tõusis minu jaoks teiste seast esile banaanileib.

esmaspäev, 6. august 2018

Tulumaks

Üksikisiku tulumaksu laekumine.
Kasv võrreldes eelmise aasta juulikuuga ja seitsme kuu lõikes.

Hiiumaa vald 11,68% 12,35%
KOKKU 9,28% 11,1%

reede, 3. august 2018

Soe

Vahepeal on meid ikka kohe täitsa Lõuna-Euroopa moodi suvi tabanud. Ilmselgelt oli õige otsus, et sel suvel kuhugi ei reisi/liigu. Kui Muhamed ei lähe mäe juurde, tuleb mägi Muhamedi juurde, või kuidas see oligi :)
Samas naudiksin seda suve ilmselt enam, olles puhkusel ehk kontrollides rohkem, millal tõusta, millal aktiivselt tegutseda. Iga hommik on uni viiest, hiljemalt poole kuuest läinud, sõltumata magama mineku ajast.
Kolmapäeval olin peale tööpäeva üsna tühi. Peamiselt lihtsalt pikutasin ja tarbisin vedelikke, sest ilmselt vedelikupuudus seda põhjustas. Neljapäeval oli parem päev ja õhtul võtsime tee Liivalaukale jalge alla. Kes sadulas, kes joostes. Kokku tuli 8 km sinna, ujumine ja 8 km tagasi. Mõnus :)
Täna ärkasin taas viiest, ent tulin juba kuueks tööle. Tõhus tööaeg on see varahommikune aeg.

neljapäev, 19. juuli 2018

MM

Kuu aega kestnud spordipidu sai pühapäeval otsa. Nii palju vaba aega tekkis kohe nagu nipsti juurde :)
Eks hoidsin pöialt ikka Hispaaniale. Kes mängiski üsna hästi. Kui välja arvata see, et väravate löömisega jäädi kaitsele orienteeritud tiimide vastu hätta. Portugaliga peetud avamäng andis küll teistsuguse ootuse-lootuse. Aga olgu - vähemalt said meie idanaabrid põhjuse, mille üle kogu riigiga üheskoos rõõmustada ning uhked olla.
Rohkem elasin kaasa ka põhjamaadele. Ja südilt mängisid! Nii Island, Rootsi kui ka Taani.
Ja siis kui lemmikud juba teel koju või kodumaal olid, toetasin väiksemaid. Ses suhtes äge, et Horvaatia finaali murdis. 1998.a. turniir oli esimene, mille otsast lõpuni ära vaatasin. Ja sellega oli võimalus ajaloolisi paralleele tõmmata. Alates sellest, et täitus 20 aastat. Kuni selleni, et Prantsusmaal peetud MM-il tegid horvaadid senise parima tulemuse, mille nüüd hõbemedalitega üle mängisid. Ja nii siis kui tänavu, sai takistuseks ehk turniiri lõpetajaks just Prantsusmaa. Tiim, kes teist korda tiitlini jõudis. Sarnaselt Uruguaile, kes 1930. ja 1950. aastal või Lääne-Saksamaale, kes 1954. ja 1974. aastal võitjaks krooniti. Ehk samuti kahekümneaastase vahe järel.
Kindlasti jääb turniirilt meelde VAR. Olin väga kriitiline, kui see üldse välja toodi ja seda katsetama hakati. Finaalturniiril õnneks liialt suuri probleeme ei esinenud ning uuendusele võib rahuldava hinde panna. Kuigi ma ei ole päris kindel, et jalgpall, mis ainult inimmõistusele tugineb, halvem mäng on.
Omamoodi rekordi tegi ka Neymar, kes kümnendiku platsil veedetud ajast murul püherdas. Ei saa aru, kuidas heas füüsilises vormis, piisava lihasmassiga tippsportlane üldse nii nõrk on, et iga tuuleiil ta pikali puhub ja iga puudutus justkui luumurru põhjustab - vähemalt valu on sama metsik.
Ja väravaid löödi palju. Ainult üks mäng jäi 0:0 viiki.