kolmapäev, 18. oktoober 2017

Statistika

FB-st käis läbi Postimehes avaldatud statistika, mitu protsenti kogusid kandidaadid oma ringkonna häältest. Eks statistikat võib teha igasugust. Näiteks ka niimoodi.

Häälte arv nimekirjale Kandidaatide arv Keskmiselt hääli kandidaadi kohta
Sotsiaaldemokraatlik Erakond 1255 32 39,2
Valimisliit Ühine Hiiumaa 1230 41 30
Valimisliit Kodusaar 1100 52 21,2
Eesti Reformierakond 501 16 31,3
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond 291 11 26,5
Eesti Keskerakond 286 18 15,9
Erakond Isamaa ja Res Publica Liit 167 26 6,4

Tulemused

Pühapäeva õhtul saabusid pika ootamise peale valimistulemused. Ausalt öeldes läks paremini, kui ma olin ennustanud. Hea, et kirja ei hakanud panema :)  
Muidugi pühapäeval üheskoos tulemusi oodates väikese ennustusmängu tegime. Siis saime kahepeale 18 mandaati 23st paika ja teenisime viktoriinis tugeva teise koha. Aga oma peas julgesin siiski veidi teisiti arvata. Ent nägime, et hiidlane ei salli agressiivset ja vastandumisele üles ehitatud kampaaniat/programmi. Samamoodi ei lase ta end erinevate objektide ehitamise lubadustega ära osta, vaid hindab inimeste senist tegevust üsna kriitiliselt. Ja enim hääli kogusid need nimekirjad, kes panustasid avatusele, kaasamisele, läbipaistvale juhtimisele. Annab kindlasti lootust.

Kirjutasin öösel väikese kommentaari ka ajalehele. Kuigi võimalus oli, siis pikalt magada ei saanud. Esmalt ei tulnud uni ja siis läks see ka väga varakult ära.

pühapäev, 15. oktoober 2017

Valimised

Usaldan igati e-valimisi. Aga eelistan ise vana-kooli varianti. Ehk käia jaoskonnas kohapeal. Jõudsin vallamaja ette nii 9.10 ja meeldiva üllatusega tõdesin, et ma polnud sugugi esimene, kes varasel tunnil hääletama tulnud.
Sain ka teada, et e- ja eelhääletanuid oli Emmaste piirkonnas üle veerandtuhande. Valijaid nimekirjas napilt üle tuhande. Andis julgelt lootust, et päeva lõpuks on valimisaktiivsus üle 50 protsendi, aga miks mitte ka üle 60. Nii nagu see ka kahel viimasel korral on olnud Emmastes.

Vangla

Suvel avanes ajakirjanikutöö raames võimalus kokku puutuda põgenemistoaga. Hellamaa külapood sai seeläbi uue näo ja elu.
Reedel nägin ja kogesin aga põgenemistubade järgmist taset. Ööpõgenemine Pärnu vanglas. Ka seal on nukralt seisma jäänud hoonele leitud uus rakendus. Ja teevad seda seal väga ägedalt. Soovitan proovida.

kolmapäev, 4. oktoober 2017

Valimised

Olen seda endalt küsinud. Ilmselt mitmel-setmel korral. Oluliselt rohkem kui seda teiste poolt minult küsitud on. Ahjaa, mida siis. Et miks ma valimistel osalen? Taaskord.
2009. aastal oli palju ka nooruslikku uljust. Ja samas sain n-ö kooliraha ära maksta. Aga oli väärt õppetund. Ei kahetse.
2013. aastal olid mul poliitilised ambitsioonid. Mõneti tegutsesin nende realiseerumise nimel ka erakonnasiseselt ehk mitte konkreetselt vallaga seotult. Ambitsioonid sellisel kujul on kadunud, asendunud puhtalt sooviga oma oskuste piires piirkonna heaks panustada. Ja erakonnaga kasvasime lahku. Peamiselt väärtuspõhiselt. Samas kui ma vaatan meie tollast valimisprogrammi Emmastes, siis seal torkab silma, et valla suurima väärtusena oleme välja toonud inimesed ning palju rõhku on läinud lastele ja nendega seonduvale. Nii pole ime, et ka tänavu kandideerin nimekirjas, kus need väärtused au sees, ja mitte ainult, suisa esiplaanil, on.
Selles osas ei ole minu seisukohad muutunud. Ehk et inimene peab olema kõige keskpunktiks. Vald on inimese jaoks, mitte vastupidi. Ja eelkõige huvitab mind see, mis lastesse puutub - haridus (nii kool kui lasteaed), mänguväljakud, huviringid, sportimise ja vaba aja veetmise võimalused, transport ehk võimalus jõuda kooli ja huviringi jne.
Ei salga, et siis nägin valimiste eel end hoopis rohkem keskpunktis, kui ma praegu asjadele vaatan. Kindlasti oli siis (vähemalt mingis mõttes) oluline olla nimekirja esinumber. Isiklikus plaanis, ma mõtlen. Valimistulemus ei olnud kehv. Ent näitas mitu olulist asja kätte. Kasvõi seda, kui oluline on kohalikel valimistel omada tugevat, pikaajalist seost antud piirkonnaga.
Tegutsemine volikogus on jällegi olulisi õppetunde eluks andnud. Ma kindlasti ei ole alati õigesti toiminud, olen teinud vigu. Kindlasti ei ole ma iga teema juures olnud spetsialist. Samas tahaks öelda, et sel juhul olen seda tunnistanud ning ammutanud infot neilt, kes antud teemat hästi valdavad. Teisalt tegutsesin alati südametunnistuse järgi ja andsin endast palju. Ehk võtsin asja tõsiselt.

Kui ma vaatan tagasi isiklikele valimislubadustele 2013. aasta sügisel, siis need võin täidetuks lugeda.
Luban, et volikogu liikmena pühendan ma aega, et eelnõud põhjalikult läbi töötada. Ainult nii saab seisukoha kujundada.
Luban, et valgustan huvitatuid oma otsuste tagamaade osas.
Luban, et jätkan avatult ehk info, mis on avalikes huvides, jõuab ka avalikkuseni.
Luban, et suhtlen valla inimestega ja küsin nende arvamust. Kindlasti olen ka edaspidi valmis teie muresid ja rõõme ära kuulama.
Eelnõude jaoks ma aega võtsin. Kohati kulutasin ehk isegi asjatult palju aega ja energiat neile, sest teinekord sisuline arutelu puudus ja asjad lihtsalt hääletati ära.
Otsuste tagamaid olen püüdnud nii suuliselt kui kirjalikult selgitada. Kas siis volikogu saalis või blogis või mujal.
Info avalikkuse ette toomine on samuti toimunud. Nii blogi kui maakonna ja valla lehe vahendusel. Regulaarselt.
Ma võib-olla ei ole kõige osavam rääkija, ent ma oskan kuulata. Ses osas julgeksin ka selle punkti täidetuks lugeda. Niisamuti on mul hea meel, et finantsjuht viis mõtte kaasavast eelarvest vallavalitsusse ja see sealtkaudu volikogusse tuli ning teoks sai. Veel enam rõõmustab aga asjaolu, et uue valla arengukava juures kaasasime kaaluka osa vallaelanikest, noortest kuni eakateni. Ja ka enne sundliitmise kohtusse kaevamise otsuse tegemist oli volikogu nõus, et viime läbi külakoosolekud inimeste meelsuse vahetuks teada saamiseks.

Kui mainida konkreetseid materiaalseid lubadusi, siis neid on õnnestunud samuti ellu viia. Kuigi see on olnud märksa keerulisem. Arvestama peab, millised olid jõudude vahekorrad volikogus.

Võttes ette nelja aasta tagused brošüürid, siis midagi välja käidud mõtetest ikka õnnestus ära ka teha. Loomulikult ei saa ega taha ma neid asju enda nimele kirjutada. Siin on ikkagi tegemist volikogu otsustega, mis tähendab, et nende taga on alati olnud volikogu antud hetke enamus. Mitu inimest. Mõned näited.
Lastele on huviringid tasuta. Niisamuti maakondlik ühistransport valla noorte jaoks.
Lasteaiaõpetajate palgatõus on olnud märkimisväärne nelja aasta kontekstis.
Sporditaristut on parendatud, kuigi tõsi ta on, et hing ihkaks enamat.
Kooli juurde saab veel sel aastal rajatud katusega rattaparkla. Ja miniarena renoveeritud.
Kultuurivaldkonda koordineerib spetsialist.

Küllalt on teha ka eesootaval perioodil. Materiaalselt. Käegakatsutavaid asju.
Aga minu kandideerimise peamised motiivid on teised.
Kui ma peaksin midagi lubama, siis need lubadused võiks kõlada üsna sarnaselt neile, millele ülalpool viitasin.
Luban, et osutudes valituks vallavolikogusse, ei kavatse ma seal lihtsalt istumas ja kätt tõstmas käia. Võtan vaevaks kaasa mõelda, materjalid läbi töötada, vajadusel nõu küsida (just, ma ei olegi iga valdkonna spetsialist nagu parimad poliitikud kipuvad olema). Kindlasti ei jäta ma oma arvamust ja seisukohta välja ütlemata.
Luban, et jätkan avatult ja ausalt. Ehk räägin ja kirjutan, miks ma ühe või teise asja puhul nii arvan või hääletan. Jätkan info avalikku jagamist, mis puudutab valda ja volikogu.
Luban, et olen avatud ja valmis ära kuulama ka seisukohad, mis minu arvamusest erinevad. Tegutsen mõtteviisi järgi, et vallavalitsus ja vallavolikogu on vallaelanike teenistuses, mitte vastupidi.

Konkreetseks minnes, siis peamiseks põhjuseks on valitsemiskultuur(itus). Ehk see, millele ka juba eespool viidanud olen. Kuidas me näeme valla juhtimist. Kas see on süsteemis - valija annab kord nelja aasta tagant kellelegi mandaadi ja koos sellega antakse ka tarkus teha ainuõigeid otsuseid. Või peaks valla juhtimine toimima koostöös, pidevas dialoogis, kaasates (jällegi, selle sõna õiges tähenduses!) ja ära kuulates, aga ka arvamust küsides. Olla valmis vigu tunnistama ja seetõttu ka samme tagasi astuma. Koolis on viimastel aastatel aktuaalne olnud muutunud õpikäsitluse teema. Ega kogukonnaühendused ja suurlinnade asumiseltsid ei ole ka midagi muud, kui viide sellele, et nõukaaegne juhtimismudel ei sobitu enam tänapäeva maailma.

Mis Emmastet puudutab, siis siin on jäänud vajaka kaasavast juhtimisest, on esinenud võimetust või soovimatust teemadesse sisuliselt süveneda.
Lühidalt. Kui ka valimisprogrammides räägitakse, et koolid säilivad, siis tegelikult on hoopis olulisem küsimus, et millist haridust me anda kavatseme. See et koolimaja uksed lahti on, ei ole peateema. Kas me investeerime sellesse, et meie lapsed saaksid võimalikult hea hariduse, see on olulisem. Siinkohal tulevad näidetena tugispetsialistide kättesaadavus, HEV-õpilaste toetamine ja õpetajate koolitamine nende parimal viisil toetamiseks, kaasaegsete õppevahendite olemasolu, õpetajate tunnikoormus ja kas on liitklassid/-tunnid või mitte ehk kes lapsi juhendavad-suunavad ning milline on nende õpikeskkond.
Kui vallavanem ütleb, et seisab kooli eest, samas ei ole aastate jooksul hariduse sisuliste küsimuste vastu huvi tundnud, siis tekib küsimus, mis mõttes ta kooli eest seisab?
Või kui moodustatakse uus allasutus, ent sellele ei järgne sisulist toetust selle parimal viisil tööle rakendamiseks, siis kas see on edulugu?
Kas tartaankate spordihallis on spordivaldkonna oluline arendamine, samas kui volikogu saalis tuleb eelarve teisel lugemisel mõnesaja euro lisamise pärast treeneri kergejõustikualaseks koolitamiseks tulised vaidlused maha pidada?

Mulle meeldib minu töökoht. Meeldib õpetaja amet. Väga meeldivad Emmaste noored - on rõõm olla nende koolmeister. Samas ei ole saladus, et see töö ei ole alati lust ja lillepidu. On ka lihtsamaid, vähem sisemist põlemist nõudvaid ameteid. Ent pea alati kaaluvad positiivsed hetked üksikud tagasilöögid üles. Tore, kui sellele lisandub ka väline toetus. Hetkel ma kooli töötajana ei tunne, et vald, keda esindab tegevjuht, haridusvaldkonda ja selle töötajaid oluliseks peaks. Finantsjuht on tragi ja tean, et koostöö direktoriga neil sujub. Ma ei saa midagi ette heita ka majasisesele toetusele. Sellega on hästi. Ent koolipidaja?
Ehk et praegu olen ma seda meelt, et kui järgmisel kuul on meil vallavanem (uue nimega osavalla vanem) sama inimene - mis tähendab, et valimised on minu vaatevinklist ebasoodsalt kulgenud-, siis ma sellel töökohal ei jätka.
Ma küll ei loobu vallaelanike esindamisest volikogu tasandil, kui ma valituks osutun. Aga praegusel kursil jätkates ei ole ma töötajana motiveeritud edasi panustama.

Samas ei taha ma kellelegi etteheiteid teha. Ja ei tee ka siis, kui asjad nii lähevad. Sest vallaelanikud otsustavad ise ja oma vaba tahte (loodetavasti, eks?) järgi, kes ja kuidas valda tüürima peaks. Kui see tähendab, et Kodusaart usaldatakse, siis nii ongi. Sel juhul on see minu probleem. Mitte kogukond ei pea painduma minu soovide järgi, vaid mina ise pean kohanema. Ehk sellisel juhul tuleks lihtsalt leppida, et see, mida mina olen viimased aastad ajanud ja millesse mina usun, ei ole kogukonna enamuse nägemus.

Hetkel ma muidugi püssi veel põõsasse ei viska. Ootame veel kümmekond päeva. Kuniks tõetund saabub.

teisipäev, 3. oktoober 2017

Mööbel

Mul on hea meel, et ajaloo aineklass sai uue mööbli - värvilised ümmargused toolid.



pühapäev, 1. oktoober 2017

September

Septembri viimastesse päevadesse mahtus praktikapäev*, teatrikülastus, öise matkamängu vaatlemine ja fotoorienteerumise ettevalmistamine.
* Tallinna Humanitaargümnaasiumis. Kontrastid missugused. Alla saja õpilasega, kaunis looduslikus pargis paiknev Emmaste kool versus 1300-õpilasega keelekümbluskool Tallinna kesklinna serval.

Kokku 40,2 kilomeetrit jalutamist kolme päevaga, spordikella järgi. Peaaegu maraton :)