Ungari

 Osa 2

Hommikud olid pikad ja rahulikud. Ärkamine ei olnudki ehk hiline, aga piisas, et välja puhata. Rahulikuks tegi asjolu, et said ise tegemisi ja nende sooritamise kellaaegasid valida.

Söömas käisime kohaliku aja järgi seitsme ajal. Üllatusin, kui paljud sel ajal juba einestasid. Eestis pigem siis söögisaal alles avatakse ja rahvarohkem on tund-kaks hiljem.

Aga kohalikud ongi varase ärkamise ja toimetamisega. Nii avatakse toidupoed siin kell 7 või pigem isegi 06.30.

Viimasel hommikul nägin, et haljastustöölised olid sel ajal samuti juba tööl.

Võtsin eesmärgiks igal hommikul väike jooksuring teha, et sedakaudu linna avastada. Esimene hommik oli sombune, aga motivatsioon kõrge. Teisel peibutas soe päike. Kolmandal sai kinnitust tõdemus, et trenni raskeim osa teekond diivanilt välisukseni  :)

Kui poode mainisin, siis mulle lõunapoolsete riikide puhul meeldib väikeettevõtluse levik. Pisikesi ärisid oli palju ja suuri kaubanduskeskuseid torkas linnas märksa vähem silma.

Apteeke jagus ohtralt. Ja enamjaolt kas varahommikust hilisõhtuni või lausa ööpäev läbi avatud. Samuti 18+ väikepoode, sarnaste lahtiolekuaegadega.

Kasutasime ühistransporti, mis busside-trammide mõttes polnud midagi erilist. Samas puhas, täpne ja kiire. Äpp tegi kasutamise mugavaks, ka turisti vaatest. Ja eriti meeldis reaalajas vaade ehk teadsid, kaugel sõiduk peatusest või kus ise asud.

Linna liiklusest meeldisid ratturitele loodud head sõiduvõimalused. Eraldi ja piisavalt laiad rajad ning nagu märkidest võis aru saada, eraldi rattateed, mis linnast välja viisid.

Nagu kirjas, plaanisime mitte liiga palju asju ette planeerida. Ja suuresti õnnestus.

Hommikuse sörkjooksu sai üsna õhukeses vormis teha. Lisaks olid kohvris viisakamad lühikesed püksid. Ja kui need kaasa võetud, tuleb neid ju ka kasutada. Teisel pikemal päeval olid need igati asjakohased. Päike silitas kenasti ja Gellerti mäele turnides olnuks rohkem riided selgelt üleliigseks koormaks.

Esimene pikem linnapäev oli aga sombune, pigem suisa vihmane. Seal andis kangekaelsus soojema kliima riiete eelistamisel tunda. Aga eks tark õpibki teiste, rumal enda kogemustest  :)

Samas pool madjarite pealinnast on nüüd läbi käidud ja selge. Jõudsime ohtralt liikuda, sh jalgsi 20 000+ sammu päevas, ning avastada. Mis oligi eesmärk.

Planeerimise ehmatus oli ärasõiduhommikul. Igal pool ei ole nii vingeid turvaväravaid ja seega peab vedelikud eraldi suletavatesse kilekottidesse panema. Taassuletavaid meil polnud ja kodule lähimast poest ka ei leidnud. Õnneks jagati neid lennujaamas. Ja priipäralt. Turvakontroll ise oli ka mugav ja kiire. Ehk sellistel aegsasti kohale minevatel turistidel jäi veel üksjagu aega lennujaama avastada.

Lennukis lugesin raamatut "Lingvistiline mets". Sobitus kenasti Helsingi lennujaamas esimese paari tunniga tunnetatuga. Ära lennates oli ikkagi vedamine, et kiireks läks ja lennujaamas olemiseks aega ei jäänud. No kohe kuidagi ei sobi mulle meeletu (võib võtta nii suuruse kui käitumise kontekstis) inimmassi sees olemine. Ühed kiirustavad, et kuhugi jõuda. Teised ei tea, kuhu minna.

Ahjaa. Paradoks. Lennukeid proovitakse teha väiksemaks. Samas kui inimeste kohvrid ja kaasa veetav pagas muutub suuremaks.

Ungari

Osa 1

Juba lennukis võis aimata, et õhk siin on soojem ja kuivem. Sama paistis Bolt takso aknast (taaskord sain kinnitust, et Eestit teatakse välismaal selle firma kaudu hästi). Uuringud sai lukku lüüa lähivaatluse ja teaduslike katsetustega pealelõunase jalutuskäigu ajal.

Taksojuhiks sattus maailma näinud ja avara vaatega härra. Teadis Eestistki ühtteist. Selgitas, miks Ungari on keerulises seisus. Tugevad majanduslikud seosed Venemaaga, samas ajalooliselt läbi põimunud ka Ukrainaga. Viimaste aastate meeletu inflatsioon ja keeruline majanduslik olukord avaldavad riigis mõju. Ütles, et toimetab ka ise kahel töökohal, et soovitud tasemel toime tulla.

Kas asi selles, et erinevalt eelmisest korrast oleme seekord pealinnas või ongi inflatsioon oma töö teinud, aga hinnavahe Eestiga väga märgatav ei ole. Samas keskmine palk on meil kaks korda kõrgem.

Plaan oli, et võtame rahulikult, vaatame, kuidas asjad kujunevad ja üle ei planeeri. Minusugusele selline lähenemine muidugi paras väljakutse :)

Puhkus

Viimasel ajal olen puhanud koolivaheaegadel. Nüüd ka.
Esimene päev läks sportlikult. 6 tundi tantsutrenni, kerge lihastreening ja õhtul tünnisaunas lõdvestus. Et pühapäeva ennelõuna taas rahvatantsuga veeta. Hiljem natukene liigutamist kodu ümbruses ja traditsiooniline saun.
Nädalavahetusele tõmbas imelise joone alla Real Madrid, kes El Clasico võitis ja sisuliselt meistritiitli kindlustas.

Esmaspäeval mandrile, et teisipäeva varahommikul korraks kõigest ja kõigist kaugemale pageda. Kahekesi aega veeta.

Kui kodusaarel paistis, et lubatud ilmamuutus piirdub tugeva tuule ja vihmaga, siis öine Tallinn üllatas. Varahommikul oli maa valge. Ja ikka nii, et tossuninad mattusid lume alla, kui jalutasid.
Iseenesest ei ole see ju probleem.
Lennujaama saime kenasti. Turvaväravatest samuti kiiresti ja mugavalt läbi. P.s. kes veel ei tea, siis Tallinna Lennujaamas on uus süsteem. Muu hulgas ei pea enam asju kotist välja võtma ja kadus 100 ml piirang vedelikupudelitele.
Põnevaks läks siis, kui hakkasid tulema teated edasi lükatud lendudest. Mõni lükkus tunni, mõni pool, mõni teadmata ajaks. Meie lend esiti pooleks tunniks, siis tund lisaks. Hakkas saabuma kriitiline piir, et kenasti ümber istuda jõuaks. Õnneks lasti lennukisse ja paistis, et napilt ent kindlalt siiski jõuame. Aga. Õhkutõus võttis veel aega. Lennukit pesti külmumisvastase ainega ja et maandumis- ja õhkutõusmisradasid oli tavapärasest vähem kasutusel, siis tuli ka järjekorras seista. Aga lõpuks minema saime. Ja sisuliselt hakkasime tippkõrguse saavutamise järel maaanduma. Kaugel see Helsingi siis on.

Jätkulend ootas meid kenasti ära. Ja mis tal muret oodata oligi, kuna Soome sai lumetormist veel rohkem osa ja seal lennujaamas oli segadust veel enam. Seega kella 10 asemel saime rattad lõpuks maast lahti nii 13 ajal.

Kakeldes kaugele ei jõua

Viimase (19.04) Hiiu Lehe juhtkiri tõi välja, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimiseni on jäänud poolteist aastat ning näha on, et soovitakse kaaklema hakata.

Tagamaa ju teada – soov silma paista, sest sellest vähemal või rohkemal määral sõltub häältesaak valimistel. Võib-olla olen naiivne, aga ise usun, et inimesed ei vaimustu ärapanemisest. Ka viisakalt on võimalus eriarvamusele jääda.

Möödunud teisipäevast (16.04) maakonnalehte (Aivar Viidik „Päevad valede keskel“) lugedes jäin mõtlema, kas tegemist on kinni makstud sisuturunduse või ilukirjandusega. Arvestades, et sõna anti ühele osapoolele oma vaatenurga avamiseks ning mitmed väited ei vasta tõele.

Kuigi mainitud Hiiu Lehe loo autor on 25.02.2021 intervjuus Maalehele öelnud, et „Poliitiku elus kipub mõnikord asi olema nõnda, et faktid pole olulised.“, siis tegelikult peaks just neist juhinduma. Samas faktist teeb fakti see, et seda on võimalik tõestada. Kui kaks inimest peavad neljasilmavestlust, siis ühe osapoole tõlgendus sellest ei ole fakt.

Eelpool mainitud reedese lehe juhtkiri märgib: „Kuigi üks pool kinnitab, et kõik on faktid ja tõestatav, on praegu ikkagi sõna sõna vastu. Tõendeid, ükskõik mis kujul, pole nähtud.“

Koostöö ei laabunud

Ma ei pea õigeks, et töösuhteid või nende lõppemist detailides kolmandate osapoolte ees lahatakse. Juhindusin sellest ka Kärdla osavalla vanema vabastamisel, mis toimus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §57 alusel, mis sätestab: „Osavalla või linnaosa vanema vabastab teenistusest valla- või linnavalitsus, kui vallavanema või linnapea hinnangul vallavanema või linnapea ja osavalla või linnaosa vanema koostöö ei laabu, võttes arvesse osavalla- või linnaosakogu arvamuse.“

See justkui loob tausta, et pikantsed seigad välja tuua. Aga ei ole mõistlik avalikkuse ees vigu lahata. Olles hariduselt pedagoog, siis üks tarkusetera, mis ülikooliõpingutest meelde jäi: „Kiida avalikult, laida personaalselt suheldes.“

Tiimitöö viib edasi

Kaasaegses juhtimises on hästitoimiv tiimitöö lahutamatuks eelduseks, et tulemusteni jõuda. See nõuab inimestelt muu hulgas väga häid sotsiaalseid oskuseid. Oskust ja tahet ka teisi kuulda ja kuulata. Püüda neid ja nende öeldut mõista. Mitte jääda kinni oma arvamuse ja tõe juurde.

Erinevad vaatenurgad, aga ka eriarvamused on igati normaalne nähtus. Arvamuste paljusus rikastab ja aitab parema tulemuseni jõuda.

Mulle teeb rõõmu, et Hiiumaa vald on kohalike omavalitsuste võrdluses edukas ning paistab ka muul moel positiivses võtmes silma. Näiteks viimases volikogus tõi hariduskomisjoni esimees Antti Leigri välja, et meie õpilased olid mälumängus Eesti koolide arvestuses esirinnas. Sain vaid nõustuda ning täiendada, et sarnaseid suurepäraseid teateid tuleb ka olümpiaadidelt, konkurssidelt ja võistlustelt üsna regulaarselt.

Selle eest, et meie noored või Hiiumaa tervikuna saab silma paista, tuleb eelkõige tänada hiidlaseid, kes on töökad ning südamega selle juures, mida nad teevad. Panustavad sisule, mitte ei kaakle.

Muuseas. Antti on kaks ja pool aastat olulist volikogu komisjoni juhtinud opositsioonis olles. Ilmselt Eesti kontekstiski eriline. Ja hea näide, et Hiiumaa asja peame ajama üheskoos ning koostööd tehes.

On ju selge, et kakeldes kaugele ei jõua. Edasi viib tiimitöö ja konstruktiivne koostöö.

Ilmus 23.04 Hiiu Lehes

Tartu

Nädala esimene pool Tartus.

Esmaspäeval haridusleppe läbirääkimiste II kohtumine. Märksa rahulikum, kui esimene. Aga eks uusi asju, mida lauda tõsta, jääb ka vähemaks. Jutu fookus on sisulistele asjadele läinud. Samas on selge, et rahast üle ega ümber ei saa. Ja see teadmine on enamikul kuklas tiksumas. Koos teadmisega, et lisaraha (olulisel määral) juurde tulemas ei ole. Seega esmane lahendus saab olla valdkonnas/süsteemis sees asju ümber korraldada. Nii kõlas ühe mõttena, et klassijuhataja töö on loomult kasvatustöö ja õpilase sotsiaalsete-emotsionaalsete kompetentside arendamine koostöös perega, seega selle tasustamise võiks enda kanda võtta omavalitsus.

Hommikul tegin sörkjooksu linnas. Samm on eelmisel nädalal viiruse läbi põdemisega selgelt töntsiks jäänud. Aga tore oli poole seitsme ajal tervisesportlaseid, koeraga jalutajaid ja talisuplejaid näha. Taustaks asjaolu, et sel kellaajal on juba suhteliselt valge õues.

Tempo

Kõige muu kõrval olen püüdnud pühapäevasportlase tasemel sportimiseks ka aega leida või võtta. Ühe motivaatorina algas taaskord "Emmaste liigub" sari, mis suunab konkreetselt teisipäeviti liikuma. Seekord sattus ka tantsutrenn (jah, kuidagimoodi jõudsin paari kuu eest taaskord rahvatantsuni) samale päevale. Nii et väike kepslemine tehtud, seejärel Jausa-Käina jooksuots.

Õhtul oli mõnus väsimus, nii et Meistrite liiga mängu vaatamisest suurt midagi välja ei tulnud. Uskusin, et see on seepärast, et oli tugev trenn. Aga kolmapäeva peale sai selgeks, et siiski muu vaegus vaevab keha ning tõmbas 39-se palaviku üles. Tugev ja tõhus ravimine, neljapäeva ennelõuna sain kodukontori peale ümber sättida. Ja nüüd nädalavahetusel hakkab oma nägu uuesti ette tulema. Samas ei pidanud millestki loobuma. Ehk nii kaitseliidu õppus kui erakonna üldkogu on tegevuste sisse ära mahtunud.

Ja homme on pühapäev, mis võiks ju olla hingetõmbepäev :)

EV

Vabariigi aastapäeva kuulub lisaks pidulikkusele üsna sisutihe periood.

Aktused. Kaitseliidu tegevused. Kogukonna algatused.

Seekord oli 23.02 reede ehk mitmed tegevused olid sellele päevale planeeritud. 24nda hommikut alustasime lipu heiskamisega keskväljakul. Seejärel kogunemine staabis ja rivikorras marss läbi Kärdla. Lõpp-punkt kiriku juures, kus pärgade asetamine.

Annely võttis maakonnalehe arvamusloos  õigesti kokku, et seekord oli tõesti rohkelt inimesi erinevatel sündmustel. Olgu aktused või kaitseliidu tegevused või hümni ühislaulmine. Viimase ette võtsime veel rahvamatkast osa, et siis vahepeal päevasel ajal kodus toimetada ja puhata.

Kõige kontekstis tuleb osata hinnata pühapäevi, mil õnnestub tavapärasest kauem magada või lihtsalt voodis pikutada :)

Tulumaks

Esialgsed kahe kuu andmed.

Ajavahe

Kui ajas tagasi liikumine (st maakera vaadates paremalt vasakule) ei ole suur probleem, siis ajahüpped tulevikku on kehale märksa keerulisemad läbi teha. Lennukis oli niikuinii nadi magada. Kahel ööl kodus ei õnnestunud ka eriti sõba silmale saada ja üpris vahva oli see olemine esmas-teisipäeval. Viimane öö kulges aga magusasti tududes. Suisa kella seitsmeni hommikul välja, mis minu jaoks üsna pikalt. Seega selline paar päeva tuleb elust maha arvata, kui taoline reisimine ette võtta.

Tulumaks

Tagasi koju

Osa 9

Kuna ees ootas pikem istumine, võtsin hommikul jooksutossud kapist välja ning tegin kohalikul spordirajal veel ühe ringi. Viimane kord mõneks ajaks, kui lühikeste pükstega väljas käia.

Kohaliku aja järgi kell 16 pidime lendu tõusma, igaks juhuks kolm tundi varem lennujaama. Väljalend hilines nii tunni, seega veel rohkem võimalusi lennujaama avastada  :)

Lend ise kestis 10 tundi. Õhtusöögi ajal oli kohe näha, et Euroopa ettevõte. Lufthansa. Metallist ehk korduvkasutatavad noad-kahvlid. Ja et lend polnud lõpuni välja müüdud, oli rohkem hingamis- ja sirutusruumi. Kõike arvestades mugav ja head tingimused. Samas magamine siiski katkendlik ja uni jäi üsna lühikeseks.

Saksa aja järgi kell 10 maandusime. Kohtusime teise Eesti grupiga, kellega reisi alustasime ja kes suurema osa ajast Floridas veetsid. Kolm tundi uudiste lugemist ja vestlemist läksid ruttu. Kell 14 uuesti lendu, et Eesti aja järgi kell 17 Tallinnas maanduda. Väikene hilinemine ja kohvri ootamine tähendasid, et saime Hiiumaale üsna rahulikult sõita, sest ainus variant oli viimane ehk 2200 laev.

Reisida ning uusi asju kogeda on igati vahva. Aga mis seal salata - oma kodu on ikka oma kodu :)

Viimased toimetamised

Osa 8

Algas veebruar.

Neljapäeva hommikul oli selle külastuse üks kõige põnevamaid kohtumisi. Presbüterlaste kodutute varjupaik. Kokkupuude suurlinnade varjupoolega. Imetlusväärne töö, mida seal inimesed tegid/teevad. Meelde jäi paar fakti. Kõigist, kes kodutuks jäävad, leiavad pooled sellele olukorrale kahe nädala jooksul lahenduse. Ehk pääsevad tänavalt ära. Neist, kes tänavale jäävad, õnnestub tugisüsteemide toel kolmandik uuele elule suunata. Ja neist 85% suudavad sinna jääda.

Viimane piirkondliku arenduse külastus. Seejärel kohtumine politseiga. Teemaks kogukonnaga kontakti loomine. Usalduse loomine, mis viib koostööni. Ennetustöö, selle asemel, et karistada.

Päeva lõpetuseks ülevaade piirkonna ja USA haridussüsteemist.

Päev 10 - viimane täispikk päev Fort Worthis

Päeva alustasime juhtimisakadeemias. Nimi polnud päris see, aga sisu mõttes küll. Inspireeriv kohtumine ja mõttevahetus.

Seejärel Laboratoorium ehk üksus linnavalituses, mis tegeleb tulevikku suunatud arenduste, lõimimise ja uuendustega. Kuigi meie mastaabid on niivõrd erinevad, oli mõndagi kõrva taha panna.

Lõunasöögi ajal võõrustas meid kohalik (ja ühtlasi liikmete arvult üks maailma suuremaid) Rotary.klubi. Avanes võimalus oma visiidist rääkida ning muuhulgas selgitada, miks on vajalik Ukraina toetamine. Loodetavasti osalenud 100+ mõjukat inimest viivad selle sõnumi järgnevatel päevadel edasi. Sest järelvestlustes ei olnud kahtlust, et see läks neile korda.

Päeva lõpetasime omapoolse esitlusega Eestist. Kuulajateks kõik, kellega visiidi käigus moel või teisel kokku puutunud olime.

Seejärel kiired margariitad (tuleb tunnistada, et enne USA-sse tulekut ei olnudki ma seda proovinud) ja oma ameerika-kodudesse. Minu pere kavandas viimase õhtu eheda Texase õhtuna. Käisime rodeo show´d vaatamas.

Programm täistuuridel

 Osa 7

Kokkuvõte viimastest päevadest.

Esmaspäev. Esimene pikem programmipäev Fort Worthis. USA-sse saabudes pakuti sisukat vastuvõttu pealinnas. Asukohavahetus ja nädalavahetus tõid rahulikuma graafiku. Esmaspäevast on päevad tihedalt täis pikitud.

Hommikul kohtumine linnavalitsuses. Siis kesklinna arendusprojekt, mis on suutnud sisuliselt välja surnud kesklinna elavaks, stiilseks ja kalliks piirkonnaks muuta.

Pealelõunal Hispaania kaubanduskoda ja Stockyards ehk ajalooline kauboide kogunemispaik karja müügiks, vahetuseks. Õhtul kohtumine ühendusega, mis koondab noori avaliku sektori töötajaid.

Hommikuti enam jooksma ei jõua. Aga teisipäeval ja kolmapäeval sain kohe päevaprogrammi järel riided vahetada ja silkama minna. Lühike 6-kilomeetrine ots, aga see pool tundi on kehale mõnus palsam. Eriti kui saad jaanuaris lühikeste pükstega joosta :)

Ja ma ikka ei saa üle sellest sõbralikust hoiakust. Ehk suurem osa inimesi, kes sulle pargis vastu tulevad, vähemalt naeratavad. Või noogutavad. Aktiivsemad tervitavad. Kõige seltskondlikumad küsivad, et kuidas läheb, ka.

Teisipäeval alustasime arendusprojekti külastusega. Meditsiooni(asutuste) piirkond, mida ümber kujundatakse. Muuhulgas lisandub kultuuriasutuste ja -tegevuste osa.

Seejärel saime osa City Council koosolekust, millest kirjutan eraldi.

Lõunasöök oli ägedas kohas, kus menüüs hindasid kirjas ei ole. Maksad nii palju, kui Sul võimalust on või kui väärtuslikuks toitu hindad. Ja paljud maksavad rohkem. Sest teatakse, et see osa, mis kasumina teenitakse, selle arvelt saavad vähemjõukad soodsamalt (või suisa muidu) süüa. Kiiduväärt kodanikualgatus ja panus kogukonna heaks.

Pealelõunal tutvusime veel ühe arendusprojektiga. Ajalooline lõunapiirkond. Eristus eelmisest kahest sellega, et siin oli oluliselt vähem ärihuve ja kinnisvaraarendust, rohkem särasilmseid (vabatahtlikke) eestvedajaid ja soov taastada ajalooline pärand. Aga teen nendest arendustest eraldi kokkuvõtte.

Hakkab juba mingi rütm sisse kujunema ning harjume siinse eluga ära. Eriti loomulikult temperatuuriga, mis öösel küll langeb (enam mitte nädalavahetusel olnud nullini, aga 5-6 kraadini), aga päeval on kenasti üle 20. Celsiuse järgi. Et oleme USA-s, siis mõõtühikuid peame kogu aeg teisendama.

Hommikul saime ülevaate kultuuripiirkonnast. Linnas on muuseumid (nagu ka haiglad eespool mainitud meditsiinipiirkonnas) ilusasti ühes piirkonnas koos. Kultuuripiirkond haarab küll märksa suuremat ala ja laiemat skaalat kui muuseumid.

Seejärel Camp Bowie piirkond, mis on lihtsustatult öeldes ühe pika tänava arendus. Puhtalt äridele keskendunud ja toob seeläbi piirkonda elu ning inimesi tagasi ja juurde.

Lõunasöögiks pakuti ehedaid ja keelt all viivaid mehhiko maitseid.

Päeva teine pool kulges linnavalitsuses, kus saime parema pildi, kuidas süsteem seestpoolt vaadates toimib.

Fort Worth pühapäeval

Osa 6

Varase ärkamise ning kohustustevaba hommiku toel olen iga päev hommikujooksu teinud. Esimesed inimesed, keda pühapäeva hommikul pargis kohtasin, naeratasid ja teretasid. See ongi läbiv siin. Sõbralikud inimesed. Ka minu kui täiesti võõra suhtes. Mõnus. Küll veidi harjumatu, sest kodumaal oleme pigem ikkagi kinnised ja tagasihoidlikud. Aga mõnus.

Lõgismadu. Jah, siin on maod. Pargis olid sildid üeval, et pigem ära liikumisrajalt kõrvale astu ;) Samas praegusel aastaajal ei ole muret, kuna nad talvituvad.

Käisin koos pererahvaga teenistusel kohalikus kirikus. Nii nagu mõni teinegi eestlane oma võõrustajatega. Muljetavaldavalt suured hooned on jumalakojad siin. Lõunaosariik. Pigem konservatiivne. Pigem usklikud. Samas kogudused jäävad siingi väiksemaks ning COVID pani korraliku põntsu, kui kodust väljas käimise traditsioon kannatas. Muuhulgas asendus veebiülekannetega. Tänagi oli osa kogudusest üle veebi sellest osa saamas.

Teenisus ise oli hästi läbi mõeldud. Väikesed tükid, mis suureks tervikuks kokku sobitusid. Küllaltki tempokas ja kohalolijaid kaasa haarav.

Temperatuur. Eestis läks sel nädalal soojemaks ning viimased päevad on püsinud nulli ümber. Siin on selline temperatuur öösel. Aga päeval kerkis 20 juurde. Täitsa mõnus niimoodi õues liikuda.

Fort Worth

 Osa 5

Fort Worth on miljonilinn Texases. Dallase kõrval. Sisuliselt on tegemist ühe ja sama linnaga, kuna ollakse kokku kasvanud ja ainult märgi järgi saad piiri nende vahel tuvastada. Samas ise peavad end selgelt kaheks eraldi linnaks, kus erinev vaib.

Tegemist ühe kõige kiiremini kasvava linnaga USA-s. Keskkond on okei (kuigi kiire juurdekasv ja -ehitused seda selgelt mõjutavad). Kulud elamisele keskmisest soodsamad ning seal on tasuvaid töökohti. Ajalooliselt tegemist Lehmalinnaga (Cowtown), kuna seal kaubeldi karjaga (vähemalt korra aastas suurem kauplemine - Stockyard Show - ka praegu) ning siin on tugev kauboikultuuri taust. Linna slogan on "City of cowboys and culture".

Et ajavahe Eestiga suurenes tunni võrra, siis hommikul oli uni taas kell 4 läinud.

Sörkjooks pargis. Hommikusöök. Palju nad hommikul ei söö. Munaputru tehti puhtalt sellepärast, et ma külas olen. Pühapäeval näiteks piirdusime ameerikapärase "donuts and bagels" variandiga :)

Civil War Museum. Ehe ja mahukas kollektsioon. Lõunasöök kohalikus kõrtsus - väga autentne kauboi värk.

Laupäeva õhtul võõrustas meid dr Paul Geisel. Ettevõtja, professor, annetaja. Laia silmaringi ja võrgustikuga mees.

Huvitav on ka fakt, et ta on Dr Seussi vennapoeg. Kodanikunimega Theodor Seuss Geisel oli üks tuntumaid lastekirjanikke maailmas. Pani kirja 60 sõnamängulist lasteraamatut, mida on müüdud üle 200 miljoni eksemplari ja tõlgitud enam kui 15 keelde. Eesti keel sealhulgas.

Minu lemmik kahtlemata "Kuidas Grinch jõulud varastas". Olen Grinchiga hingelähedust tundnud, kuna olen samuti veendunud, et jõulud ei peaks olema kommertslikud ja seostuma peaasjalikult kingitustega.

Washington-Dallas

Osa 4

Ajavahega hakkab juba harjuma. Uni läks ära viiest. Tund hiljem tegin sörkjooksu. Senisest liikumistrajektoorist vastupidises suunas. Osutus mõistlikuks valikuks. Nägi teistsugust linna.

Eraelamud. Kõigil hooviala kuni 10m2. Väikeettevõted ja ärid tänava ääres elamutega vaheldumisi.

Kohtasin ka kodutuid. Täpselt nagu filmides, poekäru ja trööstitu olemisega...

Kütuse hind korraks ehmatas. Aga see tähistas hinda galloni kohta - liitritesse ümber arvestades umbes euro liitri bensiini eest. Põikena järgmisesse päeva, siis Texase hinnad on nii veerandi võrra soodsamad. Ehk kui Eestiga võrdled, siis seal on kütus umbestäpselt poole soodsam. Võib-olla sellepärast on ka keskmine auto poole suurem :)

Jäätmeid nad pigem ei sorteeri. Saan aru, et jagavad kaheks - ümbertöödeldavad (pakendid) ja segaolme. Aga linnapilt oli puhas.

Hommiku sai rahulikult võtta ning veidi enne kella 10 suund lennujaama. Texasesse.

Kui oled just äsja 9-tunnise lennu läbi teinud, siis 3-tunnine tundub pigem lühike ots.

Lennujaamas ootasid programmi kohapealsed koordinaatorid ja pered, kus majutume. Nimelt on selle programmi üks mõte kogeda ehedat ameerika kultuuri. Ja kuidas saaks seda veel paremini teha, kui suheldes tavaliste ameeriklastega.

Washington

Osa 3

Uni läks ära kella 4 ajal. Oligi hea rahulik hetk, et tööasjad ja maailmas toimuv üle vaadata.

Kuuest läksime jooksuringile. Selgub, et Washingtonis on tervisesport au sees. Kohtasime ohtralt jooksjaid. Lisaks on siin korralikud rattarajad teede ääres, et soovi korral autoga liikumist vältida.

Hommikusöök oli elamus. Toidu koha pealt. Kuigi selle eest oli hoiatatud. Aga veel enam keskkonnateadlikkuse aspektist. Kasutati ühekordseid nõusid. Jah. Ühekordsed plastmassist nõud. Sama oli Kongressi raamatukogus lõunasöögi ajal. Ehk ilmselt mitte ainult ühe hotelli teema.

Toit. Omlett oli korralik. Kotlett veidi omapärane, aga söödav. Praekartul meenutas hapukapsast või midagi, mis on hakklihamasinast läbi tulnud ning teisel hommikul otsustasin seda enam mitte võtta. Lisaks mitut sorti saia ja sõõrikuid. Peale määrimiseks erinevad variandid (moos, või-sulajuust, pähklivõi) väikestes topsikutes. Juustu-vorsti siin ei tunta. Samuti juurvilju. Kohvi see-eest tip-top.

Algas ametlik programm, mille raames olid meil esimesed kohtumised Kongressi raamatukogus. Open World programmi esindajad. Seejärel ülikoolide õppejõud, kes avasid riigi kultuurilist ja poliitilist tausta. Saime osa ka paneeldiskusioonist, kus senaatorite nõunikud keskendusid peamiselt Ukraina toetamise teemale.

Pealelõunal linnaekskursioon. Eriti meeldejääv oli president Roosevelti mälestusmärk. Massiivne ja mõjus. Läbi tsitaatide ja väikeskulptuuride võttis tema pärandi hästi kokku.

Päevale panime punkti Eesti saatkonnas. Stiilne hoone. Seest ja väljast. Torkas teiste seas silma küll. Antud linnaosa ongi tihedalt saatkondi täis. Vestlus avas riiki eestlaste silme ja kogemuse läbi, pakkudes nüansse mõistmaks tausta.

Washington

Osa 2

Lend oli pikk. Aga olin isegi hullemaks valmistunud - et kuidas ikkagi õnnestub 9 tundi istuda. Kõike arvestades oli siiski üsna mugav. Lennujaamast õnnestus ka sujuvalt ja kiiresti läbi tulla.

Tulles korraks Frankfurti lennujaama näite juurde, siis Dulles lennujaamas oli see muidugi veel kontrastsem. Näitlik hetk tekkis passikontrolli läbides. Mittekodanike järjekorras olime Eesti ja Leedu gruppidega ehk kaugelt vaadates üsna ühetaoline seltskond. Teisel pool oli pilt väga kirju.

Umbes tund kulus sõiduks hotelli. Capitol Hill. Ei ole luksuslik, aga täiesti kesklinnas, mis ilmselt oligi võõrustajate taotlus. Kiire kohtumine, infovahetus Open World programmi esindajatega, asjad hotellituppa ning võtsime jalutuskäigu ette, et õhtust kultuuriprogrammi nautida.

Korvpall. NBA. Washington Wizards vs Minnesota Timberwolves. Tabeliseisu vaadates võis arvata väga ühepoolset mängu, kuigi tegelikult suutis kodumeeskond siiski pinget hoida. Aga tulemus või sportlik pool polnudki nii oluline. Eesmärk oli kogeda maailma tugevaima korvpalliliiga korraldust. Nuusutada lähedalt, et mismoodi see asi siis välja näeb. Ja mis seal salata. Oskavad seda asja küll. Piletihinnad kõiguvad suurel määral. Valisime 20-dollarilised kohad. Kõrgel, aga saime mängust ja melust kenasti osa. Korraldus on neil lõpuni läbi mõeldud. Show algab enne mängu. Kordagi ei teki igavust, st kõik pausid on sisuga (tants, mängud jms) täidetud. Muusika, publiku kaasa tõmbamine.

Elamuse saime. Magama nii 22.30 paiku. Eesti aja järgi siis 05.30. Enam kui ööpäev järjest üleval.

USA

Osa 1.

Tallinna lennujaama jõudsin kell 04.30 kolmapäeva hommikul. Et ööbimiskohast oli minna kilomeeter, jalutasin. Istumist saab palju olema, siis tuleb iga sammu hinnata. Õnneks võib linna teehooldajaid kiita - ka kohvriga oli võimalik kõnniteel liikuda.
Frankfurtis maandusime kell 9. Kohaliku aja järgi 0800.

Kontrastid. Kärdla kodune lennujaam, kus lennule minek on reisija jaoks maksimaalselt lihtne ja mugav. Tallinna lennujaam tundub sellega võrreldes suur, aga pigem on üsna mõistliku suurusega. Kahvatub Frankfurti või Washington Dulles lennujaama kõrval. Kõrvalepõikena - aitäh, John Mclain, et jõulupühade ajal viimase päästsid ja et sinna nüüd maanduda saame :) ;)
Washingtoni lend kestab 9 tundi. Samas, kui vaatan kellale, on see edasi liikunud vaid 3 tundi. Arvestades kohalikku aega.

Tulles korraks veel lennujaamade suuruse juurde, siis Frankfurt on Euroopas kuues. Seda läbib aastas 60 miljonit inimest.
Washingtonist lendame mõne päeva pärast edasi Fort Worthi. Sealne Dallas/Fort Worth lennujaam on maailmas pindalalt (70 km2) kolmas ja 80 miljoni reisijaga kasutajate arvult teine.

Kontrastid. Frankfurti lennujaamas Saksamaad ja sakslast palju ei silma. Aga eks see riik ongi multikultuurne ning tegemist liiklussõlmega. Ehk lennujaam, kus toimub ohtralt ümberistumisi, sh ettevedusid väiksematest piirkondadest. Nii nagu meie isegi sellesse panuse andsime.

Elanike arv