Tagantjärele mõeldes oli ikkagi hea mõte suusamaratonil lisaks mikrofoni hoidmisele ka jooksuots teha. Tõsi, valisin lühema trassi, et kindlalt finišialas valmis olla, kui põhijooksu võitja lõpetab. Kaareli vastu ei oleks kuidagi saanud. Ka siis mitte, kui viimane nädal tavarütmis kulgenuks ja väsimust-magamatust närimas polnuks.
Jooksu alguses tundsin küll, et minek on hea ja liikusin julgelt liidri tuules. Kilomeetri peal hakkas selgeks saama, et seda tempot siiski hoida ei õnnestu. Kahe kilomeetri peal, kui lühem trass tagasipöörde tegi, hakkas juba hapnikuvõlg tekkima selles rütmis liikudes. Sestap oli justkui paisu tagant valla pääsemine, kui sinna rajale keerasin ja väledamalt liikuvad jalad kadusid oma teed.
Et 3,5-kilomeetrisel ringil konkurentsi polnud (tugevamad olid ikka pikema otsa valinud), sain lõpus rahulikumalt võtta. Ja väikese pingutuse järel oli ka tunda, et väsimus mitte ei süvenenud, vaid andis alla ja taganes. Liikumine aitab.
Aga väga vahva üritus ja ka rada oli hästi ette valmistatud, rääkimata sellest et ilm ikka täiega soosis seda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar