Kümmekond päeva tagasi visati hiidlaste postkasti propagandaleht tuule abil raha teha tahtvate ärimeeste mahitusel.
Leht on täis fakte, aga ainult selliseid, mis sobivad hiigeltuuleparkide rajamist toetama. Räägitakse rahast ja positiivsest mõjust Hiiumaa majandusele. Tegelikkus on aga see, et 15 miljonit iga-aastase hoonestustasu näol korjab riik. Ettevõtja saab vastu ca 100 miljonit taastuvenergiatasusid, mida maksab maksumaksja (see tähendab sina, mina, meie) oma elektriarve kaudu. Mis reaalselt jääb Hiiumaale, ei ole kuidagi tuvastatav.
Esikaanel on pilt Hiiumaast. Ilmselt tahtlikult on Emmaste vald välja lõigatud. Ei kiida meie ideid heaks, siis ütleme, et teid pole üldse olemas, suhtumine.
Teisel küljel on foto, kus tahetakse tõestada, et merel olevaid suuri tuugeneid ei ole maismaale näha. Samas hoopis väiksem tanker või kaubalaev paistab kenasti kätte. Tubli, olete pilditöötluse ära õppinud.
Mis mulle ei meeldi, on laste kasutamine propagandalehes. Ühest küljest näitavad kindlate ettevõtmiste reklaamid selgelt ära, keda tuuleettevõte toetab ja kelle sõnavõttudel tuuleenergia teemadel on raha maitse juures. Teisalt on neil reklaamidel selge taotlus, anda lehele ja seeläbi firmale/ettevõtmisele positiivset kuvandit. Paraku ei ole nimeliselt märgitud treeneritega seda küll kooskõlastatud.
Lehe teostas MTÜ, mis kannab nime "öko". Öko ise peaks viitama keskkonnasõbralikkusele. Samas on ajaleht trükitud üsna keskkonnavaenulikule paberile. Mis jällegi näitab, et raha eesmärgi nimel kokku ei hoita. Iseenesest sellist lehte väga keeruline kokku panna ei ole. Kahtlustan aga, et töö teostaja sai selle eest siiski korraliku kopika. Näiteks lisatingimusega, et kiidab hiigeltuuleparke avalikus ruumis/sotsiaalmeedias nii palju kui oskab ja jaksab.
Kõige mõistlikum lugemine oli viimasel küljel. Loo mõte on iseenesest õige ja tekst sisuline. Autor leiab enda tõstatatud probleemile ka lahenduse. Paraku ei saa seda üks-ühele tuuleparkidega seostada. Ehk et saare elektrivõrgu liitumisvõimsust saab suurendada ka näiteks päikesepaneelide pargi kaudu, mida näiteks Rehemäel tehakse. Loo viimane lõik sedastab, et kui arengut soovitakse, on vaja kompromisse. Mina pakun, et päikeseenergia kasutamine võiks olla see kompromiss.
Mina kohe kuidagi ei ole nõus mõtteviisiga, et raha nimel võib ka oma vanaema vanakuradile müüa. Ehk metsa see puhas ja kaunis loodus - kui hõbeseeklid silme ees terendavad, siis tuleb tegutseda. Ei!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar