Taas teel kooli. Või siis koolipinki, et täpsem olla. Koolis käin ju igal tööpäeval. Ülikoolis aga kaks korda veel sel kuul, mai alguses juba eksamid. Ja siis ongi esimene semester selja taga.
Pean tunnistama, et ei osanud arvata, kuivõrd ajamahukaks seekordne koolipoisi amet kujuneb. Jah, kindlasti saaks ka lihtsamalt hakkama. Võtta väiksemad eesmärgid, midagi nö kahe silma vahele jätta jne.
Ja kindlasti ei ole mul eesmärki lõpetada cum laude vms. Ka hinnete osas ei ole ma endale mingeid tähiseid seadnud. Sain hinnete tähtsusest aru gümnaasiumis. Põhikoolis pingutasin pea lõpuni, et koguda kiituskirju. Jah, puberteet viskas viimasel aastal kaikaid kodaratesse. Ehk et elus kerkisid korraks teised prioriteedid ja soovid-vajadused. Aga üldiselt jõudis lihtsalt kohale teadmine, et kellelegi teisele näitamiseks ei ole mõtet kõrgeid hindeid taga ajada.
Hoopis olulisemad on teadmised. Kui juba see põhikooliaeg siit läbi käis, siis lõpuklassis oli mul matemaatikas kaks võimalust, kas hinne "2" või "5". Sõltuvalt sellest, kas töötasin kaasa või käitusin kui "teismeline oma parimail päevadel". Samas lõpueksamil ei olnud mingi probleem 100% koguda.
Gümnaasiumis tegin kohe alguses endale selgeks, mis ained on tähtsad ja mis tuleb lihtsalt läbi käia. Kus võiks ka häid hindeid koguda, kus on vajalik vaid põhiteadmised omandada.
Ka praegu motiveerib mind koduseid töid tegema (tõsi, mitte kõike, sest nt smart board on asi, mida ma tõenäoliselt kasutama ei hakkagi ja siis ei ole ka huvi sellesse süveneda) soov asjad endale selgeks teha. Tunnen, et nendest teadmistest võib elus kasu olla. Ka juhul, kui ma enam õpetajana ei jätka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar