Olen aru saanud, kuulnud, lugenud, et lapsed tõlgendavad maailma militaar-poliitilist olukorda veidi teisiti, kui nt minuvanused.
Täna oli väga elav näide selle kohta.
Kehalise kasvatuse tund 1. klassiga. Mõnda aega olid taevast kostnud "Vabaduse lindude" hääled. NATO lennukid ise küll ei paistnud, sest vaatamata selgele ilmale olid nad piisavalt kõrgel ja sealse õrna pilvekihi varjus. Küll kuulsime kõminat.
Üsna tunni lõpus nägime hävitajaid aga rünnaku(?)harjutust tegemas. Ega raske on siit maa pealt öelda, millega täpselt tegu oli. Aga mingid raketid(?) lasti välja. Oli särtsu ja sädet, oli tossu.
Mis järgnes, oli minu jaoks ootamatu. Hirm. Kisa. Hüüded, et nüüd on sõda ja tulistavad jne. Isegi pisarad voolasid.
Võib-olla olen mina lihtsalt sinisilmne, optimistlik meie liitlaste osas vms. Aga ma tõesti ei oska/suuda tunda hirmu, et meid võidaks praegusel hetke võõrvägede poolt anastada või et sõda võiks meie maa katta.
Küll aga sain aimu, millises infoväljas elatakse, mida kodudes räägitakse-arvatakse, mida meedia on suutnud teha. Laste pealt peegeldub see ehedalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar