Sattusin täna üle pika aja Emmaste koolimajja. Suvel viis tee tegelikult mitu korda sinna, ent iga kord sellisel ajal, et pidin piirduma hoone välisvaatlusega. Olgu, sattusin sinna, on vale öelda, sest tegelikult oli ikka asja ka.
Otsene ajend oli maakondliku pedagoogide koosviibimise kava paikapanek. Aga eks ma tahtsin piiluda, et mis seis mind ees ootab, kui tuleval nädalal puhkuselt naasen. Jah, ametlikult on veel selle nädala lõpuni puhkus. Pole paha- 70 päeva ühtejutti :) Samas nüüd juba tunnen, et aitab küll, tahaks töölainele end sättida. Stabiilse ja rutiinse töö.
Põhimõtteliselt on seis sama nagu suve hakul sai räägitud. Laias laastus olen poole kohaga inglise keele ja poole kohaga kehalise õpetaja.
Ja tundub, et taaskord saab minust ka klassijuhataja. Samas olin juunis päris veendunud, et seda ei juhtu. Suht keeruline on lahti kirjutada, miks nii. Sedavõrd palju erinevaid emotsioone läbisegi, ühekorraga ja ka vaheldumisi... Ehk sobiks lühidalt öelda, et tunded olid sassis. Võib-olla mängis rolli ka see, et nad olid ikkagi minu esimene klass.
Teine põhjus, miks ma veel paar nädalat tagasi klassijuhataja tööle ei mõelnud, peitub tulevikus. Võtta endale klass, eeldab minu meelest et lähed nendega lõpuni. Seega on see töö viieks aastaks. Mina aga ei tea jätkuvalt, kas olen valmis end viieks aastaks selle töökohaga siduma...
Asi ei olegi niivõrd rahas. Sest ma peaks ikka püstiloll olema, kui ei oleks antud eriala õppima asudes arvestanud tulevase sissetulekuga. Või kui seda ülearu suureks planeerinuks. Rikkust ma taga ei aja.
Ent kui tööd teha, siis tahaks seda teha hästi. Ja koolmeistri amet ei ole kaheksast-viieni töö. Sellega pean silmas, et see nõuab rohkem pühendumist. Õpetaja peaks olema nö maa sool. Aga siis ei saa seda tööd teha ise teises saare otsas elades. Olgu, saab. Kui on korralik transpordiühendus. Ent viimane tööaasta tõestas, kuivõrd mõttetu on autoga tööl käia. Jah, mugavam. Aga kõvasti kulukam kui bussiga. Ei kulu ju vaid bensiin- seda tõestas ilmekalt möödunud kevad, kui auto hoolduses käis. Et ma tahan, et masin tip-top korras oleks, tuli selle kallal nokitseda ja juppe välja vahetada.
Samas korteri variandist, mida vald pakkus, ma loobusin ise. Jah, siis ei peaks ju pea 100 km iga päev sõitma. Aga ka praegust elamist tuleb ju ülal pidada. Võiks ju päriselt töö lähedale kolida. Aga siis peaks olema ka sobiv koht. Ja nõnda palju ei ole mul küll kõrvale pandud, et korraliku elamise sinna osta võiks.
Ei tahaks, et see jutt siin negatiivse varjundiga oleks. Sest tegelikult töö iseenesest meeldib mulle. Ja töökoht eriti. Rahast palju olulisem on see, et saad hommikuti rõõmsalt häälestatuna tööle minna. Et sind ümbritseb toetav ja sõbralik kollektiiv.
Ja ma olen saanud vaheldusrikast tööd teha. Alustades ühe aine õpetajana, tuli peagi juurde teine. Ning jõulude ajal selgus, et tuleb end hoopis ümber häälestada- lisandub kehaline. Eelmine aasta oli mul neli erinevat ainet. Ühest küljest oli raske, sest iga aine nõuab olenemata mahust pühendumist. Teisalt oli elu huvitav. Lisaks veel üheksanda klassi juhatamine, mis on justkui omaette aine õpetajaks olemine. Nüüd siis jääb aineid kaks ja tunnid jaotuvad umbes pooleks. Ideaalne, kui need saaks nelja päeva peale ka ära paigutada.
Eks näis, mis algav õppeaasta toob. Kohe-kohe koputab ta igatahes uksele ja astub sisse, tahad või ei.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar