Kui õigesti rehkendan, siis seitsmes poolmaratoni läbimine möödunud nädalavahetusel.
Tulemuseks 1:44:53 ehk maksimumeesmärk sai täidetud. Polnud viimase hetkeni kindel, kas minna rahulikult/kindla peale alla kahe tunni jooksma või püüda paremat tulemust. Stardikoridoris tegin otsuse.
Tallinna maraton on Eesti kontekstis ikka ainulaadne võistlus - nii suur rahvamass. Osalejad. Aga ka publik. Esimesed kilomeetrid lihtsalt liigud massiga kaasa. Püüad leida kambajõmmid, kelle tempo sobilik on. Aga üsna lihtne.
Nii seitsmendal kilomeetril tekkis korraks mõttekramp - kas pole mitte tark hoogu maha võtta, et lõpuni kesta. Ent leppisin endaga kokku, et jätkan kasvõi hambad ristis nii kaua kuni jaksan valitud tempo ja graafikuga. Leidsin hea "jänese" ning viis kilomeetrit kulgesime ühtlaselt 4:49 minutit kilomeetri kohta tempoga.
Kui 14 kilomeetrit ehk kaks kolmandikku jäi selja taga, tegin peas arvutused ja sain aru, et soovitud 1:45 läbimiseks on mul isegi paar minutit varu. Kilomeetriajad paljastavad, et sealt alates võtsingi veidi hoogu maha ning kahe erandiga (sh viimane kilomeeter) kerkisid kilomeetriajad üle viie minuti. Aga väga raskeks ei läinudki. Kui finišikoridori mitte arvestada. Sest viimased paarsada meetrit oli konkreetselt mäkketõus Filtri teel. Sarnane kunagisele Hiiumaa maratonile, kus stardi- ja finišipaik oli Kõpu tuletorni juures. Start seega väga mõnus - lase kerra ja veere alla. Aga lõpp on justkui seinast üles ronimine :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar