laupäev, 13. august 2016

Tagasi kodus

Pikk ja kosutav puhkus selja taga, sellest peagi pikemalt, sest on, mida meenutada.
Nüüd tagasi argipäevas. Tõsi, üleminek toimus üsna meeldivalt ja sujuvalt.

Samas eile ehk reedel olin lubanud olla jalgpallikohtunik U15 liigamängul. Neljapäeva hommikul voodis hommikuvõimlemist (pigem siis ikka -sirutamist) tehes kiskus sääri krampi, mis andis aimu, et reisiga on kehas teatud ainete osakaal tublisti vähenenud. Samas oli reisi käigus võimalus siiski ka üsna palju liikuda ja isegi trenni teha, seega rohelisel murul soojendust tehes tundsin, et jooksen poistest ikka veel kiiremini :)
Ja kui esimese poolaja järel tundus, et vilega võib rahul olla, siis palju pole vaja, et fännide-treenerite "tänu" ära teenida. Avapoolajal jätsin külalistiimile 50-50 olukorras penalti andmata. Ei tundunud õige asi. Teisel poolajal andsin ära. Sisetunne ütles, et on õige asja eest. Ja nii palju kui minu silmade vaatenurk lubas, ei paistnud söödu hetkel ka suluseisu. Eks treener platsi ääres näeb asja loomulikult oma vaatenurgast. On see siis õige või vale, kes teab. Kuniks kõigile mängudele äärekohtunikke ei määrata, siis teadmata see jääbki. Seniks peab platsikohtunik usaldama iseennast.
Mulle loomulikult meeldis ka kodutiimi inimese mängujärgne küsimus, et ega ma meelega hiidlaste vastu ei vilista. No mida?
Kui sa platsil iseennast ei usalda ja hakkad kõrvalolijate hõikeid-õpetusi kuulama, siis oled peagi omadega rabas. Üsna Kassai tunne oli mängujärgselt. Ja mitte surematu Kassai (kirjapilt oli vist ka teine?), vaid ikka ungarlane Victor Kassai tunne.
Lisaks panin kõrva taha ühe olulise asja, millele oma trennides veelgi suuremat tähelepanu pöörama hakata. Ausus. Ehk situatsioonid mängust. Vile sinu või sinu tiimi vastu- oled tige ja kobised vilemehe suunas. Olgu, saan aru, et kohtunik ka eksib ja siis võiks justkui põhjust olla. Vile sinu või sinu tiimi kasuks- aktsepteerid otsust ja käitud vastavalt olukorrale ehk viskad audiviske või sooritad karistuslöögi. Jah, enamjaolt on otsus ilmselt õige. Aga miks sa ei reageeri, kui sa saad aru, et tegelikult anti sulle ebaausalt edu?

Olümpiamängud. Vast 20 aastat tagasi jälgisin neid nii vähe, kui nüüd. Eks reis segas ka. Samas on mängud lihtsalt meeletult suureks paisunud ja vaat et hoomamatud juba. Näiteks pakub telekas mulle võimalust mänge jälgida enam kui kümnelt kanalilt. Ei jaksa isegi telekava nii palju lahti mõtestada, vaatamisest rääkimata :) Kas on ikka nii palju eri distsipliine ja võistlusklasse vaja? Ka võistlusalade osas võiks ehk korrektuure teha.
Vaatamata ei jäänud sõudemeeste ning epeenaiste esitused. Ise arvan, et mõlemad väärivad kiitust. Ei ole need ju siiski mingid külavõistlused. Olla maailmas kolmas, ei saa väga kurta. Eriti kui oli silmaga näha, kui tühjaks end sõideti. Ja nagu ütles Raul Rebane naiste tulemuse kohta: kaotasime poolfinaalis endast 1000 korda suuremale Hiinale ja pronksimatšis 100 korda suuremale Venemaale. Pidada seda altminekuks? - kindlasti mitte. Ka siis, kui oli/on teada, et loodeti medalit.

Ja kui puhkusereisi ajal nägime vihma vaid Leedus, kui sealt bussiga läbi sõitsime, siis praegu on päris kosutav, et Eestis sajab. Las kallab.

Kommentaare ei ole: