Neljapäeval jalgpalli osavusfestivali "Värav!" finaalis noortega.
Et jalgpalliliit on õla alla pannud, on see selgelt üks paremini organiseeritud koolinoorte spordivõistluseid. Korralik inimressurss ja seeläbi üles ehitatud programm, kus noortel polnud kordagi momenti nö tühja passimiseks või "mul-on-igav" meeleolu tekkimiseks.
Nägime ka tipptaseme ära ehk on noored, kes on meist ikka tunduvalt osavamad. Samas olla koolidest napilt esikümne ukse taga, pole ka paha. Noorte harjutamine ei ole tühja läinud.
Reedel viisin läbi kõige nooremate ehk 1.-3. klassi saalijalgpalli MV. Saart tervikuna vaadates oli tore, et tüdrukuid osales sama palju kui poisse ehk jalgpall on ka nende ainekavas/huviringi valikutes oma koha leidnud. Teisalt on selge, et kui tahame mängida Eesti liigat, siis ainus variant on ühendada jõud. Vaid kogu saart kaasates on võimalik konkurentsivõimeline tiim (tiimid) kokku panna. Poiste poole pealt tegi rõõmu, et Kärdla jäi neljandaks. Ja mitte et mul nende vastu midagi oleks või ma neile halba sooviks. Aga et see tõestas- ka väikekoolid suudavad. Niisamuti elasin osavusvõistlusel medalikohtade heitluses kaasa Lümanda põhikoolile, mis Emmaste-masti kool õpilaste arvult. Ja tulidki lõppkokkuvõttes kolmandaks.
See on tõestus, et lisaks mängutehnikale maksab ka võistkonnavaim. Ja kuigi medal pole sugugi tähtsaim, siis tegi ikkagi rõõmu, et enda õpilased selle metallplaadi kaela said. Või tähendab, mitte lihtsalt ei saanud, see tuli ikka välja teenida. Nii poistel kui tüdrukutel viimase mängu viimaste minutitega. Meil oli võitu vaja, et medal võtta, erinevalt vastasest, kel piisanuks viigiks. Kui Emmaste juhtima asus, viigistati kiiresti. Rõõmu tegi, et see ei löönud noori rivist välja, vaid leiti motivatsiooni ja eneseusku, et uuesti ette minna - ja seekord lõplikult. Teine oluline õppetund, alla ei tohi anda. Mitte kunagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar