Reede õhtul järjekordne Kärdla mälumäng. Algul ei saanud vedama, lõpus pidama. Ehk kaks kolmandikku kulgesid korralikult üle kivide ja kändude, tekkis tunne, et äkki olen vales kohas. Ent viimane kolmandik oli korralik spurt, saali parim selgelt. Kokkuvõttes esimesena poodiumilt väljas. Ent lõpp andis lootust, et järgmisel päeval võib hästi minna.
Laupäeval siis Maakilva finaal. Ütleme nii, et vahel on hea teada saada, kui vähe sa ikkagi tead. Võit ja esikolmik jäid kaugele. Ja ega neid punkte poleks ka kusagilt välja võlunud. Mida ei tea, seda ei tea. Kõike loogika abil ka ei tuleta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar