Ei

Jätkuvalt ei oska "ei" öelda, kui abi palutakse.

Ühest küljest on ju see tore. Tähendab, et sind usaldatakse (või kes teab, võib ka muu põhjus ju olla...), kui abi küsitakse.

Teisalt röövib see niigi nappi isiklikku aega.

Loodetavasti õnnestub tagantjärele vaadates siis vähemalt öelda, et sinust oli kasu. Mulle meeldis ülemöödunud nädala Maalehes ilmunud persoonilugu Märt Avandiga, kus ta muuhulgas rääkis: "Elu mõte on (ohkab kergelt), elada nii hästi, et pärast su surma oleks palju inimesi, kes mäletavad sind kaua ja hästi. Elu mõte on olla hea ja teha head nii endale kui teistele. Valet ja jama on nii palju, et... no nüüd ma lähengi paljusõnaliseks. Vastus on see esimene pool, aga ma ikka seletan ka.

Me ühiskonnas ei ole maailmaparandajad au sees miskipärast. Selle mõistega käib kaasas, väike iroonia, muie tavaliselt. Tegelikult on maailmaparandamine inimese ainuke mõte. Kui sa ei tee seda, siis võid vabalt ka surnud olla. Vahet pole. Maailmaparandamine on me ainus ülesanne siin elus. Igaüks oma väiksel moel, nii palju kui vähegi oskab."