Aaviksoo

Enne jaane võeti Riigikogus kiirustades uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus vastu. Kohe peale jaanipühi teatas minister Aaviksoo, et tahab õpetajate palga alammäära 800 € peale tõsta.

Ei usu, et need kaks juhuslikult ühte auku langesid. Eks Jaagul läks juba liiga tuliseks tagumiku alt.

Seadusest loen välja üksjagu õigeid samme, aga ka selliseid, millel halb mekk juures.

Olen poolt, et tugeva riigigümnaasiumi tagamine igas maakonnas on õige samm. Kui põhikool peaks olema lapsel võimalikult kodu lähedal, siis gümnaasiumi puhul ei pea ma seda enam nii oluliseks. Olulisem on koolis valitsev õhkkond ja haridustase. Niisamuti ei näe ma, et % nii suur hulk noori peaks üldse gümnaasiumi valima. Kutsekoolidesse on meil kõvasti investeeritud ja arvan, et asja eest. Kutseharidust peaks Eestis veel enam väärtustama ja loodan, et sinna läheb lähiaastatel ka suurem hulk noori.

Olen väga nõus HTM eesmärgiga: "Õpetaja tööd tasustatakse lähtuvalt tegelikust töökoormusest ja töölepingus kokku lepitud tööülesannetest." See tähendab, et "õpetaja töökoormus ja töötasuarvestus lähtub õpetaja kõikidest ülesannetest, mitte ainult kontakttundidest."

Ilus eesmärk. Aga keeruline teostada. Vähemalt esialgu. Näen ju süsteemis sees olles, et ressursse napib. Rahalisi, ma mõtlen.

Sestap saan aru ka Reemo Voltri, Eesti haridustöötajate liidu juhatuse esimehe väitest: "Õpetajate soov on, et kehtestataks klassitundide maksimummäär."

Praegu makstakse palka selle eest, mitu tundi nädalas klassi ees läbi viid. Kas ja mida sa tunniväliselt panustad, palganumbrit välja kirjutades (üldjuhul) ei arvestata. Ühelt poolt on kord ja konkreetsus, teisalt võib valitseda ebaõiglus. Üks panustab palju, aga et tal on tunniplaani järgi vähe tunde, tuleb seda teha aitähi eest. Jah, alati on võimalus ju preemiat maksta vms., aga raha lihtsalt ei ole.

Uus süsteem saaks toimima sel juhul ja vaid sel juhul, kui leitakse ka lisaressursse. Ja need peavad KOVide ja koolideni jõudma!

Mingil moel ei saa vastu olla ka sellele, et riik võtab suurema vastutuse kvaliteetse õppekirjanduse olemasolu eest. Praegu on mitmel pool kurb olukord, et seaduse järgi tuli üle minna uuele õppekavale ning see tingis enamjaolt ka uue õppekirjanduse olemasolu. Samas ei jagu raha, et neid õpikuid-töövihikuid hankida... Ja ega see koolisisesele õhkkonnale ka positiivselt ei mõju, kui peab kauplema, kes saab sel aastal uued õpikud, kes jääb ilma.

Niisamuti on õige otsus, et riigi poolt võetakse suurem vastutus tugiteenuste tagamise osas. Tegelikult võiks kogu tugiteenuste, s.h. kõigi tugispetsialistide, teema vastutus olla riigil. KOVid on erineva võimekusega, ent lapsed on üle riigi ühed ja vajavad sarnast tuge. Endal on küll väike tööstaaž, aga ühtteist olen tähele pannud, lisaks on mul nö varasemad vaatlused ja kolleegide mõtted. Mida aasta edasi, seda enam on meil koolis HEV ehk hariduslike erivajadustega õpilasi. Ja kui nendega peab tegelema aineõpetaja, mitte tugispetsialist, siis oma aine edasi andmine on pehmelt öeldes raskendatud. Kui varakult probleeme välja ei juuri, on inimesel edasisel eluteel keeruline.

Kindlasti ei ole ma aga nõus keskkooli riigieksamite lävendi alla laskmisega. Keskkoolis õppinult ootan ma riigieksamil ikka märksa rohkem kui üht protsenti teadmistest. Nagu ka eespool kirjutasin, tuleks hoopis suurem osa noori suunata kutsekooli. Ja selle arvelt peaks gümnaasiumis latti tõstma.

Enda kogemusestki võin öelda, et kui eksami läbimiseks piisanuks 1%, poleks paljudel mitte mingisugust motivatsiooni olnud. Ega see 20% teab mis kõrge latt ei ole, aga parem ikka. Kuigi õige oleks ikka see, et vaja on 50%.

Niisamuti ei saa ma nõus olla, et klassijuhatamise eest pole vaja maksta lisatasu. Ja mitte sellepärast, et ma ise olen klassijuhataja. Kuigi tänu sellele tundub mulle, et ministrihärra pole elu jooksul seda ametit pidanud. Sest ta vist ei saa aru, mida see amet tähendab. Või on tal mõte selle tähendust muuta. Aga see ei ole asi, mille muude asjade kõrvalt nö jooksu pealt ära teed. Loomulikult on selle juures omad rõõmud ja meeldivad küljed, aga see nö vabatahtlikuks tööks muuta pole ka õige samm.

Uue seaduse nõrgim külg ongi see, et sel on kiirustamise mekk man. Usun, et HTMis ja ka parlamendi komisjonis teatakse, et juulis õpetajad (ning koolid) puhkavad. Seda enam närune on see, et seadus jõuga enne jaanipühi vastu võeti. Võinuks seda siis kevadel teha. Ja üldiselt sõltub kogu seaduse rakendamine selle parimal moel Aavikoo võimest HTMile riigieelarvest raha juurde saada. Pelgalt ministeeriumisisesest ümbertõstmisest kipub vist väheks jääma.