laupäev, 12. juuni 2010

Läks lahti...

Taas algas spordimaailma tippsündmus- vuti MM.
Eile pidin lõuna ajal Tohvril olema (see on umbes 50 km minu kodust), et lehe jaoks lugu teha. Olin juba arvestanud, et ehk ei jõua esimese mängu ajaks koju. Eriti kuna LAV ja Mehhiko vastasseis väga intrigeeriv ei tundunud ja viisin hiljem ühe neiu ka töölt koju. Õnneks jõudsin siiski üsna mängu alguses teleri ette. Ja tasus ära- väga hea mäng oli. Palju võimalusi ning tempokas mäng.

Kuna vihma kallas päeval ja õhtupoolikulgi üsna mehiselt, ei läinud õhtul Käina suvealguse peole. Nägin teise mängu ka ära. Lootsin küll Prantsusmaa kaotust, aga jäi seegi kohtumine viiki. Samas üsna mannetu mäng. Miks prantslaste kaotust lootsin? Isiklik trauma :)
Olen vuti suurvõistluseid teadlikult jälginud 1998 MM-ist alates. Olin siis 12. Vaatasin ka varem, aga mitte sihipäraselt vist. Igal juhul hoidsin pöialt Brasiiliale. Nad olidki parimad. Selgelt. Vaatasin suurema osa mänge ka ära. Kuid mitte finaali, kuna sel suvel tekkis mul esimene pruut ja tal oli õue telk seatud, kus sai kaisus lesida ja tuli teha valik. Mõtlesin, et olgu, algust ei näe, aga peagi lähen vaatama. Siis teatas tema õde: "1:0 prantslastele!". Okei, lähen peale viigiväravat, mõtlesin. Aga löödi hoopis 2:0 ja siis lõpuks ka 3:0... Telgis oli nii hea lesida, aga samas sain kolm noahoopi järjest. Valus ja vastuolulised tunded :) Sellest ajast saadik on Prantsusmaa tiim, keda kõige vähem toetan.

Täna näitas Lõuna-Korea üsna südikat mängu, kui Kreeka 2:0 alistas. Aga nüüd Argentina-Nigeeria teine poolaeg. Ei hakka ütlemagi, kellele pöialt hoian. Nad võiks ainult veel rohkem skoorida.

Kui keegi ei jõua kõike mänge jälgida, aga tahaks tulemusi kohe teada, siis hiljem õhtul lisan alagrupivooru tulemused ehk avaldan ennustuse, kes edasi saavad :)

Kommentaare ei ole: