Puhkus

Viimasel ajal olen puhanud koolivaheaegadel. Nüüd ka.

Esimene päev läks sportlikult. 6 tundi tantsutrenni, kerge lihastreening ja õhtul tünnisaunas lõdvestus. Et pühapäeva ennelõuna taas rahvatantsuga veeta. Hiljem natukene liigutamist kodu ümbruses ja traditsiooniline saun.

Nädalavahetusele tõmbas imelise joone alla Real Madrid, kes El Clasico võitis ja sisuliselt meistritiitli kindlustas.

Esmaspäeval mandrile, et teisipäeva varahommikul korraks kõigest ja kõigist kaugemale pageda. Kahekesi aega veeta.

Kui kodusaarel paistis, et lubatud ilmamuutus piirdub tugeva tuule ja vihmaga, siis öine Tallinn üllatas. Varahommikul oli maa valge. Ja ikka nii, et tossuninad mattusid lume alla, kui jalutasid.

Iseenesest ei ole see ju probleem.

Lennujaama saime kenasti. Turvaväravatest samuti kiiresti ja mugavalt läbi. P.s. kes veel ei tea, siis Tallinna Lennujaamas on uus süsteem. Muu hulgas ei pea enam asju kotist välja võtma ja kadus 100 ml piirang vedelikupudelitele.

Põnevaks läks siis, kui hakkasid tulema teated edasi lükatud lendudest. Mõni lükkus tunni, mõni pool, mõni teadmata ajaks. Meie lend esiti pooleks tunniks, siis tund lisaks. Hakkas saabuma kriitiline piir, et kenasti ümber istuda jõuaks. Õnneks lasti lennukisse ja paistis, et napilt ent kindlalt siiski jõuame. Aga. Õhkutõus võttis veel aega. Lennukit pesti külmumisvastase ainega ja et maandumis- ja õhkutõusmisradasid oli tavapärasest vähem kasutusel, siis tuli ka järjekorras seista. Aga lõpuks minema saime. Ja sisuliselt hakkasime tippkõrguse saavutamise järel maaanduma. Kaugel see Helsingi siis on.

Jätkulend ootas meid kenasti ära. Ja mis tal muret oodata oligi, kuna Soome sai lumetormist veel rohkem osa ja seal lennujaamas oli segadust veel enam. Seega kella 10 asemel saime rattad lõpuks maast lahti nii 13 ajal.

Kakeldes kaugele ei jõua

Viimase (19.04) Hiiu Lehe juhtkiri tõi välja, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimiseni on jäänud poolteist aastat ning näha on, et soovitakse kaaklema hakata.

Tagamaa ju teada – soov silma paista, sest sellest vähemal või rohkemal määral sõltub häältesaak valimistel. Võib-olla olen naiivne, aga ise usun, et inimesed ei vaimustu ärapanemisest. Ka viisakalt on võimalus eriarvamusele jääda.

Möödunud teisipäevast (16.04) maakonnalehte (Aivar Viidik „Päevad valede keskel“) lugedes jäin mõtlema, kas tegemist on kinni makstud sisuturunduse või ilukirjandusega. Arvestades, et sõna anti ühele osapoolele oma vaatenurga avamiseks ning mitmed väited ei vasta tõele.

Kuigi mainitud Hiiu Lehe loo autor on 25.02.2021 intervjuus Maalehele öelnud, et „Poliitiku elus kipub mõnikord asi olema nõnda, et faktid pole olulised.“, siis tegelikult peaks just neist juhinduma. Samas faktist teeb fakti see, et seda on võimalik tõestada. Kui kaks inimest peavad neljasilmavestlust, siis ühe osapoole tõlgendus sellest ei ole fakt.

Eelpool mainitud reedese lehe juhtkiri märgib: „Kuigi üks pool kinnitab, et kõik on faktid ja tõestatav, on praegu ikkagi sõna sõna vastu. Tõendeid, ükskõik mis kujul, pole nähtud.“

Koostöö ei laabunud

Ma ei pea õigeks, et töösuhteid või nende lõppemist detailides kolmandate osapoolte ees lahatakse. Juhindusin sellest ka Kärdla osavalla vanema vabastamisel, mis toimus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §57 alusel, mis sätestab: „Osavalla või linnaosa vanema vabastab teenistusest valla- või linnavalitsus, kui vallavanema või linnapea hinnangul vallavanema või linnapea ja osavalla või linnaosa vanema koostöö ei laabu, võttes arvesse osavalla- või linnaosakogu arvamuse.“

See justkui loob tausta, et pikantsed seigad välja tuua. Aga ei ole mõistlik avalikkuse ees vigu lahata. Olles hariduselt pedagoog, siis üks tarkusetera, mis ülikooliõpingutest meelde jäi: „Kiida avalikult, laida personaalselt suheldes.“

Tiimitöö viib edasi

Kaasaegses juhtimises on hästitoimiv tiimitöö lahutamatuks eelduseks, et tulemusteni jõuda. See nõuab inimestelt muu hulgas väga häid sotsiaalseid oskuseid. Oskust ja tahet ka teisi kuulda ja kuulata. Püüda neid ja nende öeldut mõista. Mitte jääda kinni oma arvamuse ja tõe juurde.

Erinevad vaatenurgad, aga ka eriarvamused on igati normaalne nähtus. Arvamuste paljusus rikastab ja aitab parema tulemuseni jõuda.

Mulle teeb rõõmu, et Hiiumaa vald on kohalike omavalitsuste võrdluses edukas ning paistab ka muul moel positiivses võtmes silma. Näiteks viimases volikogus tõi hariduskomisjoni esimees Antti Leigri välja, et meie õpilased olid mälumängus Eesti koolide arvestuses esirinnas. Sain vaid nõustuda ning täiendada, et sarnaseid suurepäraseid teateid tuleb ka olümpiaadidelt, konkurssidelt ja võistlustelt üsna regulaarselt.

Selle eest, et meie noored või Hiiumaa tervikuna saab silma paista, tuleb eelkõige tänada hiidlaseid, kes on töökad ning südamega selle juures, mida nad teevad. Panustavad sisule, mitte ei kaakle.

Muuseas. Antti on kaks ja pool aastat olulist volikogu komisjoni juhtinud opositsioonis olles. Ilmselt Eesti kontekstiski eriline. Ja hea näide, et Hiiumaa asja peame ajama üheskoos ning koostööd tehes.

On ju selge, et kakeldes kaugele ei jõua. Edasi viib tiimitöö ja konstruktiivne koostöö.

Ilmus 23.04 Hiiu Lehes

Tartu

Nädala esimene pool Tartus.

Esmaspäeval haridusleppe läbirääkimiste II kohtumine. Märksa rahulikum, kui esimene. Aga eks uusi asju, mida lauda tõsta, jääb ka vähemaks. Jutu fookus on sisulistele asjadele läinud. Samas on selge, et rahast üle ega ümber ei saa. Ja see teadmine on enamikul kuklas tiksumas. Koos teadmisega, et lisaraha (olulisel määral) juurde tulemas ei ole. Seega esmane lahendus saab olla valdkonnas/süsteemis sees asju ümber korraldada. Nii kõlas ühe mõttena, et klassijuhataja töö on loomult kasvatustöö ja õpilase sotsiaalsete-emotsionaalsete kompetentside arendamine koostöös perega, seega selle tasustamise võiks enda kanda võtta omavalitsus.

Hommikul tegin sörkjooksu linnas. Samm on eelmisel nädalal viiruse läbi põdemisega selgelt töntsiks jäänud. Aga tore oli poole seitsme ajal tervisesportlaseid, koeraga jalutajaid ja talisuplejaid näha. Taustaks asjaolu, et sel kellaajal on juba suhteliselt valge õues.

Tempo

Kõige muu kõrval olen püüdnud pühapäevasportlase tasemel sportimiseks ka aega leida või võtta. Ühe motivaatorina algas taaskord "Emmaste liigub" sari, mis suunab konkreetselt teisipäeviti liikuma. Seekord sattus ka tantsutrenn (jah, kuidagimoodi jõudsin paari kuu eest taaskord rahvatantsuni) samale päevale. Nii et väike kepslemine tehtud, seejärel Jausa-Käina jooksuots.

Õhtul oli mõnus väsimus, nii et Meistrite liiga mängu vaatamisest suurt midagi välja ei tulnud. Uskusin, et see on seepärast, et oli tugev trenn. Aga kolmapäeva peale sai selgeks, et siiski muu vaegus vaevab keha ning tõmbas 39-se palaviku üles. Tugev ja tõhus ravimine, neljapäeva ennelõuna sain kodukontori peale ümber sättida. Ja nüüd nädalavahetusel hakkab oma nägu uuesti ette tulema. Samas ei pidanud millestki loobuma. Ehk nii kaitseliidu õppus kui erakonna üldkogu on tegevuste sisse ära mahtunud.

Ja homme on pühapäev, mis võiks ju olla hingetõmbepäev :)

EV

Vabariigi aastapäeva kuulub lisaks pidulikkusele üsna sisutihe periood.

Aktused. Kaitseliidu tegevused. Kogukonna algatused.

Seekord oli 23.02 reede ehk mitmed tegevused olid sellele päevale planeeritud. 24nda hommikut alustasime lipu heiskamisega keskväljakul. Seejärel kogunemine staabis ja rivikorras marss läbi Kärdla. Lõpp-punkt kiriku juures, kus pärgade asetamine.

Annely võttis maakonnalehe arvamusloos  õigesti kokku, et seekord oli tõesti rohkelt inimesi erinevatel sündmustel. Olgu aktused või kaitseliidu tegevused või hümni ühislaulmine. Viimase ette võtsime veel rahvamatkast osa, et siis vahepeal päevasel ajal kodus toimetada ja puhata.

Kõige kontekstis tuleb osata hinnata pühapäevi, mil õnnestub tavapärasest kauem magada või lihtsalt voodis pikutada :)