Jaanituled

Täna, esimesel päeval üle pika aja, mille olen saanud rahulikult kodus veeta, on paras hetk tagasivaateks.

Alustan jaanipäevast. Taaskord õnnestus see Selge Grupijuhi kampaania korras mööda saata. Kuigi sel aastal läks, võrreldes kasvõi möödunud suvega, ikka üsna kergelt. 22. juuni hommikupoolikul suundusin Pärnusse. Möödunud kiire nädala raskus oli hommikul ikka veel kontides. Aga Kaitseväe süsteemile omaselt toimuvad kõik asjad omasoodu ja tasapisi. See tähendab, et kuigi kell 11 olime Haapsalus, et oma varustust täiendada, siis väljasõit oli kaitseliitlastel kell 14 ja esimene proov kell 1830.

Õhtused proovid möödusid tegelikult üsna sujuvalt, erinevalt sellest mida mäletan ajateenija kogemustest. Ja et lõpetasime varem, õnnestus korraks isegi jalgpalli piiluda. Kreeka värava nägin otsepildis ära.

Hommikul ärkasin juba 0504 ehk enne äratust nagu ennustasin. Samas sain veenduda ilmateates- tõepoolest oli sombune ja esimesed piisad juba langesidki. Selleks ajaks kui relvad saime ehk 0900, sadas juba täitsa korralikult. Tõsi, kallama hakkas hiljem. Siis kui juba õues olime :)

Vihma positiivne külg oli see, et seista oli kerge ja mõnus. Vastik selle juures aga asjaolu, et saime aluspüksteni märjaks.

Hiiumaa naiskodukaitsjad ja noored saadeti peale Võidupüha paraadi kodusaare poole. Kaitseliitlased oli "kutsutud" Kullamaale maakaitsepäevale ehk järjekordsele paraadile. Mõnus oli bussis vormiriideid oma keha soojusega kuivatada. Suht mõttetu üritus oli ka Kullamaal. Ainus helge hetk oli malevapealik Major   Juhansilt saadud Lääne maleva teenetemärk, mille neli hiidlast pälvis.

Õhtul nautisin Hispaania võitu vutiväljakul. Nii kella 0300 paiku aeti aga üles ja võtsin suuna Sõru poole, et kamraadid sealt ära tuua. Varahommikul on saare popim koht mis? Burgeriputka Kärdla turuväljakul. Võtsime ka suuna sinna, aga et seal selline rahvamass oli, siis loobusime. Nii poole kuuest olin tagasi kodus, et veel pool tundi magada.

Seejärel suund Lelle poole. Mängisin esimese mängu Kärdla LM Dagöplasti eest, millega eelmisel nädalal liitusin. Vahva, et esimene vastane oli just FC Lelle. Mitmed tuttavad olid seal, lisaks väga tuttav kant. Mäng ise aga midagi meenutamisväärset ei ole. Vast minutit 30 pidasime vastu, sealjuures kahel korral 1-1 olukorras suutsime mööda lüüa. Seejärel kaitse ei pidanud ja selle eest pean endale tuhka pähe raputama, sest olin keskkaitses. Teine löödi nurgalöögijärgses olukorras, kus ebaõnnestus palli puhtaks löömine. Teine poolaeg saime lõpuks ka ise jala valgeks. Tõusin vasakult äärelt, kust ründaja 16-kasti joonelt jätkas, liikus keskele ja kõmmutas sisse. Tegelikult pidanuks juba varem skoorima, ent 6:1 kaotus oli tõsiasi.

Õhtul see-eest nautisin Itaalia-Inglismaa mängu. Super. Ja meeldiv lõppresultaat.

Nädal

Kui lõpuaktus töö juures läbi, võtsin kuuma sauna. Hea puhastav-lõõgastav koht. Planeeritud vaiksest õhtust sai aga pikk öö, kuhu mahtus ka rohkem kui üks tantsusamm Carriba põrandal.

Pikka und aga nautida ei saanud, sest jalgpalli tõttu tuli 0900 ärgata ja jällegi Emmastesse sõita. Tiim, kus suurem osa mängijatest oma õpilased, lihtsalt tuli alistada. Et meil rammu rohkem oli, nii ka läks- 8:3. Kaks kolli sain ka ise kirja, kuigi parema tehnika abil võinuks need duubeldada. Miinuspoolele jäi ka kollane kaart.

Õhtul grillisime-saunatasime minu pool. Järgmisel päeval aitasin sõpradel puid kuuri vedada ja õhtul ootas sünnipäev. Teisipäeva mahtus asjaliku poole pealt koosolek ja jalgpallitrenn. Õhtul taaskord grillima ja seejärel vutti vaatama. Kolmapäev algas varakult sõbranna lapse sünnipäevaga. Suitsuahigi sai päeva jooksul valmis. Neljapäeval sain lõpuks oma digivormi kätte ja suurem osa päevast kulus asjaajamisteks.

Nädal

Väga kiire ja aktiivne nädal oli. Sealhulgas lõpetamine, sünnipäevad, sport, koosolekud, eel-Jaanipäev (õigel päeval olen mujal) ja väga vähe siseruumides viibimist. Nüüd Võidupüha paraadile.
Pikemad, sisukamad lood ilmuvad lähipäevil :)

Aktused

Eile tööl ei käinud, nö vaba päev.

Valisin aktiivse puhkuse, kraamisin kodus. Korralik suurpuhastus nii tubades kui autos. Mõnus viis puhkamiseks. Õhtul vutitrenn ja kaks mängu telekast otsa. Mõnus päev.

Täna oli see-eest üpris nõme päev. Peaks justkui vastupidi, sest homme lõpetab minu klass põhikooli. Kahjuks aga ei saa kõik lõputunnistust... Ja väikese klassi puhul on see eriti valus.

Samas ettevalmistused homseks tuli ära teha. Nii palju asju, mida ette ei osanud näha... Õnneks on suurem osa kollektiivist toetav ja saime kõigega kenasti hakkama. Eriliselt tänulik olen Ulvile.

Õhtul käisin Palade kooli lõpuaktusel. Üsna omapärane üritus. Direktor tegi lõpetajatele ikka paraja nuputäie. Usun, et asja eest ja sisse oli ka huumorit pikitud, aga kas see jutt oli lõpuaktusele sobiv? Ei tea...  Samas eks nad teavad oma kooli puhul ise paremini, mis sobib ja mis mitte. Siis selline (vabandust, asjaosalised) mittemidagiütlev vaheosa- ei liha, ei kala ehk ei olnud lõbus, aga ka mitte akadeemiline. Ehk oli viga taas selles, et olin kõrvalseisja. Võib-olla alateadvuslikult võrdlesin seda ka oma lõpuaktusega samas koolis. Päeva nael oli Thilo vahva video lõpetajatest ja üldse koolist. Usun, et päris paljudele oli üllatuseks, et koolimaja ümber nii palju valvekaameraid on :)

Loodan südamest, et homme on positiivse tooniga päev.

Eksamid

Mõneks ajaks on oma kooliasjadega nüüd ühel pool. Ehk siis sooritasin esmaspäeval eksameid. Edukalt.

Kuigi mõnes mõttes oli see ehk üllatus. Sest kui kõik ausalt ära rääkida, siis sel semestril ei jõudnud ma kordagi (jah, mitte ainsatki...) loengunädalal (ehk siis reede-laupäev) Haapsallu. Iga kord oli samal ajal kas midagi olulist töö juures või siis pigem olin hõivatud oma muude tegemistega. Ja pooleks päevaks sinna sõita ei näinud ka mõtet.

Siinkohal pean aga suure "aitäh!" ütlema Marisele ja Eldinile, kes mind õppematerjaliga varustasid. Ning Annele, kes selle alati mulle Emmastesse toimetas.

Suure osa tööst sai arvuti kaudu ära teha ja hea on, sest eksamiteks valmistumine (järeleksamiteks, kui täpne olla, sest õigel ajal ei olnud neid võimalik teha) jäi üsna viimasele hetkele. Halb eeskuju, jah ma tean. Aga üsna keeruline oli ise õppida, kui töö juures tuli õpetamise osas otsad kokku tõmmata. Õnneks kolmapäev oli täitsa vaba ja selle sain asjalikult kulutada. Kahel päeval olid aga minu klassil lõpueksamid. Selline tunne, et olin ise ka vähemalt sama palju "asjas sees" kui nad ise. Lasin end iga aine eksamikomisjoni määrata, et olukorral nö silm peal hoida.

Aga jah, kui nüüd oma klass ka sel nädalal eksamitega ühele pool saab, siis on see teema pikalt "mängust väljas". Ja siis võib esmaspäeval julgelt puhkusele jääda :)

EM

Täna algab see taas, mitmenädalane vutipidu.

Olen küll Hispaania poolt, aga tunne ütleb miskipärast, et see pole nende tiitlivõistlus. Liiatigi, kahel viimasel korral võeti jackpot. Seekord käitusin endale risti vastupidi- kui üldjuhul kipun ennustustes oma lemmikuid etteotsa toppima, siis nüüd olen panustanud pigem Saksamaale või Hollandile.

Eelkõige loodan aga üllatusterohket EMi. 2004. aastat vist ületada pole võimalik, aga midagi ootamatut võiks ikka toimuda. Ja väravaid, "väravaid võiks olla nii et mustab" kui kirjandusklassikuid parafraseerida.

Hiiumaa maraton

Jälle üks uus asi ära proovitud. Hiiumaa II maratonil jooksin läbi poolmaratoni ehk 21,1 km.

Vaatamata sellele, et viimase kahe nädala ettevalmistust ei saa kirjeldada märksõnaga "sportlik" ning harvad polnud ööd, kus unetunde napiks jäi, ei tekkinud jooksul raskeid hetki. Isegi üllatavalt kergelt möödusid need kilomeetrid.

Kuna ma polnud nii pikka distantsi kunagi ühe jutiga jooksnud, siis ei osanud jõudu ka väga täpselt jagada. Esialgu hoidsin end tagasi. Stardist läks sadakond inimest korraga teele ja üsna ruttu tekkisid vahed sisse. Aga eks see ole ka loogiline, sest koos olid nii maratoni, poolmaratoni kui rahvajooksu startijad.

Algul jooksin oma distantsi meestest koos Remmelg Alari ja Vakra Raineriga, kuid arvasin, et nad on liiga kiired minu jaoks. Enesetunde järgi võinuks nende tempos jätkata, aga kusagil peas käis ringi mõte, et lõpus võib kiire alguse tõttu raskeks minna. Seega otsustasin hoogu maha võtta.

10 kilomeetri peal vaatasin, et olin planeeritud 5 min/km tempost veidi maas, aga enesetunne oli väga hea. Eks kaasa aitas ka ilm- mitte külm, mitte soe ja sadas peenet vihma. Seal siis otsustasin kiirust lisada. Enne ümberpöörde kohta lugesin vastu tulevaid jooksjaid ja fikseerisin, et olen poolel maal 18. Aega oli kulunud üle 54 minuti.

Tagasiteel sain seltsiliseks ühe Pärnust pärit noore kuti, kes rihtis aega alla 1:50. Koos jätkasimegi ja iga kilomeetriga tempot mõne sekundi jagu tõstes õnnestus mitmest kaasvõistlejast mööduda. Ka ilm soosis kuni joosta jäi ca 3 km, mil hakkas päris tugevasti sadama.

Sel hetkel kahtlesin, kas tempot veel tõsta või pärnakat ka ikka kaasa tõmmata ja end päris lõpuks säästa. Viimane kilomeeter kulgeb Hiiumaa maratonil päris tugeva tõusu saatel. Valisin teise variandi. Ent viimasel tõusul, kus finišini jäi 700 meetrit, läksin oma teed. Ja lõpujoont ületades oli hea tunne, sest ma ei olnud end päris tühjaks jooksnud ja tean, et teist korda poolmaratoni joostes suudan selle tulemuse üle lüüa.

Ajaks näitas oma kell 1:47.19,19 ja koht oli 12. ehk vaadates protokolli täpselt keskel. Võitja jäi poole tunni, ent kolmas koht vähem kui 20 minuti kaugusele. Ja Remmelg-Vakra, kes olid 6.-7., edestasid mind veerand tunniga.

Nüüd tahaks end millalgi ka täispikal maratonil proovile panna.