Tuli kirjutamistuju.
On kolmapäev, 22. juuni. Kell tiksub 20ne peale. Sõidutan neiud poodi ja siis liigume Kärdla väljakule. Lillepoe poolt tuleb agar väikemees. Tatsab hoogsalt sõiduteele ja mööda seda edasi lõuna poole. Poiss on blond, vanust umbes 2 aastat. Ja ta on üksi! Täitsa üksi. Keerasin auto parklasse ja suundusime kolmekesi poisikluti poole. Õnneks väga ei kartnud meid. Aga ülearu sõbralik ka ei olnud ja mis kõige kurvem- ei rääkinud sõnagi. Asusime ta vanemaid otsima. Käisime lähedalasuvates majades, aga keegi ei tunnistanud last omaks ega teadnud, kelle poeg ta olla võiks. Lõpuks helistasin politseisse. Kutsub 3 minutit, aga vastu ei võta. Jaanitulede aeg... 112 number vastab ja asub mind suunama politseijaoskonda. Aga õnneks jookseb meie poole ähmis naisterahvas. Pole vaja olla Sherlock Holmes taipamaks, et tema ongi lapse ema. Vanaema olla poissi valvanud, aga aiavärav oli lahti ja väikemees läks rändama. Päris kaugele jõudis. Moraal? Nii väikest last ei tohi hetkekski tähelepanuta jätta, kui on väikenegi võimalus, et ta võib plehku panna. Tegelikult läks isegi hästi, arvestades, et Hiiumaal on piisavalt rullnokki , kes väljakul autorehve piitsutavad ja kelle silmad spidomeetrist kaugemale ei näe.
24. juuni. Tubala küla jaanituli ja kiige pidulik avamine. Naised olid kiigeehitajatele lausa regilaulu loonud ja käepaelad kudunud. Väga armas. Ehitajad pidid esimese kiigu tegema. Leppisime eelnevalt kokku, et kui alla kukub, siis kallame bensiiniga üle ja ütleme, et tegimegi hoopis tuleskulptuuri. Õnneks töötas hästi. Kiigub siiamaani. Koju jalutasime hommikul kella 0600 ajal. Ja me polnud isegi viimased! Kojuminek võttis üle tunni kindlasti, sest tee peal oli vaja kogu aeg pause teha ja juttu ajada. Ettenägelikult olin snäkikorvi ka kaasa haaranud.
Ja selgus juba varem teada tõsiasi- olen kangeim mees Tubala kandis :P Kui kummikuviskes olin kolmas (parim kohalik, sest sääriku saatsid kaugemale kaks kohvilähkerit), siis kuuliviskes (just viskes, mitte tõukes) mulle vastast ei leidunud :)
Iseenesest tore jaaniõhtu. Inimesi käis läbi sadakond, sealhulgas mandri ja naabersaare elanikud. Enamus siiski tuttavad. Kindlasti ägedam kui suurel peol sadade tundmatute keskel.
25. juuni. Sõprade lapse esimese eluaasta täitumise tähistamine. Hubane ja õdus.
27. juuni. Äratus kell 0400. Kus on nimekiri asjadest, mis kaasas peavad olema? Loomulikult lootuselt kadunud. Peamine, et rahvariided ja hügieenitarbed kotti saavad. Esimese praamiga mandrile. Kell 12 esimene tantsupeo proov. Algas äge nädal. Sisuliselt kella 09st kuni 20-21ni proovid. Siis linnast läbi ja ööbimiskohta- Liivalaia gümnaasiumi. Sööma ja pesema. Kui proovi lõpus oli tunne, et kohe uinuks, siis peale sööki-dušši on energiat jälle meeletult. Õhtul mängisime veel korvpalli, aga ikkagi ei suutnud öörahuna ettenähtud ajal ööbida. Tantsisin noorterühmas ja leppisime kokku, et olen 16. Väga mõnus. Kuna olin rühma liige ja 16, siis võisin rahuliku südamega öörahu rikkujaid mitte korrale kutsuda. Tore oli just vaadata, kuidas mõni neist, keda koolis korrale kutsuda tuleb, üritab nüüd korda majja lüüa.
Viimane öö olime kella 05ni üleval. Mängisime kaarte, rääkisime anekdoote ja helistasime üksteise tuttavatele, et lolli juttu ajada (Ivar või mis iganes su nimi oli, kes sa siiamaani ootad, et sulle helistataks ja rolleri kättetoimetamisest räägitakse, siis ära enam oota- see oli nali, ma ei ole Freddy Feeling ja ei tööta Sky Plusis, et kell pool kaks öösel auhindu jagada. Vabandan ka teiste ees, kes minu kõne said).
Miks ma seda aga tegin? Mul oli vaja mõtted mujale viia. Sest nädala sees oli üks must päev.... Enne eelmist nädalat polegi ma vist rahusteid söönud (tegelikult esimene kord neid süstiti ja teine kord jõin, seega tehniliselt pole siiamaani söönud). Loodan, et Taherpilli rühmas olnud kolleegid saavad minust aru, miks ma käitusin nagu käitusin. Nii hea oli end välja lülitada, uskuda, et olengi 16. Ja vanusele vastavalt tarbisin alkovaba siidrit :)
Igal juhul ilm soosis meid. Terve nädal säras päike ja oli mõnusalt soe. Trennid olid lõbusad ja meie liigijuhid üliägedad. Tänan Andre Laine ja Joonas!
Rongkäik oli ootamatult lühikene ja kui proovide ajal ei saanud vahepeal üldse aru, mismoodi see etendus küll läbi viiakse, siis tegelikult kõik sujus. Ja minu meelest etenduste ajal me eriti ei eksinud. Nobejalad olid tublid. Raudselt! Mul on siiralt hea meel, et Helgi mind tantsima kutsus. Olen tänulik, et Katre seda soovitas ja et rühm sellega nõus oli. Kummardus ka tantsupartner Laurale, kes mind välja kannatas ja ei kurjustanud kui ma alguses kõvasti eksisin.
Üldiselt olen ülirahul, et õnnestus peol ära käia (mis siis, et üks kodune asi ei lasknud seda täielikult nautida...). Ja kui nüüd keegi Emmastes koolitoidu üle nuriseb, siis saadan ta Liivalaiale- uhkesse kesklinnakooli, kus puder põhja kõrvetatakse. Lauluväljakul oli toit siiski maitsev ja toitlustus hästi korraldatud. Tagasi jõudsin kell 0100 paiku ööl vastu esmaspäeva.
04. juuli. Mitte kõige ägedam päev. Valmistasime kirstualust. Ja väga raske oli kõiki tuttavaid, eriti tema vendi-õde ja vanemaid näha.... Mandril sain kõigest sellest eemal olla...
Täna. Käisin vanemate pool ja Kärdlas. Jalutasin koeraga tunni, jooksin 7km ja sõitsin lõdvestuseks rattaga 10km. Lugesin-lappasin eelmise nädala ajakirjanduse läbi, surfasin internetis. Tegelikult pean hoopis teist asja tegema... Üldse ei taha. Üritan seda edasi lükata, aga tean et ei saa. Ei tohi.
Tuleb kirjutada kõige keerulisem-raskem kõne oma elus.
Ja teine vahva uudisnupp, mis lähipäevadel silma on jäänud: Soomes tuleb edaspidi pudelikorjamisest saadavad tulud deklareerida.
